Pole kummalisemat kui elu ise

Ma elan: kord palvetaja, kord ikoon. Vahel loon,
ahman aegadelt annet, võtan võõrastelt võlgu, tahan, kuigi ei tohi.
Jalgadel kastemärg  rohi.

Ma elan, elan välja, jooksen, teed ei kulge,
ise ei julge igatseda pelgu- või peidupaika, aga

kuri ilm kuulab ukse taga,
ehmun, juba on eestoas.

Ma elan, suviti vahel ka heinakärpa all.
tunnen paksu palveraamatut sõrme all, 

maa sooja jahedust külje all,
kastet talla all.

Ma elan, sõnad on mu eluviis, laused mu lagi, põimumised põrandad.

Astun trepile, mul on lai naeratus,  ilus silmale,
muu jagage ilmale!

Ma elan, takerdun talutares,
hallvares mu arvepidaja, rähn rätsep.

Valutan südant, kurdan, miski ei alga.
Villased sokid lähevad valesti jalga.

Ma elan, maailm muidugi minevik,
jääaja järelehüüd, rabelus rabades,
allaand hallaööl,

terav nuga
mu muistse naise vööl.

Ma elan, valan rõõme vaevadeks,
haabjad Noa laevadeks,
kõverat nuga kuuks, eluringi ristipuuks.

Kõige lõpuks, eks
maised teen taevasteks.

  

Ma elan, tean, sügis valutab pohlavartes,
sügis valutab hommikuid kartes,

sügis on seeliku koreda koega,
sügis on üksiku üheksa poega.

  

Ma elan, luud veidi valudes, lumi õuel, sadu saludes.

räästais jää ei jää kauemaks kui vaja.

Ise olen toaline,
ise elumaja.

Ma elan, üle talve veel kindlasti.
Jääpurikas sula ilmaga liivakell, külmaga kirikukell.

Muidugi on mul hobune ja saan.
Suviti kaotan, talviti saan.

Ma elan, korrutan eitedega ajalõngu,
ei põlga võlgu järeltuleva põlve ees

mõte on siis meestel mõõgaks,
lembus naistel lees.

Ma elan talviti vanas luteri kirikus, kohe altari taga

Enamasti olen unine, muul ajal vaga.
Õige tasa
kõnelen Jumalaga. 

Ma elan, jälle tõuseb päike, sada rada, tuhat teed.
Üks joob kohvi, teine pärnaõieteed.

Kolmas, see koonuga, üldse ei pelga paljast,
viskab hommikul haljast.

Ma elan, kevad on käes, aida võtmed naise käes,
sööme mis saame, siis salgame

vale käib vaevaga jalgadel.

Ma elan, teate mind vist,
ülistan elu, kardan elamist,
kõrgust kardan ja pahandust.
Õhtuti varakult lukustan ust.

Ma elan, panen silmad kinni,
pilved libisevad pikkamisi üle lae.
Lagi on valge kae
igaviku silmadel.

Ma elan, kõik see kokku on luuletus,
kuhi tähti ja riimiriiv,

kell tiksub, kahe löögi vahel
virgub viiv.