Millal iganes võib juhtuda mis iganes

Ühel kenal talvehommikul, nii umbes kell pool 11, läksime abikaasaga pisukesele kõnniringile. Et oli krõbedam kui keskmiselt, tõmbasin Simpeli reklaampufi näo ette, haarasin kõnnikepid pihku ja - tuld!
Saime just hoo üles kui meie kõrval peatus auto. Nii, teed küsitakse, mõtlesime mõlemad. Ei küsitud. Küsiti midagi hoopis ootamatut. "Kas teie olete Sulev Oll?"
Pidin tunnistama, et olen küll.
"Oleme Teiega koos võrkpalli mänginud, minu nimi on...."
"Tore!"
"Mul on Teile üks palve."
Huvitav küll, mis palve võiks olla juhusikul möödasõitjal laupäeva hommikul.
"Kas te kirjutaksite mulle autogrammi?"
Ja mees tõmbas autost välja "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu".
Viskasin kepid käest, istusin autosse ja kirjutasin. Pastakas oli küll pisut liiga külmunud moega, aga kuidagi sain kriipsud leheküljele.
Et järgmine üllatus nüüd?
Jah. Mees võttis välja teise luulekogu...
Pühapäeval olime abikaasaga taas kõnniringil. Ning umbes samas kohas peatus taas auto. Ei, nüüd olete te küll valel teel. Nimelt küsisid autos olnud lätlased, kus asub juga. Ning veel ka seda, kus asub Türisalu pank.

Foto: RENE KUNDLA, Eesti valdade XIX talimängud Lähtel.

Hiilige vargsi auto juurde!

Ilmad olid külmad, mis? Värisesite? Mina värisesin ka. Külmast ehk isegi niivõrd mitte, küll aga kahtlusest, kas hommikul auto ikka läheb käima või ei. Mul on diiselmootoriga auto ja aku sellel neli aastat vana. Mitte lootusetu juhtum, muidugi, aga teadupärast olen ma üsna suur pabistaja.
Ühel poolkülmal pühapäeval auto juba näitas oma võimu. 13 miinuskraadiga hakkas ta nagu servast käima minema ja alles siis vedasid need servmised silindrid ülejäänud plaginal kaasa.
Järgmisel hommikul kasutasin hoopis teist taktikat. Hiilisin salamisi auto lähedale, hüppasin rooli, lubasin kollase spiraali kujutisel vaevalt kustuda ning keerasin süütevõtme lõpuni.
Auto, kes oli terve öö nagu talveunes konutanud, ei taibanudki nagu vastu hakata ja käivitus kuulekalt.
Edaspidi olegi temaga niiviisi ümber käinud. Mitte et ma oma sõiduriistast lugu ei peaks. Aga milleks anda meile võimalus puigelda, kui me seda tegelikult ei vaja?

Meistriks teiste arvel

Kui sa pole nende hulgast, kellel pidevalt midagi juhtub ja sünnib, siis on iga vähegi teistmoodi päev suursündmus. Nagu näiteks üks hiljutine õhtupoolik, mil Rahvusraamatukogus jagati ilusamate raamatute auhindu.
Ma läksin sinna teadmisega, et "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" on jõudnud Eesti 25 kaunima raamatu sekka aastal 2010.
Jah, tõesti, ega ma sellele kaunidusele oma käega kaasa aidata ei suutnud. Aga ometi tundsin, nagu oleks ma ise kujundusmeistriks tulnud. Pealegi olin ma üks neist kahest, kes minu raamatu aukirjade järele läks. Teine meist oli Eesti Ajalehed AS kirjastuse projektijuht Hanna Sinijärv. Raamatu kujundaja Piia Stranberg aga kujundas sel hetkel veel kohe-kohe trükki läinud Maalehe numbri reklaame.
Õnneks oli raamatu piltide autor Mari Kanasaar kohal. Ainult et ta ei suristanud oma ratastoolis auhinda kätte saama. Põhjused jäävad tema teada, aga rõõmus oli ta saavutuse üle küll. Sest esimesest pliiatsitõmbest saati olid teda vallanud kahtlused, kas see, mida ta suudab, on ikka see, mida ta tahaks suuta.
Nüüd said need kahtlused natukenegi kustutatud.
See õhtu pakkus aga teisegi väga rõõmsa hetke. Nimelt anti pärast seda, kui Viive Noor oli ilusamaid lasteraamatuid valinud seltskonna nimel TEA Kirjastuse korralikult läbi vitsutanud, kätte parimate lasteraamatute illustreerijate auhinnad. Ning Catherine Zarip võitis auhinna "Vana sõna vallatuste" piltide eest. Palju õnne, Kati! Sa oled seda väärt!
Foto Mari Kanasaarest: SVEN ARBET

Mida kirjutas loterii.blogspot.com

Aeg-ajalt julgen ka ringi vaadata küsides, kas keegi on minu kirjatükke märganud või nende kohta midagi arvanud.
Leidsin loterii.blogspot.com´ist "Printsessi voodikohendaja päevaraamatule" sellise vastukaja.
"Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin!
Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud.
Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus.
Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust.
Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud.
Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tipus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta 25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat."
Kena oli kuulda, aitäh!

Susannaga raamatupoes

Laupäeva hommik. Tuled oma abikaasaga raamatukauplusse, vastu pahvatab kardemonisaiakeste hurmav hõng.
Talv on jälle nagu muinasjuturaamatus. Päikes paistab, valgusvihust läbi vajuvad üksikud lumehelbed.
On autogrammitund Rahva Raamatu 4. korruse müügisaalis. Abivalmis meesterahvas toob mulle sisse lülitatud mikrofoni ja ma alustan.

Kui me kohtusime,
olin kojameheks
vaikse naeratuse alleel.

Koostasin kuldsete lehtede kollektsiooni
neile, kes ei tunne sõna "nukrus".

Rikkuseks kogunes
pikkamisi
lehtede krabin
mu kukrus.

Autogrammitahtjaid just ei tungle. Pigem vastupidi. Seega tuleb välja saata salarelv, Susanna, kes täna printsessi osa etendab. Sest raamat, millesse autogramme pakutakse, on "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Susanna on tõeline iludus õlgu paljaks jätvas veinpunases kleidis, oma tikk-kontsadel tubli 10 cm keskmisest eesti mehest pikem. Temasugune peaks autogrammilisi kokku lükkama nagu sahaga.

Kui me kohtusime,
oli mind parajasti võetud
pilvepuutuja õpipoisiks.

Ihaldasin esmalt seda madalat
vativalget
ja pilve jaoks pisut liigagi prinki.

Möödusid.

Hetk vajutas aja ukselinki.

Päev rullis end lahti nagu tainas siinsamas kõrval kohvikus askeldava Angeelika Kangi sõrmede all.
Susanna naases järjekordselt ringilt, oli endiselt jätkusuutlik. Ning abikaasa ostetud lill sätendas valges savivaasis.
Oli ilus päev, tõdesin ja korjasin taskusse tagasi musta, hõbedase ja roosa kirjapulga. Ning Susanna võis võtta jalast teda eesti mehest kõrgemale tõstvad kingad.

Südamehaige seiklused haigla õuel

Ei, ärge ehmuge. Ega ma nii hullult südamehaige ka pole. Aga ütleme nii, et aeg-ajalt kardioloogiakeskusse ikka asja on. Mõni päev tagasi läksingi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse Tallinnas Sütiste teel oma südant näitama.
Peatusin tasulise parkimise alal. Mis seals on, tasun. Silt näitas, et miinimumtasu on 0,6 eurot. Kõlistasin sente, see summa oli olemas.
Hakkasin sente automaati sisestama, aga nägin siis automaadilt üllatusega, et parkimisalal on koguni mitu sektorit, nii A kui B/C. Kuna selgeid silte üleval ei olnud, vajutasin hea õnne peale lootes üht nuppu ja hakkasin münte masinasse kõlistama.
Äkki märkasin, et parkla on mõeldud ainult personalile ning masin ei näidanud miinumumsummaks mitte 0,6, vaid 1,2 eurot. Sisestasin nii palju kui mul sente oli, täpsemalt 70, aga kviitungit loomulikult vastu ei saanud. Põgenesin, et mitte trahvitud saada.
Kuigi olin varunud parkimiseks ja haigusi kajastava kaardi saamiseks registratuurist pool tundi, hakkas aeg juba südamele survet tiksuma. Mõtlesin sõita ümber haigla, parkida auto Magistraali keskusse ja siis haiglani joosta. Tore kava südamehaige kohta, eks!
Paraku osutus tee ühesuunaliseks (teine suund oli täis pargitud). Vastu tuli aga must Mercedes, seda olekuga, et mina sõidan, sina kobi oma autoloksuga aga kus seda ja teist. Just ei kobi, mõtlesin, jätsin auto seisma ja lülitasin ohutuled sisse.
Kolleeg Mercedese roolis polnud ka papist poiss ja ajas oma auto nina minu sõiduriistale nii lähedale, et veel hetk ja ta litsub mu lihtsalt laiaks. Väljusin, et politseisse helistada ja sellest kavast ka teisele osapoolele teada anda.
Siis loobusin. Polnud aega jõuga vägikaigast vedada. Tulin ju ikkagi südame pärast!
Kuidagi suutsin manööverdatud nii, et vaim sai võimule viisakalt alla vanduda ja jätkasin teekonda. Keerasin lastehaigla juurde ja silmasin, et siin on esimene tund parkimist tasuta. Samal hetkel nägin ka, kuidas puupüsti täis parklas üks koht vabanes! Kui nüüd saaks veidi tagurdada ja... Ei saanud. Üks kolleeg oli juba taganemistee lõiganud. Jäi võimalus edasi sõita ja koht kolleegile loovutada.
Looja oli siiski armuline ja andis mulle mõni minut hiljem parkimiskoha. Pannud parkimiskella õigeks, alustasin sörkjooksu registratuuri suunas.
Lootusetu, tõdesin siis, kui jope naela otsa viskasin. Tubli 30 inimest istus järjekorras. Panen ilma kaardita!
Siis meenus, et kardioloogiakeskus oli vahepeal asukohta vahetanud. Hüppasin infoleti juurde ja vuristasin oma palve. "Kas teil kaart on?" küsis tädi vastu. Laususin mõned südamehaigele vägagi ebakohased vandesõnad - vastuvõtuajast puudus vaevu viis minutit -, ja pistsin ruumi 1046 poole jooksu.
Skeem seinal näitas küll, kus asun mina, aga mitte seda, kus asub kabinet 1046. Õnneks oli lähedal kabiinike kirjaga "Haiglasse vormistamine". Saanud ammendava info, alustasin selle päeva kolmandat spurti ja jõudsin paar minutit enne kümmet pärale.
"Kas teil kaart on?" küsis lahke näitsik. Demonstreerisin ka sellele näitsikule oma vilumust rahvapäraste vägiväljendite kasutamisel ja sain ilma kaardita edasi. Hinnaks oli vaid EKG tegemine.
"Mis kuradi raisa EKG, kui niikuinii süda puperdab?" küsisin kogu oma toonast viisakusvõimet kokku otsides. "Näitabki paremini," kostis elu näinud medtöötaja ja suunas mu kabineti nr 5 ukse taha.
Milline mu ilme olla võis, viitab ehk see, et klient, kes istus seal enne mind, küsis rutakalt: "Teie olite siin vist esimene?"
Arst ise oli superlahke. Kui kurtsin, et närvid hommikust juba pisut läbi, küsis ta mõistvalt "Eks parkimise pärast vist?".