Ihkaks vaid seda ilusamat osa. Sest ilu pühitseb maailma. Või maailm ilu?Neid suuri mõtteid on igatahes raske mõelda. Nad tulevad, millal ise tahavad, on, kuidas tahavad ja lähevad, kui minemise aeg on käes.
Une eel oled juba mõne mõtte sabast nagu kinnigi saanud, aga juba sa magad ning mõte, see vabana sündinu, kihutab nelja tuule poole.
Kiek in de Köki seinad nägid nüüd taas printsessi. Mida tähendab "taas"? No midagi sellist, et kui need seinad on juba kord nii vanad, küllap seal on ka mõni printsess kõndinud. Lihast ja luust, ehkki mulle tundub, et enamik printsesse on puhtalt vaimsed. Kõnnivad seinast läbi ja mitte sahinatki ei kosta.
Ühel reedeõhtul Kiek in de Kökis kostis. Sahinat ja kontsade klõbinat.
Ja sealt ta tuligi! Trepist, kusjuures. Kõndis tantsides ja kadus siis, jättes endast aplausi.
Meie, kes me seal olime, nägime teda. Oleksime võinud puutudagi, kui see kuidagimoodi sobiv tundunuks.
Aga polnud sobiv. Aitähki ütlesime alles siis, Kui Kärt Tõnisson tuli teist korda, siis juba kampsunis ja teksades. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.
Printsessi sai pildile Sven Arbet.
Saksofonil suurmeister Virgo Veldi.
No comments:
Post a Comment