Südamehaige seiklused haigla õuel

Ei, ärge ehmuge. Ega ma nii hullult südamehaige ka pole. Aga ütleme nii, et aeg-ajalt kardioloogiakeskusse ikka asja on. Mõni päev tagasi läksingi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse Tallinnas Sütiste teel oma südant näitama.
Peatusin tasulise parkimise alal. Mis seals on, tasun. Silt näitas, et miinimumtasu on 0,6 eurot. Kõlistasin sente, see summa oli olemas.
Hakkasin sente automaati sisestama, aga nägin siis automaadilt üllatusega, et parkimisalal on koguni mitu sektorit, nii A kui B/C. Kuna selgeid silte üleval ei olnud, vajutasin hea õnne peale lootes üht nuppu ja hakkasin münte masinasse kõlistama.
Äkki märkasin, et parkla on mõeldud ainult personalile ning masin ei näidanud miinumumsummaks mitte 0,6, vaid 1,2 eurot. Sisestasin nii palju kui mul sente oli, täpsemalt 70, aga kviitungit loomulikult vastu ei saanud. Põgenesin, et mitte trahvitud saada.
Kuigi olin varunud parkimiseks ja haigusi kajastava kaardi saamiseks registratuurist pool tundi, hakkas aeg juba südamele survet tiksuma. Mõtlesin sõita ümber haigla, parkida auto Magistraali keskusse ja siis haiglani joosta. Tore kava südamehaige kohta, eks!
Paraku osutus tee ühesuunaliseks (teine suund oli täis pargitud). Vastu tuli aga must Mercedes, seda olekuga, et mina sõidan, sina kobi oma autoloksuga aga kus seda ja teist. Just ei kobi, mõtlesin, jätsin auto seisma ja lülitasin ohutuled sisse.
Kolleeg Mercedese roolis polnud ka papist poiss ja ajas oma auto nina minu sõiduriistale nii lähedale, et veel hetk ja ta litsub mu lihtsalt laiaks. Väljusin, et politseisse helistada ja sellest kavast ka teisele osapoolele teada anda.
Siis loobusin. Polnud aega jõuga vägikaigast vedada. Tulin ju ikkagi südame pärast!
Kuidagi suutsin manööverdatud nii, et vaim sai võimule viisakalt alla vanduda ja jätkasin teekonda. Keerasin lastehaigla juurde ja silmasin, et siin on esimene tund parkimist tasuta. Samal hetkel nägin ka, kuidas puupüsti täis parklas üks koht vabanes! Kui nüüd saaks veidi tagurdada ja... Ei saanud. Üks kolleeg oli juba taganemistee lõiganud. Jäi võimalus edasi sõita ja koht kolleegile loovutada.
Looja oli siiski armuline ja andis mulle mõni minut hiljem parkimiskoha. Pannud parkimiskella õigeks, alustasin sörkjooksu registratuuri suunas.
Lootusetu, tõdesin siis, kui jope naela otsa viskasin. Tubli 30 inimest istus järjekorras. Panen ilma kaardita!
Siis meenus, et kardioloogiakeskus oli vahepeal asukohta vahetanud. Hüppasin infoleti juurde ja vuristasin oma palve. "Kas teil kaart on?" küsis tädi vastu. Laususin mõned südamehaigele vägagi ebakohased vandesõnad - vastuvõtuajast puudus vaevu viis minutit -, ja pistsin ruumi 1046 poole jooksu.
Skeem seinal näitas küll, kus asun mina, aga mitte seda, kus asub kabinet 1046. Õnneks oli lähedal kabiinike kirjaga "Haiglasse vormistamine". Saanud ammendava info, alustasin selle päeva kolmandat spurti ja jõudsin paar minutit enne kümmet pärale.
"Kas teil kaart on?" küsis lahke näitsik. Demonstreerisin ka sellele näitsikule oma vilumust rahvapäraste vägiväljendite kasutamisel ja sain ilma kaardita edasi. Hinnaks oli vaid EKG tegemine.
"Mis kuradi raisa EKG, kui niikuinii süda puperdab?" küsisin kogu oma toonast viisakusvõimet kokku otsides. "Näitabki paremini," kostis elu näinud medtöötaja ja suunas mu kabineti nr 5 ukse taha.
Milline mu ilme olla võis, viitab ehk see, et klient, kes istus seal enne mind, küsis rutakalt: "Teie olite siin vist esimene?"
Arst ise oli superlahke. Kui kurtsin, et närvid hommikust juba pisut läbi, küsis ta mõistvalt "Eks parkimise pärast vist?".