Jürgen Rooste tõi avalikkuse ette oma
värske luulekogu „Suur sume/suur tume“.
Ega enam palju avameelsemaks minna ei
saa, võin kinnitada. Istusin mõni aeg Jürgeni kõrvallauas ning võin tõdeda, et
mis meelel, see keelel, mis keelel, see paberil, mis paberil, see trükis, mis
trükis, see kaupluses, mis kaupluses, see lugejate laual.
Edasi läheb muidugi keerulisemaks, sest
teekond lugeja südamesse on sutsu keerulisem kui kõik eelloetletu.
Minu südamesse need luuletused läksid.
Võib-olla seetõttu, et mees otsekui vaevleb iseenda käes (eks luuletaja olegi
ju lõke, milles ta ise põleb), otsib põhjendusi, selgitusi, isegi vabandusi,
miks ta selline on, miks ta just nii käitub ning miks teda maailmale üldse vaja
võiks olla.
Rooste seob end selles kogus tihedalt
ning lõplikult lastega. Käib nendega matkal, pakub võileiba. Mõtleb neile, kui
nad juba magavad. Ühesõnaga: on isa. Selline isa, nagu ta tahab olla, võib-olla
salamisi ka selline, nagu ta saab olla. Sest elu pole midagi sellist, mis on
luuletaja kätes. Pigem on luuletaja ise elu kätes.
Tõelise luuletaja olemus on ju olla
ebapüsiv, voolav, teiseks muutuv. Aga teiseks muutuvana ei saa olla see mees,
kes igal hommikul sama värskelt ning kainelt lipsu ette seab, auto süütevõtit
keerab ning tööle sõidab.
Jürgenil polegi autot, lipsu kannab ta
ka harva. Aga lapsed tal on. Nii maailmas kui ka südames. Hea, et nüüd ka
luuletustes. Lapsed kasvavad suureks, loevad, mõtlevad – meil on/oli siis
selline isa. Vaevles ise, vaevas teisi, armastas ise, armastas teisi.
Luulekogu teise poole patukustutusteema
ongi armastus. No ühe teise naise vastu. Selle, kes pole tema lastega üldse
seotud. Või kui, siis nii palju, et teinekord juhtus isegi nii, et kui poeet
lastega jalutas, mõtles ta selle teise peale.
Luuletaja võib mõelda, sest nagu öeldud,
on ta iseenese lõke. See ei põle, kui halge juurde ei viska. Aga mida võimsam
tuli, seda kiiremini tühjeneb halukorv. Ning tulebki minna uue riida juurde.
Kasvõi vargile, valutava südamega.
„Suur sume/suur tume“ ütleb autori kohta
paljugi. Võib-olla kõik. Kui, siis jääb häirima mõni liiga lihtne riimirida.
Aga Rooste ongi tahtnud minna lihtsat teed, sammuda läbi suure sumeda selle
suure tumeda suunas, mis tuleb nagunii ning millest võitu saamiseks on ainus
viis temast kirjutada.