Elu on maailma olemise viis

Maa on põhiline, taevas mitte nii väga. Jah, tähtis küll, aga noh, nagu mitte päris. Pole nagu päris asi.
Päris asju saab mõõta ja kaaluda, taevast ei saa.
Ükskord ma mõõtsin küll, aga pilguga.
Tulemus: taevas on ääretu.
Lisatulemus: eriti ääretu on ta selgetel öödel, näiteks augustikuus.
Tõmban lehtla laua kuuri taha, heidan sellele ja vaatan taevasse.
Tahaks karjuda sellest, kui ilus see kõik on. Aga öö pole karjumiseks.
Majas magatakse. Ning magaja jaoks on maailm tervik.
Muidugi on mu tähtede vaatamise soovis eluvõõrust.
Tahaksingi olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Teeb nii, et sa näed või vähemalt aimad ette ühe või teise teo tulemust.
Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, isegi huvitav.
No mitte päris huvitav.
Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut.
Et juhtuks midagi ootamatut, peaksime olema vabad.
Et olla vabad, ei tohiks me sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Elu on maailma olemise viis.