Elu on maailma olemise viis

Maa on põhiline, taevas mitte nii väga. Jah, tähtis küll, aga noh, nagu mitte päris. Pole nagu päris asi.
Päris asju saab mõõta ja kaaluda, taevast ei saa.
Ükskord ma mõõtsin küll, aga pilguga.
Tulemus: taevas on ääretu.
Lisatulemus: eriti ääretu on ta selgetel öödel, näiteks augustikuus.
Tõmban lehtla laua kuuri taha, heidan sellele ja vaatan taevasse.
Tahaks karjuda sellest, kui ilus see kõik on. Aga öö pole karjumiseks.
Majas magatakse. Ning magaja jaoks on maailm tervik.
Muidugi on mu tähtede vaatamise soovis eluvõõrust.
Tahaksingi olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Teeb nii, et sa näed või vähemalt aimad ette ühe või teise teo tulemust.
Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, isegi huvitav.
No mitte päris huvitav.
Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut.
Et juhtuks midagi ootamatut, peaksime olema vabad.
Et olla vabad, ei tohiks me sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Elu on maailma olemise viis.

Pisuke pettumus

Rääkisin kõigest. Villastest rulli keeratud sokkidest, kurbuse lõhnast, sügisest, veduriviledest, mis pimeduses eriti valuliseks muutusid. Rääkisin ka sellest, mis oleks võinud olla, aga mida tegelikult ei olnud.
Muidugi olnuks lihtsam valetada. Rääkida lugu nii, nagu see võinuks olla. Kuni armastuseni välja. Kõik lood, mis tegelikult olid lood, lõppesid armastusega.
Korduvalt olin ma hakanud selle kohta skeemi joonistama, aga kustutanud kõik.
Ükskord valmistasin ette isegi loengu "Armastuse mõiste muutumisest ajas", aga siis sain aru, et aega polegi.
Või kui on, siis pole muutumist.
Iga sündmus on just sel hetkel, kui see toimub.
Mis eelnes, mis järgneb – see on juba meie järelduste meelevalduse, mitte aja kulgemise küsimus.
Foto: ARVI KRIIS

Väike vabandus

Võtsin oma hommikuse võileiva ning läksin.
Mõttemaailma muidugi.
Lahendama suuri ülesandeid, mida saab igaühele püstitada vaid tema ise.
Hoiatama lapsi selle eest, et nad ei kordaks meie vigu.
Ei võtaks endale meie kiikse.
Ei kardaks musta kassi.
Ei loeks, mitu korda kägu kukub.
Ning pärast ei sülitaks üle vasaku õla. Sest keegi võib tulla teie järel. Keegi, kes pole ebausklik. Kelle jaoks lendav sülg on lihtsalt sülg, mitte kurja tõrjumise vahend.
Muidugi saab alati vabandada.
Öelda, et ma tegelikult ei tahtnud.
Aga kes siis tahtis?
Kes oled sina siis, kui sina pole sina ise?

Head ja halvad harjumused

Niisiis: maailm on ümmargune. Nii sisult kui ka vormilt.
Kahtlete?
Jah kahtleme!
Kahtlusi on muidugi raske hajutada. Sest see eeldab usku. Usku on meil aga vähe. Nii naeramegi laginal nende üle, kes usuvad.
Kas see, kes usub, on usklik?
Ei, ta on pigem uskuv. Ta usub, et teisel pool mäge on ka veel midagi. Et teisel pool mõõtmatut merd on kallas. Et ma olen olemas ka siis, kui magan.
Magama jäämiseks on samuti usku vaja. Või kujutate ette, et te lähete voodisse ega usu, et te hommikul ärkate?
Ei, muidugi te ei mõtle selle peale. Te heidate magama harjumusest, ärkate üles harjumusest. Hambaid pesete heast harjumusest, kohvi joote halvast harjumusest.
Päev ongi harjumusi täis.
Muidu te õhtuni ei jõuakski.
Õnneks mahub päeva ka harjumatut. Seda, mis südame lööma paneb. Kuigi süda lööb ka harjumusest. Kuni kõik see muutub liiga harjumuspäraseks.
Me ei märkagi enam, et me olemas oleme. Kuni komistame metsarajal puujuure taha ja lendame ninali.
Tulemusi võib olla täpselt kaks: lööme nina veriseks ja hakkame nutma; lööme nina veriseks ja hakkame vanduma.
Mida me edasi teeme?
Verine nina nr 1: keegi puhub meie valutavale ninale ja lausub helli sõnu.
Verine nina nr 2: toome kodunt kirve ja raiume selle juure läbi. Kui viha ikka ei lahtu, langetame puu.
Äärmuslik areng: ostame RMK-lt selle langi ja laseme kõik puud maha võtma. Ehk nagu lõplik soovitus köha puhul: lase pea maha võtta ning sa ei köhi enam iialgi!
Oodake, aga küsimus oli ju usus ja kahtlemises!
Kui teaduslikku seletust pole, on abiks põhimõte, et vähemus allub enamusele.
Kuidas küll ei tahaks vähemus olla!

Võtame maailma koost lahti!

Pole palju vahet, kes ma olen.
Samahästi võin ma olla sina.
Kui hästi järele mõelda, siis ka tema.
Tähtis on see, et me teeme ühise ja üksmeelse otsuse: me võtame maailma koost lahti.
Teeme ta nii väikesteks tükkideks kui vähegi annab.
Ning siis paneme uuesti kokku.
Muidugi peame me sealjuures jälgima, et tükid liiga väikesed ei saaks. Sest väike tükk kaotab oma omadused ja olemise. Muutub pooleks saetud täheklotsiks, mille algne olemus on küll tuntav, mis pole aga ometi enam see.
Muidugi saame hakata siin vaidlema, mis on üldse see, aga sel pole mõtet. Nii on vaieldud juba küll, aga pärale pole jõutud.
Küll on jõutud riidu minna. Silmi siniseks lüüa. Sõdu pidada. Üksteisele voodis selga keerata ning hommikuni vaikida.
Raske on, muide, hommikuni vaikida. Uni tükib peale, aga alla anda ei saa. Sest siis poleks üleval oldud tundidest mingit kasu.
Või teistpidi – võibolla teeksime just magama minnes õige otsuse? Kasutame ööd ikka selleks, milleks ta on ette nähtud!
Aga milleks on öö ette nähtud?
See on hoopis teine teema.
Sellel me siin ei peatu.
Meie ülesanne oli ju maailm koost lahti võtta ja öö on siin nii väike kild, et ei vääri õieti märkimist.
Foto: ARVI KRIIS

Tähtis päev kirikukellaga

Kõndisin pühapäeval Järva-Madise kirikaias. Isegi tuul oli vaikinud ja taevaserv kiskus pisut heledamaks. Äkki hakkas lööma kirikukell. Äkki muidugi minu jaoks, kuigi ma oleksin pidanud aimama, et pühapäeva hommikul kell 11 võidakse kirik sisse lüüa.
"Kas see on see sama kell, mis Tammsaare ajal?" küsisin Tea isalt. "Jah, seesama," vastas ta.
Järelikult helises kell, mida kuulis üks karjapoiss kunagi nelipüha hommikul. Kuulis Tammsaare raamatus "Tähtis päev", mis oli mu isa üks lemmikraamatuid. Selles raamatus saab karjapoiss nelipühade esimesel pühal vaba päeva, aga kurvastab veelgi rohkem kui tööpäevadel.
Isa oli ka karjapoiss, teenis võõraid, kurvastas oma üksinduse pärast, aga õnneks sai täismehena oma pere ja kodu. Siiski jäi teda vaevama pilt, kus väike karjapoiss seisab väraval ja kuulab, kuidas kusagil eemal lööb kirik sisse.
Nüüd ei lase seesama pilt lahti mind, kuigi ma pole olnud karjapoiss. Mind vaevab see, et isa kurvastus saab minuga otsa. Või peaksin hoopis rõõmustama, et kurvastused ükskord otsa saavad?
Mõni aeg tagasi kinkis Tea mulle ühe väikese õhukese raamatu. "Ostsin selle isa mälestuseks," lausus ta. See raamat oli Tammsaare "Tähtis päev".

Tegija number kaks

Eestimaa Spordiliit Jõud valis aasta tegija. Mina see polnud, küll aga tulin ma auväärsele teisele kohale. Esikohale tulla oleks olnud piinlik. Mul on ainult kolm spordiga seotud medalit.
Esimene medal sündis nii: töötasin koolipoisina ühel suvel Viru-Nigula kolhoosis praeguse vallavanema Ervins Veitsursi käe all. No ütleme, et suurem asi elektrik polnud ma toona ja olen nüüd veel vähem, aga elektrikilpe harjaga puhtaks nühkima kõlbasin.
Ühel heal päeval, kui kilbid juba puhtad, asutasin end koduteele. Bussipeatuses jäi aga seisma väikebuss ja ....
Mehed-naised sõitsid Rakvere rajooni majandite spartakiaadile. Mind võeti kaasa kui teatejooksumeeskonna võimalikku liiget. Jooksime. Ka bussijuht Kotke Kusti kiskus oma lakk-kingad jalast ning pani asemele ühe suurema jalanumbriga naise omad. Ta polnud ju sportlikuks etteasteks valmistunud...
Kusti pani niisuguse tinnaga, et tulime kolmandaks. Rõõm kees üle ääre. Medal!
Rumala peaga jooksin veel nelisada meetrit ka. Pilt kisikus tasku: 300 meetrit jõudu ja 100 meetrit tahtejõudu, ütlevad asjatundjad. Mul vist oli vastupidi.
Teine medal tuli Külakilvalt Maalehe võistkonnas. Hõbe, küll teises liigas.
Kolmas medal on Jõu teenetemedal. Samade teenete eest, mille eest tuli ka Aasta Tegija arvestuses teine koht. Tavaliselt lobisemise eest palka ei maksta, mina olen kogu elu just sellega leiba teeninud...
Tänan Ida-Virumaa Spordiliitu minu kandidatuuri esitamise eest. Kodumaa ei unusta mind ja mina teda.

Väike nõelatorge südames siiski

“Laulupealinna” saateni on veel mõni minut aega.
“Kes on esimest korda salvestusel, tõstke käed!”
“Kes on esimest korda “Laulupealinna” salvestusel?”
Mõni ongi esimest korda.
Nende jaoks sõnastatakse kiiresti kuldreeglid. Teisisõnu: lülitage telefonid välja! Kui toimuvat filmite, ärge tõstke kaamerat üles, vaid asetage eesistuja pealaele – see oli nali! Ärge tõuske oma kohtadelt isegi siis, kui tahate Otti või Tanjat fännama hakata!
Plakatid aga vinnake rahumeeles pea kohale! Tõstetigi. “Tanja, suru Ott vastu muru!” ja nii edasi.
Olgu, veel mõned hoiatused. Kraanakaamera võib teile lähedale tulla, ärge krampi minge. Isale-emale ärge lehvitage! Olge loomulikud!
Oma toolidel võtavad kohad sisse Anne Veski, Ivo Linna ja Ženja Fokin. Anne nägu saab jumestajailt värskendust, mehed peavad niisama pealt vaatama. Kus on soolise võrdõiguslikkuse voliniku silmad?
Nüüd aplausi proov. Ärge plaksutades kunagi kustuge! Ärge taguge peopesi kokku poolsalaja, vaid hoidke käsi rinnakõrgusel! Olge rõõmsad isegi siis, kui teie lemmik ei laula!
Oldigi rõõmsad. Plaksutati. Võidu oleks selle põhjal võinud rahumeeli mõlemasse linna jätta. Liikuski legend, et konkurendid on kokku leppinud: pool raha Kärdla laululava, pool Kohtla-Järve lastekodulaste tarvis. Nii olekski võinud minna, aga...
Esimene voor. Tuleb Tanja. Ning mulle meenub, et olen sündinud Kohtla-Järvel. Ning elanud täiseani Kohtla-Järve rajoonis. Ennustanud ilma muutumist selle põhjal, kas tuul tõi koduõuele nn Kiviõli lõhna.
Seega: mina olen Kohtla-Järve poolt. Vaatamata sellele, et olen näinud, kuidas seal elatakse. Ning ei jaga paljude kohtlajärvelaste ilmavaadet.
Tanja teeb avalöögi, millega Ott peaks juba nokdaunis olema.
Ei ole. Vastab tuleleekide, Riho Sibula ja Jaanus Nõgistoga. Aplaus jätkub. “Kütet oli täiega!” kuuldub žürii suunalt.
Aplause on muide kaht sorti. Ühed on sellised, et vaatajad lihtsalt ei saa teisiti, kui plaksutada. Teised on märguandest sündinud aplausid. Ning kui märku andja pea kohal sõrme keerutab, aplaus jätkub.
Otiga polnud vaja sõrme keerutada. Mees seisis kahe jalaga keset – no ütleme, üldrahvalikku näitemängu (Ivo Linna sõnad) ning laulis nagu mees. Ilma nutmata, ilma titehäälega halisemata (jällegi Ivo Linna).
Reklaamipaus. Laste käest küsitakse, kelle poolt nad on. Nad teavad. Aga miks just selle poolt? Ei tea! See oligi õhtu levinuim vastus laste suust. Võib-olla peaks neid julgemateks kasvatama. “Ei tea!” tähendab ju tegelikult seda, et oma arvamust ei julgeta väljendada – äkki pole see hoopiski niisugune, nagu küsija eeldab.
Ent kui pole julgust, ei saa ka lavale tulla nagu Tanja ja Ott. Mõlema hääl kõlas nii võimsalt, et sellega saanuks metsas puid langetada. Ühtlasi oleks nii varutud materjali ka Kärdla laululava tarvis...
Tanja saab võrdluse sõjajumalannaga. Teda hinnatakse kõige paremini liikuvaks Eesti lauljaks. Pealekauba on venekeelsest kodust pärit tüdruk hästi ära õppinud eesti keele – ning see on iseenesest plusspunkt. Juba libiseb kellelgi keelelt hinnang “maaema” – või oli see siiski “maaemand”?
Aga Ott ei jäta. Ning kui Tanja peaks pisut libastuma, hakkama kuulama südame häält ning esitama koos kaaslastega vaimuliku rahvaviisi “Mu süda, ärka üles!”, on Ott võitja.
Taevast sajab hõbedasi helbeid. Ott särab. Tanja – mitte nii väga. Jah, talle on öeldud, et tänu temasugustele kestab inimkond edasi. Aga ikkagi ei saa ta Kohtla-Järvele sõita, taskud annetusraha täis.
Pole midagi. Sa olid samuti võitja.

Üks uskumatu lugu vanast ajast

Aeg on parajasti selline, et kui sa just linnas või mõnd seda tüüpi asulas ei ela, on õhtuti õues ehmatavalt pime.
Jah, käid korraks väljas, ajad pea kuklasse ja vaatad tähti või pilvist taevast, keerad siis ukse lukku, katsud korraks üle – kas ikka jäi? –, paned lambi põlema ja tõmbad kardinad ette.
Kõik on nagu korras, ahi tõmbab nii, et korstnas vuhiseb, aga mured tulevad mõttesse. Täpsemalt kolm muret: enda, oma rahva ja maa saatuse pärast. Enda puhul mõtlen, et töötan ja tegutsen, püüan maailmast uut teavet ahmida ja seda kogemuseks salvestada, aga neid, kellel neid tarvis võiks minna, on üha vähem. Noored mõtlevad ise ega vaja mu targutusi, tundugu need mulle endale nii targad kui tahes.
Rahva puhul mõtlen, et nüüd on siis aeg, kus me mööda ilma laiali jookseme ja siis vaikselt välja sureme, kes juba inglise, kes veel eesti keelt rääkides. Eriti kurb tundub novembripimeduses mõte, et viimase eestlase haual kõneldakse võõras keeles.
Maa puhul mõtlen, et mis maa see on, kus verstade viisi pole kuulda enam kukelaulu? Kus asutus on väidetavalt vaid pisut tihedam, kui vapra Lembitu ajal?
Kui aga tuleks praegu Lembitu ja räägiks ühe vana jutu? Või siis mu enda isa, kes teadis lugusid sellest ajast, kui veel koodiga reht peksti või viieliinise lambi valgel koolitükke tehti? Isa on paraku Viru-Nigula kondivälul. Ema samuti.
Aga mina olen ju alles! Kas ma siis ise ei võiks jutustada lastele ja ka teistele ajast, kui ma noor olin? Lugu on ju see, mis meid ühendab! Aja lugu, eestlaste lugu, meie pere lugu.
Kindlasti ei maksa mul karta, et jutt liiga kaasaegne tuleb. Uue põlvkonna jaoks paiknevad kivikirves ja kettaga telefon enam-vähem ühes ajajärgus. Seega: pimedal õhtul lapsed diivanile, küünal põlema ja jutt tulema!
Ka poleks mu jutud ebausutavuse suhtes muinasjuttudest kehvemad.
"Hallil nõukogude ajal tahtis mu isa autot osta. Jaotuskavaga tuligi tehases jagamiseks üks. Isa jooksis direktorile helistama. Direktor ütles ametiühingu juhtidele "Oll võtab selle!" ja nii otsustatigi. Pärast sõitis ta selle Žiguliga 30 aastat, aga sai vaevu 100 000 km täis."
Uskuge, ka teie lood pole kröömikestki halvemad! Ning kuulajad tunnevad, et te muutute neile üha omasemaks.

Foto: ARVI KRIIS

Indreku arvamus Vargamäel osutub tõeks

Võiks ju vabalt naerda ja öelda, et mis teadis üks ammu surnud kirjanik Euroopa Liidust ja XXI sajandi alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Tõenäoliselt väga vähe.
Ometi peame tõdema, et Anton Hansenil, sellel Tammsaare nime all tuntuks saanul, oli ühes väites vägagi õigus. Nimelt: võib saabuda aeg, kus paremad ajad on uue põlvkonna jaoks siin maailmas juba möödas.
Tammsaare ajal olid paremad ajad möödas Vargamäe Indreku nooruspäevadeks. Seal, Järvamaa soosaarte vahel, ei lauldud Indreku ajal enam niiviisi nagu varem, ei naerdud enam niiviisi nagu varem. Ning kaskedega kiikudes ei käinud südame alt läbi enam nii valusalt magus tunne.
See oli olnud, seda mäletati, aga lootust selle taastulemiseks polnud.
Muidugi võib öelda, et Tammsaare tõmbus vananedes üha enam karpi, et tema enese lootused elu suhtes polnud enam eriti kõrged. Just seetõttu leidis ta lohutust minevikust.
Siiski läheb tema ettekuulutus praegu kurval viisil täide: nüüd on "parim möödas" ajad saabunud Euroopa riikide rahvaste jaoks.
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel tõdeb, et elu nõuab "Lääne-Euroopa elustandardi mõningat alandamist, hoolekanderiigi ideest loobumist".
Tammsaare võtmes on lugu selline: Andres tuleb Vargamäele, võitleb soodega, saavutab teatava võidugi, rikub aga tervise, jääb peaaegu jalutuks.
Nüüd tahab ta selle kraavitatud pensionisamba jätta oma lastele, aga sammas vajub vägisi sohu tagasi. Ning lapsed panevad hõlmad vöö vahele ning lähevad Vargamäelt alla. Võibolla isegi Hiinasse, sinna olevat maailma hea elu nüüd oma pesa teinud.
Uuele põlvkonnale jääb aga tõdemus, et rühma mis sa rühmad, paremat elu sa ei näe. Vähemalt tulevikus kindlasti mitte. Seega ikka vist minevikus, kui Vargamäel kõlas veel salapärane "sink-sale-proo". Mis saksa keelest võetuna võiks tähendada "Laulgem kõik rõõmsalt!"
Tänan pakkumast, aga praegu pole rõõmsalt laulmise tuju. Sest Vargamäe Indreku kõrval on päevakorral ka Neivelti Indrek. Tema ütleb, et me seisame tõelise Kolgata tee alguses. Ning tema on ka nagu Tammsaare. Naerab avalikult harva ning lausub tõde tõsiste sõnadega.
Mis siis ikka. Seda enam vaadakem minevikku ja rõõmustagem selle üle, et Eestis pole enam otsest okupatsiooni. Et piirid on lahti ning laevad sõidavad, aeg-ajalt ka lennukid. Veel rõõmustagem, et mõnes aknas Eestimaal põleb ikka veel tuli. Ning mõnda meist oodatakse koju.
Hea on teada ka, et kodudes tehakse jälle rukkileiba. Võibolla isegi sellist, mida murdis Vargamäe Indrek siis, kui ta kuulas oma õdede laulu.

Foto: ARVI KRIIS

Rooste, Runnel ja keegi kolmas

"Nüüd aga ilmus korraga kaks raamatut, mis mõlemad rajanevad ühel võttel läbi terve teose," kirjutab Jürgen Rooste ajakirjas Looming. "Ja mõlemal on ühesugune sihtmärk või aines."
Järgnev jutt ongi võetud sellestsinatsest Loomingust.
"Sulev Olli „Printsessi voodikohendaja päevaraamatu” iga tekst algab sõnadega „Kui me kohtusime” ning kirjeldab mõnd poeetilist, absurdimekilist tööd, mis muudab aiva imelisemaks tolle kohtumishetke tütarlapsega, muusaga (sest nõnda tekstist ilmselgelt välja tuleb).
Hando Runneli „Ütles mu naine” seisab aga koos pooleteisesajale leheküljele laotuvaist monoloogikatkeist, kõneaktidest, mis kõik on omistatud tollele ütlevale/õpetavale naisele.
Runnel laseb naisel esimeses ja viimases tekstis tutvustada end erilise olendina, „kuldkallistajana” — tos tehnilises mõttes jätab Oll lõpuks otsad lahti, tema raamatus puudub sulguv ring või teatav lõpetus — me võime muidugi oletada, et langevarjuriks õppimine viimases tekstis on kogu ülejäänud elu ja armastuse suhtes kuidagi täistähenduslik, aga enne seda on minategelane pidanud juba palju eriskummalisemaid ja lõplikuma loomuga ameteid, nii et pigem jätab Oll „otsad õhku”. Mis aga on mõlemale autorile eriomane ja loomulik, on töö häältega, kõneleja häälega.
Mingis mõttes on see vanamoodne, peaaegu teatraalne lähenemine — kirjanik mõtlebki kirjanduslikku ruumi ehitades arhitekti ja lavastajana. Kui üldiselt valitsevad luules praegu kas naturalismilähedased mina-hääled või siis häälte tohuvabohu, virvarr, siis Oll ja (ehk eriti) Runnel on otsinud ja silunud kõnelejat ja ta vahekorda maailmaga.
See on tänases luules iseloomulik veel näiteks Elo Viidingu mõningatele poeesidele, Jan Kaus on oma miniatuurides teadlikult välja mänginud eri kõnelejaid ja dialoogilisust, aga kõige selgemal, ehedamal ja jõulisemal moel on tollele tööle häälega asunud ja andunud vahest noor autor Kaur Riismaa, kes valdab erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti (nagu Traat oma Harala-sarjas)... "
Edasi lugege ajakirjast Looming. Aitäh!

Sõbrad või sugulased?

Üks imeline ühtupoolik,nagu neid võib leida vaid maal,kus kord on pikad ööd, siis jälle päevad.
Võtsime onupojaga kätte ja tegelesime veidi oma poegadega. See tähendab, lükkasime pojad tagaistmele ja läksime sugulaste haudadele küünlaid panema.
Tõsi, küünaldeks oli kellaaeg veel veidi vara, aga samas sai ette kujutada, kuidas tuleb õhtu ja laskub pimedus, küünlad aga heidavad kalmudel valgust ja varju.
Panime oma pojad meie ühise vanaisa ja vanaema haua äärde kõrvuti seisma ja ütlesime: "Vat need inimesed on teile võrdselt sugulased. Siin puhkavad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Johan Markus. Ja samuti on nad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Jakob. See tähendab, et te olete sugulased!"
Kes on sugulased?
Eks ikka need, kellel on ühised esivanemad ja kes kohtuvad vanade inimeste matustel.
Aga kes on sõbrad?
Eks ikka need, kellega meil on ühised eluvaated ja kellega me kohtume pigem siis, kui on tähistada midagi rõõmsat.
Loodame, et oleme nii sugulased kui sõbrad, onupoeg Jaanus!
Mis siis seekod rõõmsat oli?
Käisime saunas, tegime kumbki kaks õlut ja sõime Jürgeni tulitatud liha. Ning sibulat. Viimane maitses eriti hea. Sugulaste-sõprade värk!

Pildil on minu onupoja pojad Jürgen (suurem) ja Jakob (väiksem).

Eestimaa õhtud. Pärnu

Õigupoolest on see, mida me armastame, vaikus. Muu on lihtsalt võrdlus sellega.
Ometi tüdime aeg-ajalt sellest vaikusest, lõhestame ta jutu või muusikaga. Paneme raadio mängima. Või teleka.
Muidugi võime ka kontserdile minna. Ainult et mida vanemaks jääme, seda suurem on meie hirm pettuda. Tunda, et seda me oleme juba kuulnud, selle emotsiooni saanud. Et raha on raisatud, aga tuju pole paremaks läinud. Või siis nukramaks, mis on suure osa emotsioonide eesmärk.
Sel õhtul võtsime aga vabalt ja sõitsime Pärnusse. Oli niisugune suvi, kus sa ei saa aru, kas suvi on sinus või sina suves. Valgus võbeles jõel ja jahid sildusid.
Sealsamas mängiti muusikat. Hingega.
Hea oli. Lihtsalt olla ja vaadata, kuidas päike kaob ajutise lava taha ja siis veidi madalamal uuesti välja ilmub. Vaadata seda, kuidas paarid istuvad, ühine minevik selja taga või siis ühine tulevik ees.
Oleksin tahtnud olla helilooja ja panna aluse muusikatsüklile "Eestimaa õhtud". Aga ma ei saanud seda teha. Esiteks ei tunne ma nootigi. ja teiseks ei teadnud ma, et järgmistel õhtutel hakkan ma tundma sama vajadust.

Eestimaa õhtud. Kaaruka

Hommikust saati kõlistati rauda. Ja suurustati. Suurustamine on juba seppade amet. Et mul kirp anti rautada, ole vaid mees/ ja kargajal sobivad rauad sa tee…
Aga olgu igaühel tema kunst ja tema au. Igatahes püsivust see amet nõuab. Sepavasarat ei saa ju ägestudes nurka visata. Viskad veel nurga katki…
Ühesõnaga, sepad pidasid Järvamaal Kaaruka külas oma päeva. Tagusid, lihvisid ja pisut ka tinutasid. Tinutasid õhtul muidugi, kui rahvamuusikud juba oma mahedad kandled välja tõid ja eestilikke viise veeretama hakkasid. Ilus õhtu oli, krt, - hakka või vanduma!
Kui ikka ümised oma patoloogilise viisipidamatusega kaasa, et „Ma tahaksin kooo-dus olla…“
Vanadus, mis muu. Tahaks, et asi oleks nagu õndsal Eesti ajal. Kuigi pole ise seda Eesti aega kaugeltki näinud.
Korraks tuksatas mõte, et kui õige kirjutaks teise pala tsüklisse „Eestimaa õhtud“. Õnneks meenus tõsiasi, et ma ei suuda seda. Veel.

Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Torma

Ma ei näinud seda Eestimaa õhtut, aga ma kujutasin ette, milline see võib tulla. Hommiku põhjal, täpsemalt.
Hommik algas künnivõistlusega. Eesti-Soome II maavõistlusega. Oli aatehetk, pühendatud neile, kes tahavad, et künd Eestimaal jätkuks.
Neid pole sugugi palju, järelikult peab neis aadet seevõrra rohkem olema. Küllap ongi, sest muidu künnivõistlused ei püsiks.
Kõik oli uhkelt ette valmistatud, aga pealtvaatajaid nappis. Raske on muidugi ka võistlust jälgida, kui mehed ei võistle mitte selles, kes esimesena põllu teise otsa jõuab.
Lõunatundi pidasime kunagise künni-ideoloogi Carl Robert Jakobsoniga. Teda esindas kivist kuju, meid koor ja kõnelejad. Viimaste hulgas ka president Arnold Rüütel, kes kõneles oma hea tava kohaselt. Ning nägi sama hea välja.
Mina poleks saanud suudki lahti teha, kui polnuks Jüri Aarmat, kes pidi kehastama Jakobsoni. Seega pidin mina tasakaalu huvides kehastama Aarmat.
Vististi tuli hästi välja, sest meie avaliku intervjuu järel kostis vaikset heakskiiduüminat.
Oleksin selle ümina tahtnud lisada tsüklisse „Eestimaa õhtud“.
Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Kauksi

Armastasin lapsena üht piltpostkaarti. Sellel oli Peipsi rand liivaluite ja järve poole kalduva jässaka männiga. Sellest pildist õhkus soojust, küpset suve ja natuke igatsust.
Ilmselt panin ma nad pilti ise, aga toona ei osanud ma objekti ja subjekti veel nii hõlpsasti lahutada.
Igatahes jäi see pilt mind saatma nii, et aeg-ajalt tekib tahtmine Peipsi äärest läbi sõita ning luiteid ja mände vaadata.
Nad on peaaegu endised. Maha tuleb arvata vaid hinge kulumise koefitsient.
Hing on juba üsna kulunud, tuleb tunnistada. Unustad korraks seda kaitsta ja juba viskab pisara silma.
Kauksis õnneks ei visanud. Viskas hoopis järvevett.
Laine oli mõnus ja soe. Võib-olla pisut liiga pruunikas, aga see ei lugenud.
Männid olid endised – no nagu sellel pildil - ning liiv tulitas jalgade all.
Läbi metsatuka auto juurde minnes rebisin kogemata katki ühe ämblikuniidi. Hea noodijoone saaks sellest, kui peaks tulema tahtmine kirjutada tsükkel „Eestimaa õhtud“.

Eestimaa õhtud. Aseri

Ma teadsin küll, millega see lõpeb, aga riskisin ometi. Mu kodupaigas Aseris peeti perepäeva ja kohale kutsuti ka kadunud poeg.
Muidugi oli lõbus pidu. Ansamblid vahetusid laval nagu jõuka mehe pulmas. Siis jõudis järg Pihlapoegade kätte. Nende päris õigete ja omade kätte.
Raivo Pihlak suudab ikka ja võtta jälle kätte kitarri ja laulda NEID laule. No tavalisi laule muidugi, aga kui sa oled nende järgi poisikesena tantsinud, kõlavad nad hoopis teisiti.
Hetk pärast seda, kui Raivo viimast korda käega üle keelte tõmbas, hakkasime minema. Jah, pidu jätkus tuleneelamise, ilutulestiku ja järgmise ansambliga, aga need polnud enam minu jaoks.
Rannu mäele jõudes hakkasin nutma. Kurat neid Eestimaa õhtuid võtku!
Vihmapiisad sapsatasid vastu esiklaasi. Kusagil Tüükri kurvide taga kössitas öö.

Seepi ja tikke on ikka vaja

Kasvasin perekonnas, kus jõukust ei kogutud ja ainsateks kuldesemeteks olid ema ja isa abielusõrmused. Võibolla siiski ka ema kell, mis käis ketiga kaela, aga mida ta pigem puidust karbis kui kaelas hoidis.
See-eest oli meie kodus aga alati piisavalt kraami, et väike sõda üle elada. Poest ostetud kauba peale tõstsid nii isa kui ema peaaegu alati ühe toosi tikke (eks tuld on vaja ikka ju pliidi alla teha, olgu kord või olukord milline tahes!). Nii kogunes tikutoose kappi juba mitu kingakarbitäit.
Sellesse kappi nad ka ununesid. Sõda õnneks ei tulnud, vaid tikkude tootmine kolis kapitalismi ajal Eestist kaugemale. Nüüd on need tikud alles, aga juba nostalgiana. Juurde samasuguseid ju enam ei tehta.
Samuti oli meil sõja või mõne muu väiksema häda puhuks puidust kohvritäis pesuseepi. Ja mitu tükki veel kohvrikaane peal lisaks. Tänagi on mul neid seebitükke alles, protsendimärk kenasti peal.
Elektripirnide puhul miskipärast nostalgiat tekkinud pole. Nende karp on peaaegu tühjaks saanud. Ainult üks sinist värvi pirn, omal ajal vist pigem uudsuse kui vajaduse pärast ostetud, toksas vastu papist karbiseina.
Üht liiki nostalgiatooteid tarvitan ma aga lausa iga päev. Mäletate, et omal ajal hakkas voodilinariidest puudus kätte tulema? Ja kuna varasemat arvesse võttes tundus, et tarbekaupadega asi nõukogude riigis mitte paremaks, vaid koguni halvemaks kipub minema, tuli valmistuda linatut aega üle elama.
Õnneks oli meie naabrinaise õde Tartus kangapoe müüja. Nii õnnestuski meil osta väike rullikene voodilinariiet ja see linadeks õmmelda.
Hea materjal on, tuleb tunnistada. Konkureerivad kapitalistlikud linad kärisevad ühtepuhku, aga sotsialistlik küljealune peab visalt vastu. Ning omaaegset froteerätikud ka.
Ahjaa, tikukarpi otsides silmasin keldris veel keeratavaid purgikaasi. Et me neid viimastel aastatel hoidisepurkidele keeranud pole, kahtlustan, et nad on jäänused neist kolmest pikast purgikaanerullist, mis kodus kapis valmistusid nendeks sügisteks, millal kaltsukaupmees meie värava taga enam ei peatu ja vahetuskaupa ei paku.
Üks pakkumine siia ka: kui kellegi peaks hädasti olema pikka valget aluspesu, toodetud 1970. aastate lõpus või 1980. alguses, siis mõne paari täin ka ära anda. Kasvõi Kaitseliidule, kui mõni raske retk külmade ilmade ajal peaks ette tulema.
Foto: SVEN ARBET

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Reede

Sõidame Viljandimaale, Viiratsi valda, Everti perekonnakalmistule. Kevad ulatub parasjagu hingeni, nii on hea kalmule sõita.
Perenaine võtab meid lahkelt vastu, juhatab majja, mis ehitati asjutisena aastal 1870. Ajutised asjad on teadupärast ühed kõige igavesemad. Igavesi asju unustame aga tihtipeale ajada. Ometi on igavik siinsamas kõrval, nii poole kilomeetri kaugusel, 1937. aastal istutatud elupuude taga. Seal see Evertite suguvõsa kalmistu asubki. Rohkem kui 40 matust. "Peaksime rohkem järjepidevusele mõtlema," lausub perenaine Kadri, istudes kaheharulise kase all oma abikaasa Jüri kõrval. Ja mõtlebki, hoides oma isatalu, mis Evertite käes juba aastast 1702.
Mõnikümmend kilomeetrit kaugemal tegeleb igavese ja ajutise teemaga Maire Sala, kes on ilmalik matusekõneleja, pärjategija, isikliku külmkambri omanik, tavandiuurija, rahvaluulepreemia laureaat ja lisaks veel ka Halliste kalmistu haldaja. Ehk kalmistukultuuri edendaja, nagu ta ise ütleb.
Vihma hakkab tibutama. Me läheme kalmistu kabelisse, teeme uksed lahti, tõmbame pingi uste lävepaku joonele ja räägime.
Pikne kärgatab korduvalt ja kabel kõmab talle vastu.
Siis äike lõpeb. Pika allee lõpus, kalmistu värava taga, ilmub nähtavale maalehe fotograaf Sven Arbet.

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Neljapäev

Neljapäev. Sõidan Rakverre tegema intervjuud sealse teatrijuhi Joonas Tartuga. Mõnus õhtupoolik. Istume teatri rõdul, teises nurgas ajab oma jutte peanäitejuht Üllar Saaremäe. All pargis kopsivad töömehed, valmistudes Noor-Eesti etenduseks.
Kõneleme sellest, kui kerge või raske on Rakveres kultuuri luua. Kaardil püsida. Rakvere võib rahul olla. Nad on kaardil. Olemas. Rohkem kui mitmed teised maakonnakeskused.
Oli hea õhtupoolik mõelda ka oma olemisele. Kaardil ja selle kõrval. Istusime Art Cafe´s ja kuulasime, kuidas linnavalitsus oma (avalikul?) istungil üritab viia kokku arengukava, üldplaneeringut ja eelarvet.
Siis läksime "Toatüdrukuid" vaatama. Jubedusjudinad jooksid mööda selga. Liiga kergelt käib see üleminek minu teiseks minaks. Tagasitulek on seevastu raske, kui mitte võimatu.
Meie saime tagasi tulla. Öö laskus ja metsad joonistasid silmapiirile sakke.
Foto: ARVI KRIIS

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Kolmapäev

Kolmapäev. Läks polkaks. Sel päeval läheb nädalalehe toimetuses alati polkaks. Mul oli ka lugu pooleli. Lõpuni kirjutamine eeldas intervjuud Tartu Ülikooli rektori Alar Karisega.
Joosin TÜ Tallinna esindusse, kuivatasin higipiisad laubalt ja astusin rektori kabinetti.
Kõnelesime.
Jooksin tagasi toimetusse. Kuivatasin higipiisad, asusin kirjutama.
Sättisin loo enda arvates hästi paika, aga nädal aega hiljem saatis Alar Karis Maalehele terve arvamusloo oma seisukohtadest. Jääb kaks võimalust: kas ma sain oma looga hästi hakkama või otse vastupidi.
Igatahes on aga selge, et Alar Karise mõte viia TÜ ja EMÜ leivad ühte kappi nõelas maamehi valusalt. Nagu spordiühingute Kalev ja Jõud omaaegne liitmine. Või Maalehe ja Eesti Ekspressi ühte aktsiaseltsi koondumine.
Minu arvamus neist asjust? See siin on avalik koht. Hoian oma mõtted pigem enda teada. Aga aitäh siiski, et lugesite.

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Teisipäev

Teisipäev. Sõidan Haljala kooli endise direktori Henn Altmäe matustele. Töö peab vähemalt sel päeval ootama, sest aeg on vaja vahel maha võtta. Siis, kui lahkub direktor, su esimene tööandja, lahke sõnaga mees.
Niisugust matust polnud mu silmad veel näinud. Inimesed, lilled, inimesed, lilled. Pärjad treppidel. Paarkümmend minutit järjekorda, et korraks kirstu juures seisatuda ja saali minna.
Kõik toolid saalis on juba istujaid täis. Aknaääri palistavad seisjad. Püüan inimesi lugeda, 350 juures läheb segamini.
Lauri Samolberg alustab, räägib vaiksel, mõõdetud häälel. Aastad ja emotsioonid lendavad. Küsitakse, kas keegi tahab sõna võtta. Mul on väike kõnetekst põuetaskus, astun lähemale. Kahtlen, kas öelda või mitte. Sest mul pole seda ametit, mis õigustaks mu etteastet. Olen lihtsalt üks tema kunagisi alluvaid.
Siiski, olen Hennu poja Tiidu hea tuttav. Lähen, loen oma luuletuse, lausun mõned mõtted. Räägin pigem elust kui Hennust. Aga mõtlen Hennule. Nagu me kõik sel päeval.
Foto: ARVI KRIIS

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Esmaspäev

Esmaspäev. Intervjuu haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga. Kuna mul pole aimugi, et minister kavatseb mind vastustega isiklikult kostitada, olen riides nagu vana kraaka. Särtsakas noortepoest ostetud T-särk, lontis teksad, lubatust pikemate varrukatega kampsun. Ja soeng ka nagu ta on.
Mõtlesin siis vähemalt soenguga tegeleda. Läksin kella kolmeks juuksuri juurde, seal oli järjekord. Ootasin. 20 minutit enne nelja, kui järjekorda olin jäänud veel ainult mina, tõusin ja lahkusin. Järjekord sai sellega otsa.
Minister möödus minust fuajees asjalikult. Loomulikult ei tundnud ta ära inimest, kes pidanuks olema soliidse Maalehe soliidne ajakirjanik, aga…
Aaviksoo oli siiski väga viisakas. Rääkisime sellest, et pigem vähem, aga paremini. Ja et ülikoolidel on voli ise otsustada.
Vihjasin vaikselt, et näe, ma kah kuue samba vahelt omal ajal läbi käinud. Tema ei vihjanud. Jah, eks ma teadsin seda isegi. See ongi ministri ja ajakirjaniku vahe.

Pean Põrgupõhjaga aru

Ma olen keegi, aga ma ei kuulu endale.
Kuulun peaaegu kõigile, vähemalt neile, kes minu kohta midagi arvavad. Ühesõnaga, kui viitsid arvata, oled minu kaasomanik.
Samas ei saa ükski mind endale hoida, sest tuleb järgmine, kes arvab rohkem või räigemalt ja võtab mu endale.
See kõik on ebameeldiv, aga vajalik. Sest tänu arvajatele olen ma üldse olemas.
Vähemalt nende silmis, kes vaatavad ja kuulavad.
Mida rohkem minust arvatakse, seda suuremaks ma muutun.
Mõnikord paisun ma nii suureks, et võõrandun iseendast ja hakkan elama kaksikelu. Üks osa minust on teie, teine mu enda jaoks.
Seda enda oma ma teile ei anna, mitte ei vihjagi.
Ülejäänu osas võite mind kasvõi Põrgupõhja Jürkaks pidada.

Kevaded mõnikord veel viibivad

Kevadet, seda õiget, veel pole. Aga nohu on. Hiilis ligi, kui ma proovisin, kas on juba piisavalt soe.
Soe oli küll, aga külm oli ka. Selline, mis talvest jäänud ja väikeste hangede taga konutas.
Ei, ma ei heida midagi ette. Igaüks peabki olema seal, kus ta tahab, ja kujul, mis talle meeldib. Mis ei tähenda, et see kuju, mis meil on, alati meile meeldiks.
Nüüd ei saa ma tervisejooksu harrastada. Kepikõndi ka mitte. Treeningpäevik, mida hoogsalt alustasin ja vahelduva eduga pidasin, lihtsalt ootab, pliiats kõrval.
Pliiatsi kohta küll valetasin pisut. Pliiats mitte ei oota, vaid on alatasa kadunud. Ilmub välja ja kaob jälle.
Mitteharrastamisel on siiski positiivne külg ka. Särke ei pea nii palju pesema. Kulub vähem vett, elektrit, pesupulbrit. Ja särgid kuluvad ka vähem.
Täna mõtlesin siiski, et lähen. Kasvõi nohuga riskides.
Ei tea siiski veel. Õhus on nagu kevadet, aga see võib olla ka meie tahe ja kujutlus.
Foto: ARVI KRIIS

Millal iganes võib juhtuda mis iganes

Ühel kenal talvehommikul, nii umbes kell pool 11, läksime abikaasaga pisukesele kõnniringile. Et oli krõbedam kui keskmiselt, tõmbasin Simpeli reklaampufi näo ette, haarasin kõnnikepid pihku ja - tuld!
Saime just hoo üles kui meie kõrval peatus auto. Nii, teed küsitakse, mõtlesime mõlemad. Ei küsitud. Küsiti midagi hoopis ootamatut. "Kas teie olete Sulev Oll?"
Pidin tunnistama, et olen küll.
"Oleme Teiega koos võrkpalli mänginud, minu nimi on...."
"Tore!"
"Mul on Teile üks palve."
Huvitav küll, mis palve võiks olla juhusikul möödasõitjal laupäeva hommikul.
"Kas te kirjutaksite mulle autogrammi?"
Ja mees tõmbas autost välja "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu".
Viskasin kepid käest, istusin autosse ja kirjutasin. Pastakas oli küll pisut liiga külmunud moega, aga kuidagi sain kriipsud leheküljele.
Et järgmine üllatus nüüd?
Jah. Mees võttis välja teise luulekogu...
Pühapäeval olime abikaasaga taas kõnniringil. Ning umbes samas kohas peatus taas auto. Ei, nüüd olete te küll valel teel. Nimelt küsisid autos olnud lätlased, kus asub juga. Ning veel ka seda, kus asub Türisalu pank.

Foto: RENE KUNDLA, Eesti valdade XIX talimängud Lähtel.

Hiilige vargsi auto juurde!

Ilmad olid külmad, mis? Värisesite? Mina värisesin ka. Külmast ehk isegi niivõrd mitte, küll aga kahtlusest, kas hommikul auto ikka läheb käima või ei. Mul on diiselmootoriga auto ja aku sellel neli aastat vana. Mitte lootusetu juhtum, muidugi, aga teadupärast olen ma üsna suur pabistaja.
Ühel poolkülmal pühapäeval auto juba näitas oma võimu. 13 miinuskraadiga hakkas ta nagu servast käima minema ja alles siis vedasid need servmised silindrid ülejäänud plaginal kaasa.
Järgmisel hommikul kasutasin hoopis teist taktikat. Hiilisin salamisi auto lähedale, hüppasin rooli, lubasin kollase spiraali kujutisel vaevalt kustuda ning keerasin süütevõtme lõpuni.
Auto, kes oli terve öö nagu talveunes konutanud, ei taibanudki nagu vastu hakata ja käivitus kuulekalt.
Edaspidi olegi temaga niiviisi ümber käinud. Mitte et ma oma sõiduriistast lugu ei peaks. Aga milleks anda meile võimalus puigelda, kui me seda tegelikult ei vaja?

Meistriks teiste arvel

Kui sa pole nende hulgast, kellel pidevalt midagi juhtub ja sünnib, siis on iga vähegi teistmoodi päev suursündmus. Nagu näiteks üks hiljutine õhtupoolik, mil Rahvusraamatukogus jagati ilusamate raamatute auhindu.
Ma läksin sinna teadmisega, et "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" on jõudnud Eesti 25 kaunima raamatu sekka aastal 2010.
Jah, tõesti, ega ma sellele kaunidusele oma käega kaasa aidata ei suutnud. Aga ometi tundsin, nagu oleks ma ise kujundusmeistriks tulnud. Pealegi olin ma üks neist kahest, kes minu raamatu aukirjade järele läks. Teine meist oli Eesti Ajalehed AS kirjastuse projektijuht Hanna Sinijärv. Raamatu kujundaja Piia Stranberg aga kujundas sel hetkel veel kohe-kohe trükki läinud Maalehe numbri reklaame.
Õnneks oli raamatu piltide autor Mari Kanasaar kohal. Ainult et ta ei suristanud oma ratastoolis auhinda kätte saama. Põhjused jäävad tema teada, aga rõõmus oli ta saavutuse üle küll. Sest esimesest pliiatsitõmbest saati olid teda vallanud kahtlused, kas see, mida ta suudab, on ikka see, mida ta tahaks suuta.
Nüüd said need kahtlused natukenegi kustutatud.
See õhtu pakkus aga teisegi väga rõõmsa hetke. Nimelt anti pärast seda, kui Viive Noor oli ilusamaid lasteraamatuid valinud seltskonna nimel TEA Kirjastuse korralikult läbi vitsutanud, kätte parimate lasteraamatute illustreerijate auhinnad. Ning Catherine Zarip võitis auhinna "Vana sõna vallatuste" piltide eest. Palju õnne, Kati! Sa oled seda väärt!
Foto Mari Kanasaarest: SVEN ARBET

Mida kirjutas loterii.blogspot.com

Aeg-ajalt julgen ka ringi vaadata küsides, kas keegi on minu kirjatükke märganud või nende kohta midagi arvanud.
Leidsin loterii.blogspot.com´ist "Printsessi voodikohendaja päevaraamatule" sellise vastukaja.
"Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin!
Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud.
Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus.
Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust.
Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud.
Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tipus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta 25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat."
Kena oli kuulda, aitäh!

Susannaga raamatupoes

Laupäeva hommik. Tuled oma abikaasaga raamatukauplusse, vastu pahvatab kardemonisaiakeste hurmav hõng.
Talv on jälle nagu muinasjuturaamatus. Päikes paistab, valgusvihust läbi vajuvad üksikud lumehelbed.
On autogrammitund Rahva Raamatu 4. korruse müügisaalis. Abivalmis meesterahvas toob mulle sisse lülitatud mikrofoni ja ma alustan.

Kui me kohtusime,
olin kojameheks
vaikse naeratuse alleel.

Koostasin kuldsete lehtede kollektsiooni
neile, kes ei tunne sõna "nukrus".

Rikkuseks kogunes
pikkamisi
lehtede krabin
mu kukrus.

Autogrammitahtjaid just ei tungle. Pigem vastupidi. Seega tuleb välja saata salarelv, Susanna, kes täna printsessi osa etendab. Sest raamat, millesse autogramme pakutakse, on "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Susanna on tõeline iludus õlgu paljaks jätvas veinpunases kleidis, oma tikk-kontsadel tubli 10 cm keskmisest eesti mehest pikem. Temasugune peaks autogrammilisi kokku lükkama nagu sahaga.

Kui me kohtusime,
oli mind parajasti võetud
pilvepuutuja õpipoisiks.

Ihaldasin esmalt seda madalat
vativalget
ja pilve jaoks pisut liigagi prinki.

Möödusid.

Hetk vajutas aja ukselinki.

Päev rullis end lahti nagu tainas siinsamas kõrval kohvikus askeldava Angeelika Kangi sõrmede all.
Susanna naases järjekordselt ringilt, oli endiselt jätkusuutlik. Ning abikaasa ostetud lill sätendas valges savivaasis.
Oli ilus päev, tõdesin ja korjasin taskusse tagasi musta, hõbedase ja roosa kirjapulga. Ning Susanna võis võtta jalast teda eesti mehest kõrgemale tõstvad kingad.

Südamehaige seiklused haigla õuel

Ei, ärge ehmuge. Ega ma nii hullult südamehaige ka pole. Aga ütleme nii, et aeg-ajalt kardioloogiakeskusse ikka asja on. Mõni päev tagasi läksingi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse Tallinnas Sütiste teel oma südant näitama.
Peatusin tasulise parkimise alal. Mis seals on, tasun. Silt näitas, et miinimumtasu on 0,6 eurot. Kõlistasin sente, see summa oli olemas.
Hakkasin sente automaati sisestama, aga nägin siis automaadilt üllatusega, et parkimisalal on koguni mitu sektorit, nii A kui B/C. Kuna selgeid silte üleval ei olnud, vajutasin hea õnne peale lootes üht nuppu ja hakkasin münte masinasse kõlistama.
Äkki märkasin, et parkla on mõeldud ainult personalile ning masin ei näidanud miinumumsummaks mitte 0,6, vaid 1,2 eurot. Sisestasin nii palju kui mul sente oli, täpsemalt 70, aga kviitungit loomulikult vastu ei saanud. Põgenesin, et mitte trahvitud saada.
Kuigi olin varunud parkimiseks ja haigusi kajastava kaardi saamiseks registratuurist pool tundi, hakkas aeg juba südamele survet tiksuma. Mõtlesin sõita ümber haigla, parkida auto Magistraali keskusse ja siis haiglani joosta. Tore kava südamehaige kohta, eks!
Paraku osutus tee ühesuunaliseks (teine suund oli täis pargitud). Vastu tuli aga must Mercedes, seda olekuga, et mina sõidan, sina kobi oma autoloksuga aga kus seda ja teist. Just ei kobi, mõtlesin, jätsin auto seisma ja lülitasin ohutuled sisse.
Kolleeg Mercedese roolis polnud ka papist poiss ja ajas oma auto nina minu sõiduriistale nii lähedale, et veel hetk ja ta litsub mu lihtsalt laiaks. Väljusin, et politseisse helistada ja sellest kavast ka teisele osapoolele teada anda.
Siis loobusin. Polnud aega jõuga vägikaigast vedada. Tulin ju ikkagi südame pärast!
Kuidagi suutsin manööverdatud nii, et vaim sai võimule viisakalt alla vanduda ja jätkasin teekonda. Keerasin lastehaigla juurde ja silmasin, et siin on esimene tund parkimist tasuta. Samal hetkel nägin ka, kuidas puupüsti täis parklas üks koht vabanes! Kui nüüd saaks veidi tagurdada ja... Ei saanud. Üks kolleeg oli juba taganemistee lõiganud. Jäi võimalus edasi sõita ja koht kolleegile loovutada.
Looja oli siiski armuline ja andis mulle mõni minut hiljem parkimiskoha. Pannud parkimiskella õigeks, alustasin sörkjooksu registratuuri suunas.
Lootusetu, tõdesin siis, kui jope naela otsa viskasin. Tubli 30 inimest istus järjekorras. Panen ilma kaardita!
Siis meenus, et kardioloogiakeskus oli vahepeal asukohta vahetanud. Hüppasin infoleti juurde ja vuristasin oma palve. "Kas teil kaart on?" küsis tädi vastu. Laususin mõned südamehaigele vägagi ebakohased vandesõnad - vastuvõtuajast puudus vaevu viis minutit -, ja pistsin ruumi 1046 poole jooksu.
Skeem seinal näitas küll, kus asun mina, aga mitte seda, kus asub kabinet 1046. Õnneks oli lähedal kabiinike kirjaga "Haiglasse vormistamine". Saanud ammendava info, alustasin selle päeva kolmandat spurti ja jõudsin paar minutit enne kümmet pärale.
"Kas teil kaart on?" küsis lahke näitsik. Demonstreerisin ka sellele näitsikule oma vilumust rahvapäraste vägiväljendite kasutamisel ja sain ilma kaardita edasi. Hinnaks oli vaid EKG tegemine.
"Mis kuradi raisa EKG, kui niikuinii süda puperdab?" küsisin kogu oma toonast viisakusvõimet kokku otsides. "Näitabki paremini," kostis elu näinud medtöötaja ja suunas mu kabineti nr 5 ukse taha.
Milline mu ilme olla võis, viitab ehk see, et klient, kes istus seal enne mind, küsis rutakalt: "Teie olite siin vist esimene?"
Arst ise oli superlahke. Kui kurtsin, et närvid hommikust juba pisut läbi, küsis ta mõistvalt "Eks parkimise pärast vist?".

Ning printsess ilmuski!

Kiek in de Köki seinad on kindlasti palju näinud. Võibolla isegi nii palju, et kõiki, mis seal sündinud, me näha ei tahakski. Ihkaks vaid seda ilusamat osa. Sest ilu pühitseb maailma. Või maailm ilu?
Neid suuri mõtteid on igatahes raske mõelda. Nad tulevad, millal ise tahavad, on, kuidas tahavad ja lähevad, kui minemise aeg on käes.
Une eel oled juba mõne mõtte sabast nagu kinnigi saanud, aga juba sa magad ning mõte, see vabana sündinu, kihutab nelja tuule poole.
Kiek in de Köki seinad nägid nüüd taas printsessi. Mida tähendab "taas"? No midagi sellist, et kui need seinad on juba kord nii vanad, küllap seal on ka mõni printsess kõndinud. Lihast ja luust, ehkki mulle tundub, et enamik printsesse on puhtalt vaimsed. Kõnnivad seinast läbi ja mitte sahinatki ei kosta.
Ühel reedeõhtul Kiek in de Kökis kostis. Sahinat ja kontsade klõbinat.
Ja sealt ta tuligi! Trepist, kusjuures. Kõndis tantsides ja kadus siis, jättes endast aplausi.
Meie, kes me seal olime, nägime teda. Oleksime võinud puutudagi, kui see kuidagimoodi sobiv tundunuks.
Aga polnud sobiv. Aitähki ütlesime alles siis, Kui Kärt Tõnisson tuli teist korda, siis juba kampsunis ja teksades. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.
Printsessi sai pildile Sven Arbet.
Saksofonil suurmeister Virgo Veldi.

Kui kohal on su õpetaja

Minu koolielus on olnud mitmeid õpetajaid, keda jätkus rohkemaks kui nendeks 11 aastaks, mille ma Aseri Keskkoolis veetsin. Üks neist on Valentina Lille, klassijuhataja kahel esimesel kooliaastal. Ta oli ja on kena, naiselik, loomulik. Teda kohates käib ikka jõnks hingest läbi.
Siis Gerda Rausi. Samuti klassijuhataja ja emakeele õpetaja. Mäletan hetke, kui ta palus mul lõigu oma kirjandist klassi ees ette lugeda. Võibolla oli see hetk see, mis kestab siiani. Et olen endale ja oma perele leiva kogu senise elu jooksul sõnade abil lauale saanud tuua. Olgu Lüganuse kalmistu liiv Teile, Gerda, kerge!
Lea Karja, ajalooõpetaja, kes oleks mulle andnud oma õpetajamantli, kui ma vaid oleks tulnud ja selle vastu võtnud. Hirmsasti vaeva pidin ma nägema, et ajaloos nelja asemel viis saada. Ilmselt võisin ma lõpuks kogu klassi ajaloos välja kutsuda ja neid võita. Siis sain viie. Ja sain Tartu Ülikooli sisse. Aitäh, Teile, Lea!
Ning lõpuks Reet Aule. Oma vaiksel moel oskas ta libistada üle õpetaja laua mulle Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju olemata olla".
Nüüd tuli Reet ja palus minult autogrammi. Vist jõudsime korraks ühele pulgale. Õpetaja hoolivus, tema südameheadus, sai korraks õpilase tänutundega tasakaalu. Viibi, palun, hetk!
Hetke viivitas Sven Arbet.

Tuled ja paned krooni pähe

Üks inimene suudab maailmas väga palju ära teha. Aga kui palju suudaks ta siis, kui ta oleks üksi? Võimalusi on kaks: kas väga vähe või mitte midagi. Kusjuures tõenäosem on teine variant.

Aga kui su kõrval on need, kes teevad sedasama mis sina, ainult et teises vormis? Siis saad sa teha seda, mis jätab jälje. Jälje, mis on nagu sabaga täht. Täht ise on juba ammu läinud, aga saba hõljub veel kuldsena. Ning jääbki hõljuma.

Ehk nagu mu isa oma aja matusekõnedes ütles: "Mälestus elab nii kaua, kuni elavad need, kes mäletavad. Ning siis mäletatakse omakorda neid."

Olin hiljuti pooleldi peategelane ühel sündmusel, kuhu ilmus ootamatult printsess, õrn kroon peas. Ma ei teadnud, kes selle krooni tegi. Autor ei tulnud ette ega lausunud: "Mina!". Kui ilus on tunda inimesi, kes ei tungi esiritta, ei sea ennast valguslampide valgusesse.

Aga kroon oli imeline. Leidsin selle ühelt leheküljelt, alla napp allkiri: Siis kui (Atsiga koos) kroonmeistriks hakkasin.

Sina, kroonmeister, panid iseendale krooni pähe. Tänan Sind!

Vt Facebook, Kristi Orav, album SotaPuta.

Kuidas öelda aitäh?

Unistame. Õhtul und oodates, rannas liival lebades, soos jõhvikaid korjates. Unistame sellest, et elus oleks kõik see, mis selles on. Ja natuke rohkem.
See natuke rohkem on see, mille pärast üldse elada. See, mis paneb märkama, et Kuu tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt öist valgust.
Et vihm ei kehasta ainult langevat vett. Et sõnad pole ainult rida rühmitatud tähti. Et osa inimesi möödub sinust, osa aga läheb läbi.
Aga kuidas öelda aitäht neile, kes lähevad läbi?
See on võimatu.
Aga sellegipoolest tasub proovida.
Mina proovisin öelda aitäh Mari Kanasaarele, kes illustreeris mu luulekogu "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Minu aitäh nägi materiaalse maailma silmis välja nii.
Üles võttis selle Sven Arbet.
Teise aitähi, selle sisemise, oleks leidnud vast üles ultraheliuuringuga. Aga mida oleksin mina või veel vähem teie selle pildiga peale hakanud?