Aeg on parajasti selline, et kui sa just linnas või mõnd seda tüüpi asulas ei ela, on õhtuti õues ehmatavalt pime.
Jah, käid korraks väljas, ajad pea kuklasse ja vaatad tähti või pilvist taevast, keerad siis ukse lukku, katsud korraks üle – kas ikka jäi? –, paned lambi põlema ja tõmbad kardinad ette.
Kõik on nagu korras, ahi tõmbab nii, et korstnas vuhiseb, aga mured tulevad mõttesse. Täpsemalt kolm muret: enda, oma rahva ja maa saatuse pärast.
Enda puhul mõtlen, et töötan ja tegutsen, püüan maailmast uut teavet ahmida ja seda kogemuseks salvestada, aga neid, kellel neid tarvis võiks minna, on üha vähem. Noored mõtlevad ise ega vaja mu targutusi, tundugu need mulle endale nii targad kui tahes.
Rahva puhul mõtlen, et nüüd on siis aeg, kus me mööda ilma laiali jookseme ja siis vaikselt välja sureme, kes juba inglise, kes veel eesti keelt rääkides. Eriti kurb tundub novembripimeduses mõte, et viimase eestlase haual kõneldakse võõras keeles.
Maa puhul mõtlen, et mis maa see on, kus verstade viisi pole kuulda enam kukelaulu? Kus asutus on väidetavalt vaid pisut tihedam, kui vapra Lembitu ajal?
Kui aga tuleks praegu Lembitu ja räägiks ühe vana jutu? Või siis mu enda isa, kes teadis lugusid sellest ajast, kui veel koodiga reht peksti või viieliinise lambi valgel koolitükke tehti? Isa on paraku Viru-Nigula kondivälul. Ema samuti.
Aga mina olen ju alles! Kas ma siis ise ei võiks jutustada lastele ja ka teistele ajast, kui ma noor olin? Lugu on ju see, mis meid ühendab! Aja lugu, eestlaste lugu, meie pere lugu.
Kindlasti ei maksa mul karta, et jutt liiga kaasaegne tuleb. Uue põlvkonna jaoks paiknevad kivikirves ja kettaga telefon enam-vähem ühes ajajärgus. Seega: pimedal õhtul lapsed diivanile, küünal põlema ja jutt tulema!
Ka poleks mu jutud ebausutavuse suhtes muinasjuttudest kehvemad.
"Hallil nõukogude ajal tahtis mu isa autot osta. Jaotuskavaga tuligi tehases jagamiseks üks. Isa jooksis direktorile helistama. Direktor ütles ametiühingu juhtidele "Oll võtab selle!" ja nii otsustatigi. Pärast sõitis ta selle Žiguliga 30 aastat, aga sai vaevu 100 000 km täis."
Uskuge, ka teie lood pole kröömikestki halvemad! Ning kuulajad tunnevad, et te muutute neile üha omasemaks.
Jah, käid korraks väljas, ajad pea kuklasse ja vaatad tähti või pilvist taevast, keerad siis ukse lukku, katsud korraks üle – kas ikka jäi? –, paned lambi põlema ja tõmbad kardinad ette.
Kõik on nagu korras, ahi tõmbab nii, et korstnas vuhiseb, aga mured tulevad mõttesse. Täpsemalt kolm muret: enda, oma rahva ja maa saatuse pärast.
Enda puhul mõtlen, et töötan ja tegutsen, püüan maailmast uut teavet ahmida ja seda kogemuseks salvestada, aga neid, kellel neid tarvis võiks minna, on üha vähem. Noored mõtlevad ise ega vaja mu targutusi, tundugu need mulle endale nii targad kui tahes.Rahva puhul mõtlen, et nüüd on siis aeg, kus me mööda ilma laiali jookseme ja siis vaikselt välja sureme, kes juba inglise, kes veel eesti keelt rääkides. Eriti kurb tundub novembripimeduses mõte, et viimase eestlase haual kõneldakse võõras keeles.
Maa puhul mõtlen, et mis maa see on, kus verstade viisi pole kuulda enam kukelaulu? Kus asutus on väidetavalt vaid pisut tihedam, kui vapra Lembitu ajal?
Kui aga tuleks praegu Lembitu ja räägiks ühe vana jutu? Või siis mu enda isa, kes teadis lugusid sellest ajast, kui veel koodiga reht peksti või viieliinise lambi valgel koolitükke tehti? Isa on paraku Viru-Nigula kondivälul. Ema samuti.
Aga mina olen ju alles! Kas ma siis ise ei võiks jutustada lastele ja ka teistele ajast, kui ma noor olin? Lugu on ju see, mis meid ühendab! Aja lugu, eestlaste lugu, meie pere lugu.
Kindlasti ei maksa mul karta, et jutt liiga kaasaegne tuleb. Uue põlvkonna jaoks paiknevad kivikirves ja kettaga telefon enam-vähem ühes ajajärgus. Seega: pimedal õhtul lapsed diivanile, küünal põlema ja jutt tulema!
Ka poleks mu jutud ebausutavuse suhtes muinasjuttudest kehvemad.
"Hallil nõukogude ajal tahtis mu isa autot osta. Jaotuskavaga tuligi tehases jagamiseks üks. Isa jooksis direktorile helistama. Direktor ütles ametiühingu juhtidele "Oll võtab selle!" ja nii otsustatigi. Pärast sõitis ta selle Žiguliga 30 aastat, aga sai vaevu 100 000 km täis."
Uskuge, ka teie lood pole kröömikestki halvemad! Ning kuulajad tunnevad, et te muutute neile üha omasemaks.
Foto: ARVI KRIIS
No comments:
Post a Comment