Tähtis päev kirikukellaga

Kõndisin pühapäeval Järva-Madise kirikaias. Isegi tuul oli vaikinud ja taevaserv kiskus pisut heledamaks. Äkki hakkas lööma kirikukell. Äkki muidugi minu jaoks, kuigi ma oleksin pidanud aimama, et pühapäeva hommikul kell 11 võidakse kirik sisse lüüa.
"Kas see on see sama kell, mis Tammsaare ajal?" küsisin Tea isalt. "Jah, seesama," vastas ta.
Järelikult helises kell, mida kuulis üks karjapoiss kunagi nelipüha hommikul. Kuulis Tammsaare raamatus "Tähtis päev", mis oli mu isa üks lemmikraamatuid. Selles raamatus saab karjapoiss nelipühade esimesel pühal vaba päeva, aga kurvastab veelgi rohkem kui tööpäevadel.
Isa oli ka karjapoiss, teenis võõraid, kurvastas oma üksinduse pärast, aga õnneks sai täismehena oma pere ja kodu. Siiski jäi teda vaevama pilt, kus väike karjapoiss seisab väraval ja kuulab, kuidas kusagil eemal lööb kirik sisse.
Nüüd ei lase seesama pilt lahti mind, kuigi ma pole olnud karjapoiss. Mind vaevab see, et isa kurvastus saab minuga otsa. Või peaksin hoopis rõõmustama, et kurvastused ükskord otsa saavad?
Mõni aeg tagasi kinkis Tea mulle ühe väikese õhukese raamatu. "Ostsin selle isa mälestuseks," lausus ta. See raamat oli Tammsaare "Tähtis päev".