Sõbraga päikeseloojangu eel

Aseri, õigemini Abaja, nii mõni päev enne jaani. Päev on selles kandis muidugi ammu looja läinud, oodatakse pikisilmi uut koitu, aga Päike on veel parajalt kõrgel. Nii kõrgel, et magama minna on veel vara, midagi ette võtta aga hilja.

Paras aeg on pisut niisama luusida. Aastad ka ju sellised, et enam kaugele minna ei taha. Kõik, mis oluline, saab oma mõttes läbi elada ja kaasa vedada.

Veame siis sõber Kuidoga oma mõtteid järel. Pisut märjaks saavad, sest kaste on juba langenud Kuido hoolega pöetud murule.

Kuido on väga korralik muruniitja. Ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ikka jään alla. Tema töös on täpsus ja süsteemsus. Võibolla veel midagi, nostalgia näiteks, ei julge küsida.

Kuido on üks neist, kes kodukanti jäänud. Valvab oma maja ning maja valvab teda. Sellest sõltuvusest on raske lahti öelda. Võibolla ta ei ütlegi, mina ju lõpptulemust ei näe.

Kuido on pikaaeliste pundist, nii kõhn, et mõnikord puhub tuul läbi. Mina olen paks ja vererõhuhaige. Ning otsin kohti, kus südamevalu suuremaks muuta saaks.

Päikeseloojang lapsepõlvemail on muidugi selleks üsnagi sobiv. Päev ju veereb ning meie aeg saab otsa.

Aia taga lainetab kastehein, isegi täismehele üle põlve. Me ei jookse selles. Me ei tunne taimigi. Me läheme tuppa, sööme salatit. Ning ainult süda ütleb, et kusagil seal, hoopis teisel pool maja, vajub Päike vaikselt silmapiiri taha.

Kõne kadunud koolidirektorile

Läksin Aserisse, kus avati pink legendile, kohalikule koolijuhile Jaan-Ülo Saarele.

Avamisel küsiti, kas keegi midagi öelda soovib. Mina soovisin, võtsin taskust mõned paberilehed ja ütlesin:

"Täna luban ma endale selle julguse, et sinatan Sind Jaan, sinatan esimest korda. Seni olid sa minu jaoks nii suur mees, et ma ei julenud seda teha. Nüüd  olen  ma ise nii vana, nagu sind mäletan. Olen armastanud õppimist, olen  olnud õpetaja, olen koolis käiva poja isa. Seepärast sinatangi Sind, niiviisi räägime me täna omavahel esimest korda. 

Nagu ma Sind mäletan, astusid sa pika rahuliku sammuga, aga jõudsid alati kohale. Kui see buss sõitiski ära, tuli ju ometi teine. Sulle oli tähtis jääda väärikaks, mitte  lasta tühistel  asjadel end mõjutada, mitte tegevusetust varjates ringi sibada, mitte jõuetust varjates häält tõsta, vaid olla see, kelle poole vaadatakse.

Mina vaatasin. Vaatasin  nii, et mu lapsepõlveunistuseks oli saada kirjanikuks ja koolidirektoriks.

Võid ise arvata, kes oli see mees, kelle ajel ma seda ametit pidada tahtsin.

Nüüd oleme Su pingi juures, Jaan. Aastad on  osutunud liiga kiireteks, liiga lühikesteks. Hetked on tundunud nagu sähvatav välk, nädalad  paljalt hetked. Kuudel ei jõua sabast haaratagi, juba on nad läinud. Nende taga viipab meile igavik, valus muie näol, nagu teaks ta tõde.

Aga mis on tõde? On see päev, mil me matame oma keskkooli? On see päev, kui me paneme pingi selle kooli hiilgeaegade direktorile? On see päev, millal me avame ukse esimest korda? Või hoopis päev, mil me selle viimast korda kinni paneme.

Tõed on kõik. Üks ei võta teist vähemaks. Minevik lubab olevikul olla korraga kurb ja  rõõmus. Me ju ometigi oleme olnud. Unistanud, lootnud, ehitanud, Olnud armunud, õnnelikud. Jah, me oleme ka näinud aega, kui aknad vajuvad eest, katuselt pealt, kui pole enam midagi, isegi lootust mitte.

Kui lootust enam pole, tahame me istuda, järele mõelda. Miks mitte tulla siis siia, istuda sellele pingile. Öelda iseendale, et ometi  maakera pöörleb. Ometi tulevad hommikul, ometi on kusagil ka need inimesed,

keda pole praegu siin, aga keda me meeles hoiame.

Sest nagu minu isa armastas öelda, inimene elab nii kaua, nagu teda mäletatakse, siis mäletatakse  omakorda seda mäletajat. Oleme siis kasvõi hetkeks koos ja hoiame meeles  neid mälestusi, mis on ühised, aga ka neid, mille pärast me nutame kalmuaedadel, tajudes lõpmatuse kõrval ometi lõplikkust.

Igal lennul on aeg kunagi maanduda

Käisin Aseri Keskkooli viimasel lõpuaktusel. Lõpetas keskkooli viimane lend, õppekeele poolest venkud. No miks ma läksin? Eks seepärast, et olen rohkem nukrate hetkede mees. Vähemalt seni.

Istusime õpetajate toas, mina endiste õpetajate hulgas.

Kuidas küll ei söandanud jalg üle selle toa läve astuda, ehkki mu ema oli selles koolis 21 aastat sekretär ning hoone mulle lapsepõlvest peale tuttav.

Rääkisime juttu, nii keskmiselt 75-aastased õpetajad ja mina. Tulevikust kõnelesime ka, et mis Aserist edasi saab ning kas uus vallavanem suudab allajooksmise ülestõusuks keerata.

Õnneks rääkisime ka minevikust. Ka sellest, kui mina olin väike poiss. Isegi õpetaja Hilja Kuusk mäletas mind, kuigi lahkus Aserist samal aastal, kui mina esimesse klassi läksin. 1971.

Ta mäletas ka, et mu rahumeelse ja lepliku loomuga ema oli mul soovitanud vastu virutada, kui keegi kallale tuleb. Seni pole eriti saanud virutada. Pole võimalust olnud ega tõtt öelda ka valmisolekut. Niisama naljalt norima ju ei lähe.

Saalis lõpetas samal ajal 46. lend. Naerdi, nuteti, plaksutati. Mina ei nutnud. See polnud enam minu kool, kes otsa sai ja maha maeti. Minu kool elab minus endas ja maetakse koos minuga. Ning ma väga loodan, et leidub neid, kes mulle siis pingi panevad. Neid, kellest ma olen hoolinud.  

Kui ma kohtusin Margus Vaheriga

Mina olen mina, ega siia palju lisada pole. Parajalt paks mees oma parimates aastates, nagu oli ka üks Rootsi  propellerlendur.
Nagu temalgi, on ka mul õnne olnud. Isegi sellist, mida poleks osanud oodatagi. Õnne, et õnn vananedes veel suurenebki.
Muidu on ju nii, et lapsena oled õnnetu, kuna tahad olla suur. Siis oled õnnetu õnnetu armastuse pärast. Siis tunned veidi varakeskea õnne, kui tõused voodist seljavaluta ning piss jookseb vetsus vabalt, seejärel hakkavad aga igasugu hädad. Mõnel puhul oodatakse isegi surma, mis olevat parem kui elu ise.
Selle sissejuhatuse peale ütlen, et esinesime lugupeetud levimuusiku Margus Vaheriga Maiasmoka kohvikus festivali HeadRead raames. Mina lugesin luuletusi, tema laulis, rahvas plaksutas. Isegi üht pisarat nägin silmanurka veeremas.
No pagan, sellist õnne ei osanud küll ei unes ega ka niisama ette näha. Esineda on ju hea, kui oled edev. Ning on, millega esineda. Veel on.