See igavene Baskin

Käisin kinos, et vaadata filmi Eino Baskinist.
Mitu inimest on Eestis, kellest tehtud portreefilmi rahvas vaatama läheks? Teie vaikimisest sain aru, et vähe.
Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnust üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.
Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. "See igavene Baskin!"
On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.
Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ja veel rida rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.
Ita Ever on muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekord paaridest, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.
Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda kasvõi ainult neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla "omal ajal" või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.
Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah, vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval - peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka.
Isa omakorda silitab poega ka mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga noh, võrreldes ikka minuga... Või umbes nii.
Kindlasti pole see aga arvete klaarimise film. Pigem on ta "kunstiline linateos" teemal "me kõik jääme vanaks", mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.
Kaamera käib ikka mööda kortse ja korratuid hambaid nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks kui praegune hetk.
Kaameratöö ongi selle filmi üks meistriteoseid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.
Kaadrid lõigatakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis "võtmise järjekorras" üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.
Millest ta välja lõigatakse? Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks rohkem abikaasa olla. "Liiga suur vanusevahe!" ütleb ta, viidates abielule Veeraga.
See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.

Nüüd siis käime päripäeva

Pidasime koos luulekogu "Päevad käivad päripäeva" sünnipäeva. Sünnipäevaks võtsime 19. aprilli ehk päeva, millal me raamatut Eesti Lastekirjanduse Keskuses esitlesime.
Tegelikult on sel raamatul vähemalt üks sünnipäev veel. Trükist tuli ta 13. aprillil, minu isa Kalev Olli sünniaastapäeval.
Võiks ju küsida, et milline seos on 1924. aastal sündinud mehel ja äsja ilmunud lasteluulekogul. Aga vägagi otsene. Nimelt pärines minu isa ajast, kui loodus ja inimloomus seisid veel teineteisele üsna lähedal. Nii lähedal, et isa oskas teha väga ilusaid kasevihtu, painutatud võrudega luudasid ning võis meisterdada pajuoksast vilepilli. Karjapoisi-päevaga suutis ta loomade koos hoidmise kõrval korjata pangetäie pohli või jõhvikaid.

Muidugi oskas ta ka hobust rakkesse panna ja kartulivagusid lahti ajada, vikatiga heina niita ning kuivast heinast mitte ümber vajuva saadu meisterdada. Ning veel umbes tuhandet asja.

Isal ja loodusel oli veel üks ühine (ja tagantjärele vaadates väga valus) joon. Nimelt uskus ta poisina, et vikerkaar joob ojast vett. Ning jooksis seda oja juurde vaatama.

Veel teadis ta, et aastas on pühi, mille hommikul päike taevas mängib. Õnneks päike tõesti mängib, olen seda mitmeid kordi oma silmaga näinud.

Ma võtsin osakese mu rõõmsameelse isa loomupärasest kurbusest enda kanda ja kirjutasin selle mängiva päikese luuletuseks. See kõlab nii:

Kiigun läbi suveõhu

kiigun läbi päeva.

Kõrgele kes kiiguvad

need kaugele sealt näevad.

Kõrgele kes kiiguvad

neil kõhe hakkab kõhus.

Minu isa nägi kord

kui päike mängis õhus.

Nõndaviisi võiks isegi öelda, et ma pühendasin luulekogu "Päevad käivad päripäeva" oma isa mälestusele. Nagu ma tegin kaudselt ka oma eelmise lasteluulekoguga "Vana sõna vallatused", mille kaudu said luuletusteks vanasõnad.

Kas ma olen nüüd minevikuga tasa saanud? Ei tea. Võibolla. Kuigi pigem tundub nii, et mina vanemaks me saame, seda suuremat osa minevik meie elust küsib.

Mõnes mõttes näitab mineviku tähtsust aga ka see, et mina (sündinud 1964) ja "Päevad käivad päripäeva" kunstnik Urmas Viik (1961) olime luulekogu tehes kokku umbes saja-aastased. Hea lasteluule-tiim ikka küll!

Urmas Viik tegi suurepärase kunstnikutöö. Osundades ühele tuttavale, kellele meeldivad kõigi mu luulekogude kujundused, on see "kõigist neist südamelähedasem".

Kokkuvõte siit võiks olla järgmine: ärge kartke mehi lasta ka laste mängumaale. Vastupidi: võibolla jäävad nagu kogu eluks parajateks poisikesteks ja nende "kuradite ning põrgute" taga on peidus veel rikkumata kiht, mida puudutades võib päikese mängima panna.

Kes tahab mu luuletustega tutvust teha, neile siin väike viide:
Öö mõte on kuus, fotod Anti Kuus
Printsessi voodikohendaja päevaraamat, kunstnik Mari Kanasaar
Hea tuju kuju, Reti Saks
Vana sõna vallatused, Catherine Zarip

Päevad käivad päripäeva, Urmas Viik 

Ning ärge unustage kaemast ka Siili-aabitsat, mille pildid tegi Valdek Alber!

Kaarnakivi ja julge meel

Lugesin õhtul, et kaarnakiri on must kivi, mille kaaren olevat siia toonud Jordani jõe äärest. Selle kivi abil võiks lindude keelt mõistma hakata.
Mõtlesin magama jäädes, mis oleks, kui... no leiaks selle kivi. Kas ma riskisin proovida, võõrkeeleoskuse hetkega omandada? Loomult olen ju hullult ettevaatlik.
Usun, et mida vähem mul elada on jäänud, seda suurem on võimalus, et siiski riskiksin. Jääb ju võimalusi imet kohata päevade kahanedes üha vähemaks.
Ei, ma ei kurda muidu imede vähesuse üle. Hoia aga silmad ja süda lahti, siis kohtad neid kui mitte igal sammul, siis igal teekonnal vähemalt.
Mida ma linnult teada tahaksin? Aga võibolla nad ei vastagi küsimustele, ei lasku vestlusse. Lihtsalt kudrutavad puuladvas ja sina kikita kõrvu, et neid mõista.
Vanasti olnuks muidugi huvi teada saada kaugetest maadest. Nüüd istu lennukisse ja lenda ise kohale. Mida võikski soovitada. Neile, kel piisavalt sääste.
Kaugel kuuled ju iseenda häält ka hoopis teistmoodi.

Teistmoodi tegelikkused I

Ütleme nii, et muu on saladustelooriga kaetud, aga üht-teist ikka ütlen. Et mõnel nädalavahetusel võib elada hoopis teistmoodi elu. Näiteks kutsub sind keegi ühte miljonilinna, et koos nädalalõppu veeta.
Miljonilinn on muide siinsamas, nurga taga. Vaevu kolmveerand tundi lennukiga ja juba oledki kohal. Buss viib su hotelli, mida ehitusmehed veel viimistlemas. Väidame, et üks Lõuna-Euroopa ärimees on selle taga. Värvikirev igatahes. Ja piisavalt luksuslik.
Tervituskokteil, tugeva ingverilõhnaga ning väga värskendav. Väga ahnelt ei tohi kulistada, viisakas asutus ikkagi.
Siis teatriõhtu maailmanimega teatris, maailmanimega tükki vaatamas. Ooper, muide. Publik mitte nii väga pidulik, aga asjatundlik. Pileti hind - maailmalinna vääriline. Elamus - oli.
Hommikul "kunstisaal". Sealt naastes ootab hotellitoas magustoit inglisekeelse sünnipäevasooviga. Tõlgendame nii, et keegi oli mu passi vaadanud. Mis polnud ka eriti keeruline, sest pass jäi sisenedes vastuvõttu. Tänan igatahes. Kasvõi eesti keeles.
Viimase päeva hommikul Moika kaldapealne. Nagu sõda oleks üle käinud ja mürsukesti külvanud. Ma ei tea, kuidas see peenema nimega võiks kõlada, aga maakeeli on ta koerasitt. Kevad kahandab lumehanged ning viib kõik julgad ja junnid ühele tasapinnale. Sina otsi lihtsalt kohta, kuhu king maha panna.
Süda läks pisut läilaks, õnneks puhus üsna jäine tuul. Puhus klaariks.
Jaani kirik tundus kodune. Ei mingit kulda, vaid must ja valge. Laulja hõikab korraks ja teeb paar käteplaksu. "Väga hea akustika," võtab ta kokku.
Siis istub ta klaveri taha ja laulab.
Imed on siinsamas.
Pisarad kurgus.