Monday, May 20, 2013

Kuidas ma Kalamajas kogemata kokapoisiks olin

Elu on muidugi üllatusi täis.Nii täis, et võid isegi mõne üllatuse otsa komistada, kukkuda ja kui mitte nina veriseks toksata, siis vähemalt käed mustaks teha.
Mina sain nädalavahetusel käed korralikult mustaks. Selles on süüdi Tea ja Agnes. Eriti just Agnes, kes peab Kalamaja-kandis kunstistuudiot Maru Karu. Õpetab lapsi joonistama ja meisterdama ning head halvast eristama. Kusjuures see viimane on ikka kõige tähtsam.
Vot seesama Agnes korjas kusagilt üles mõttes hakata Kalamaja päevadel kohvikut pidama. Ning tõmbas Tea ka kaasa. Ning kui Tea juba kaasas oli, ei sobinud mul ka kõrvaltvaatajaks jääda.
Otsime hulga roogitud räime, mune, soola, muretsesime tohutu malmpanni, tegime lõkke, tassisime õue laua ning ehitasime plankudest pingud, lõime muna lahti, panime panni tulele...
No kujutate ette küll, kui palju askeldamist.
Siis hakkasid inimesed tulema. Ühekaupa, kahekaupa, hulgakaupa. Tulised räimed läksid lausa nagu tulised räimed. Mõni kausist, mõni pannilt. Õhtul, kui olime praadimisest oimetud, arvutasime, et olime müünud ühe räimeleiva iga 45-50 sekundi tagant. Niiviisi neli tundi järjest.
Muidugi oli see mul viimane kord niisuguse hullusega tegeleda. kive kohale kanda, plankusid neile asetada, lõkkease teha, lõke põlema saada, parajaid halge lüüa, parajat lõket hoida, inimesi lähemale hüüda, neid oma lobeda lobaga lõbustada.
Särgi higistasin korduvalt läbi, soola ostsime lausa ilmaasjata...
Agnes oli väga rahul, Tea oli väga rahul, elegantne praadija-naine nõndasamuti. Eks mina ka, aga no ega ma järgmisel aastal küll kaasa löö. Või kui, siis tulen kohale ning hakkan tuliseid räimi ja mõnusaid pannileibasid ostma ning sööma.   
Unustasin muidugi mustika-pohlakisselli, mille peale limpsati keelt ka pool tundi pärast seda, kui kauss tühjaks oli saanud....

Amandus ja Janno

Läksime Muuseumiööle. Viimastel aastatel ei saa lihtsalt enam teisiti. Otsustasime Paldiski ning Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi kasuks.
Õigesti tegime, võib tagantjärele tõdeda. Taas leidsime Amanduse ning Janno. Amandus on muidugi see imetlusväärne kunstnik, kes mahtus korraga ära nii maailma kui ka sellesse imeväikesesse suvemajja Paldiskis. No täitsa nukumaja kohe!
Janno on aga minu kunagine kursusekaaslane Janno Laar, põline Paldiski poiss. Elas seal isegi siis, kui linna oli muust maailmast raudkardinaga lahutatud. Ning elab ka nüüd.
Küsisin Janno käest, et miks ometi. Ning sain vastuse, et süüdi olevat seesama Amandus. Nii suur mees, et kuigi suri juba aastal 1929, hoiab noort Laari ikka veel oma ringis.
Miks noort Laari, Janno on ka juba 50 piirist üle? Sest on veel üks tuntud Paldiski-Laar, Janno isa Hans, kelle sulest on muu hulgas ilmunud ka Adamsoni elu käsitlev raamat “Pirnipuu, pronks ja marmor”. Nii et mitmenda põlve sõltuvus.
Janno ise on endiselt tagasihoidlik. Aga ta polegi muuseumis giid. Tema hoiab seda päris mälu, millesse mahuvad ka aastad, mil praeguses muuseumihoones elas Adamsoni tütar Corinna ning ka need aastad, kui hoone lagunes nii kiiresti, et tundus isegi päriselt ära lagunevat. Aga ei lagunenud. Novembrist 2010 on ta külastajatele avatud. Ning muuseumiööl oli rahvast tulvil.    

Raja kõrval, aga õnnelik ikkagi

Käisin SEB Maijooksul. No mitte osalemas, see oli siiski puhtalt naiste üritus. Mina viibisin seal kui abikaasa autojuht ning sõbralik kaasaelaja.
Abikaasa oli väga tubli, tehes 7 km kõnni läbi 55 minutiga. Lisan, et sellele eelnes 2,5 km soojendust ning sama palju lõõgastust. Põhjus: auto sai parkida Pirita Selveri juurde, tee äär oli umbes sinnani autosid täis.
Pärast jooksu räägiti, et tegemist oli Ida-Euroopa suurima naistele suunatud üritusega. Nüüd olen minagi selle rekordi kaaomanik, sest kuidas naine sinna oleks saanud, kui ma poleks viinud!
Võibolla kuulusin minagi varem nende kilda, kes väitsid, et metsa all on ruumi küllalt, mine jookse, sörgi või kõnni! Miks peaks seda tegema ühes kohas ja ühel ajal? Nüüd ma enam nii ei mõtle. Hulgas on hoogu. Mitmekesi on minekut.
Ka Tea lubab järgmisel aastal platsis olla ning võimalusel oma mitteametlikku tulemust parandada. Raske saab muidugi olema, sest ilm oli tänavu käimiseks tõesti hea ning meeleolu veel parem.
Muidugi oli ka neid, kes lõpujoone ületasid, surm käekõrval, aga enamus tõesti naeris, lustis, lehvitas omadele ja võõrastele. Ning Ivo Linnale, kes naisi starditornis teele saatis.
Mina lehvitasin ka. Mõnele tuttavale, aga eriti Teale, kes kihutas, pats tuules. Jõudu kõigile!  

25 aastat hiljem

25 aastat hiljem oleme me jälle roheliste rattaretke stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“ Oleme Kuido ja mina.
Meie esimese retke kaaslased, Kuido vanaisa Heinrich ja minu isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo Saaver on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.
Valetan, kui ütlen, et pisar ei tiku silma. 25 aastat ikkagi hetkest, kui tundus, et rahvas võtab tõesti võimu. Et kui meie lubame, siis tehakse Virumaa põu lahti ja võetakse sealt fosforiit välja, kui ei luba, siis ei.
Rahvas, näis, sai sealjuures väga lihtsalt võimule tulla. Tuleme kokku, tõstame käed, võtame üksteisel sõrmedest, laulame koos. Kõiki tahaks emmata, sest siin me ju oleme, vennad ja õed! Hoiame oma maad hellalt süles ja maa hoiab meid!
Juba murrabki end rinnast huultele legendiks saanud laul. „Hetkeks mõttesse kui jään / südames on mul üks hääl / tahaks tõusta õhku kui lind /näha ülalt kodu, Sind.“
Ning nüüd kõik koos!
„On Virumaa virulaste hoida. / On Virumaa virulaste kaitsta./ On Viru laste Virumaa see. / Sulle kodu laulame.“
Siiski võin oma pisara endale, silmanurka kuivama jätta. Aasta on 2013 ja nüüd ei nuteta enam. Ei hoita kätest kinni ka, mõned armunud välja arvata.
Jah, tulime kokku ka fosforiidi pärast ka, aga roheliste rattaretk iseenesest on ju ka päris mõnus ettevõtmine, tärkava kevade tervitamine.
Foto: TOOMAS UUDEBERG

Thursday, May 16, 2013

25 aastat tagasi

On aasta 1988. Me võtame kodupaigas Aseris leistangid pihku ja rivistume pildi tegemiseks, et rattaretkele „Kuidas elad, Virumaa?“ minek ajaloo tarvis alles jätta.
Meid on viis. Paremal mina, seljas Tartu-päevilt pärit kollane särk kirjaga „Ei fosforiidile!“.
Minu kõrval Elmo, kellest saab õige pea roheliste rattaretkede hirm oma erksalt kiiskava kostüümi ning kõikjal kaikuva raudteepasunaga.
Pildi keskel seisab Kuido, nagu ette aimates, et temast saab retkede üks legende, tõeline ja ametlik rattarüütel, kes läbi sõitnud kõik (loe veelkord: kõik) retked, sealjuures alati kõiki oma kraami ise kaasa vedades.
Kuido kõrval on tema vanaisa Heinrich, looduskaitseaatega mees, kes tahab kindlasti minna andma oma häält fosforiidi kaevandamise vastu.
Vasakul seisab minu isa Kalev, hingelt loodusemees ja puude istutaja, aga ka spordimees, kellega koos matkamisest kujuneb ka vägev võistlus perekonna esiratturi tiitlile.
Tuletan meelde, et mina olen sel ajal 24 ja sõidan rattal „Ukraina“, isa on 64 ja tema kasutada on ETK kaubamärgi all nn kodanlusel ajal müüdud riistapuu, millel kahjuks pole enam „rootsi õhk kummides“.
25 aastat hiljem oleme me jälle stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“
Oleme Kuido ja mina. Vanaisa Heinrich ja isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.

Monday, May 6, 2013

Mõned hirmud siiski

Põhimõtteliselt peaks olema aeg, kus suured hirmud on ikka ja veel meist kaugemal. Maavärinad ja muu seesugune. Ometi miski siiski närib:
-aastad lisanduvad, aga teadmine maailma olemuse suhtes mitte
-inimesed on sinu kõrval, aga igaüks elab ikka oma mõtte ja tõega
-teed teistele liiga isegi siis, kui seda ei taha
-nõrgem kipub maailmas kaotajaks jääma, olgu või teele jooksnud koer
-asjad, mis on juba käeulatuses, libisevad vaikselt määramatusse
-õnn on valus siis, kui teda oodata, aga ka siis, kui ta kaugeneb
-enamasti on õnn valus isegi siis, kui ta parajasti kohal viibib
-teed, teed ja ikkagi jõuad liiga vähe
-kohas, kus sa võiksid peatuda, teed ikka mõne rutaka sammu ja lahkud siis
-soovib keegi midagi, muretsed
-ei soovi keegi midagi, muretsed ikkagi
-igatsed päikest, aga kiiremini käies kipud higistama
-igatsed kevadet, aga igal hommikul lindudega koos ärgata ei taha
-oled suurem viriseja, kui sa ise sooviks.

Kui lapsed on suured

Midagi pole teha, tuleb tunnistada, et nemad, Berit ja Johan Markus, on juba tragimad ja terasemad kui see minevikupõlvkond, keda me oleme harjunud nimetama sõnaga "meie". Nüüd, peale seda, kui Johan Markus tuli Eesti meistriks 2 km murdmaajooksus, on meil peres meistrite ning mittemeistrite osakaal võrdne. Nemad on, meie mitte.
Aga meie oleme see-eest Eesti meistrid heameele tundmises. Tänavu on saanud ikka mehiselt karjuda nii väljaku kui ka raja ääres.
Siin nad on, meie lapsed:

Esimene suplus tehtud!

Teeme Ära on üks tore ettevõtmine. Rahvast saab kokku parasjagu nii palju, et igaüks märkab vaid seda, palju tema ise teeb. Teisi ei märka.
Hiljem on aga hea palli mängida ning isegi meres ujumas käia. Tõsi, ujumas käimine on igaühe enda vaba valik. Johan Markus igatahes käis.
Võibolla oli pisut vara, aga mida tähendab vara, kui on kevad, kui on niisugune tunne, et kaugus on siinsamas, siruta käsi välja, halvim, mis juhtuda võib, on see, et käsi saab märjaks,
parim aga see, et sa haarad millelgi sabast, millelgi niisugusel,
mida sa oled ehk aimanud, mingil üldisel moel ette kujutanud, 
aga millest pole tõelist pilti, millest ei saa lugeda ühestki raamatust, mõni luuleraamat ehk välja arvata, mida ei näidata
telekaski või kui näidatakse, siis algavad need saated siis, kui meid koduski pole, kui me oleme otsimas seda, millest segatakse kokku seesama maailm, mis ootab rannas, ootab kevadel, juba siis, kui viimased lumelaigud kokku tõmbuvad, pilgutab kutsuvalt silma, öeldes, et vaadake ette, ükskord on juba hilja, ükskord ei tahagi te enam ujuma minna, eriti just siis, kui pole üldsegi veel ujumise aeg, kui pole üldsegi veel mingisugune aeg, vaid lihtsalt selle aja ootus, mis on lubanud tulla siis, kui on tõesti õige aeg merre ujuma minna.
Pilt, tõsi, on minevikust.

Kui oodata ja olla

Ootame, et algaks vihm, tuleks kohinal, trambiks plekk-katusel niisuguse jõuga,
et muud polegi, vaid vihm,
tema tulek, olek, minek,
ning meie, kes ootame,
et ometi juhtuks midagi,
mis puhastaks –
olgu või vastu enese tahet;
paneks ootama,
et see tuleb uuesti,
taas ja taas, nõnda, et ainuüksi
tema tuleku kohin
paneks meid nutma
neidsamu piisku,
mille toob kaasa vihm,
mida väga on oodatud
Foto: ARVI KRIIS                            .

Kehvem tervis, vähem sõda

Kahjuks ei saa ma kuidagi kinnitada, et olen rahumeelne inimene. Teinekord hakkan isegi karjuma. Enamasti küll vaid mõttes. Näiteks liiklusummikus. Või siis poesabas. Ühesõnaga siis, kui tundub, et tegu on kellegi kuritahtliku tegevusega – olgu siis pooliku liikluslahenduse või kassapidajate pealt kokku hoidmisega.
Küll võin öelda, et olen rahupooldaja. Võibolla seepärast, et mu isa nägi Porkuni all 20-aastasena piisavalt omavanuste poiste laipu. Võibolla seepärast, et ma ise polnud koolipoisina suurem asi rusikavõitleja ja võitlusvaimu oli ka vähevõitu.
Nii kujuneski mul mõttes plaan: tuleb kulla koolivend, rusikad rullis või kinganina löögiks suunatud, mina aga pakun talle võimalust, et teeme hoopis viktoriini. Kümme küsimust, valdkonnaks varia. Kujutasin ette, kui vihaseks jõujuurikas siis veel läheb.
Viktoriinidel olen edaspidi osalenud küll. Enamasti on seal niisugused inimesed, kes püssi ega mõõka ilma suurema vajaduseta kätte ei võtaks. Küll teavad nad peast, mitu protsenti Eesti noormeestest on kõlblikud püssi alla minema.
Vähe on neid, väga vähe. Iga aastaga vähem. Teiselt poolt vaadates aga – mida vähem on sõjaväeteenistuseks kõlblikke, seda väiksemaks kahanevad armeed, kuni viimane vennike on juba nii vilets, et sõdu pole maailmas enam võimalik pidadagi.
Saan aru, et see teooria ei kõlba kusagile. Sest närvilisi, lausa sõjakaid inimesi, saab ühiskonda üha rohkem. Automaate käristatakse koolides, kinodes, kaubanduskeskustes – me pole saanud maailmalt meieväärilist au, kuulsust või siis seda kõige väiksemat, mõistmist. Oleme tegelikult kõikide peale vihased, kasvatus lihtsalt katab selle virila naeratuse maskiga.
Seega – sõdadel on määratud jääda. Lihtsalt need, kes püssi juures rahulikuks ei mõista jääda, tuleb armeest eemale hoida. Nii saame muidugi kummalise tulemuse, et need, kes tahaksid pauku ja verd, seda ei saa, kes aga ei taha, on selleks sunnitud.