Kuidas portreteerida Andrust

Andrus Veerpalu on üks kolmest suurest. Üks kolmest, kellest kokku võib laduda kuju "Eesti Mees". Muidugi võiks selle kuju nimetada ka "Eesti Isaks", aga Kanter pole teadaolevalt veel oma laste isa ning pealegi kerkisid "Eesti Ema" kuju idee autori puhul kohe ka kahtlused, kas ta ikka on õige isa. Seega, las Andrus Veerpalu olla osake kujust "Eesti mees", teisteks osadeks siis Jüri Jaanson ja Gerd Kanter.
Mis neid ühendab? Kanter võiks ju paar aastakest vanem olla, siis saaks ühiseks nimetajaks kirjutada "sportlik pikaealisus". Jüri Jaanson oleks võinud ikka oma väljateenitud OM-kulla võtta, siis saaks ühise nimetajana kirjutada sildi "meie tegevsportlastest olümpiavõitjad".
Andrus Veerpalul on aga KÕIK olemas. Kui ajalooliselt puhtale eestlasele vajalikud heledad juuksed ja neile nagu valatult istuv murumuts välja arvata. Andrus Veerpalu on eestlane, abikaasa, nelja lapse isa, olümpiavõitja, maailmameister. Tõsi, maailmarekordi omanik ta pole, aga kus sa suusatamises ikka nii väga neid maailmarekordeid võtad. Küll on teda nimetatud maailma parimaks klassikasõitjaks.
Veerpalu sõidab tõesti ilusasti. Näib, nagu ei huvitakski teda üldse, mis teised tema ees või taga askeldavad, tema teeb OMA. Võibolla ongi aga see "oma tegemine" saladus, mis teeb ühest mehest olümpiavõitja ning maailmameistri, teisel aga laseb vaid hirmrasket tööd teha ja vaeva näha ilma, et armastust tulekski. Võibolla on töö ja vaev aga just Jaak Mae saatus ja pärisosa siin ilmas - ega ta asjata pole pärit Järvamaalt Albust ehk sealtsamast, kust Anton Hansen-Tammsaare. Aga just armastatud rahvakirjanik needis ära selle, et tööst endast võib rõõmu tunda. Sest kuidas saaks seda kõigile teada kõnekäändu tegelikult tõena võtta.
Tammsaare Tammsaareks, tõde on aga see, et väiksemagi kirjandusliku võimega mees võiks siin uue mõistatuse teha: "Kaks meest teevad töö, üks kullad korjab". Jah, te aimasite õige vastuse ära. See üks on tõesti Andrus Veerpalu, Eesti kõige suurema olümpiamedalite kogu - ja kolm on juba kogu - omanik.
Kuidas ta need kullad, lisaks kaks maailmameistritiitlit, saanud on? Iseendasse uskudes. Vaikse ja visa vaimuga, suuri sõnu tegemata, enne õhtut hõiskamata. Ja õnneks on ta selle õhtu jõudnud mitu ja mitu korda ära oodata. Mõni teine oleks ammu suusad nurka visanud. Ja kepid ka. Veerpalu ei visanud isegi siis, kui tema põlv ja lisanduvad aastad ravimatuks kuulutati. Aga selleks ajaks teadis ta ka võidu valemit.
Võidu valem pole tänasele maailmameistrile tulnud kergelt. Tema suurvõistluste tee algas 1992. aasta olümpiamängudel Albertvilles 21. kohaga 10 km klassikas. Aasta hiljem, Faluni MM-il, jäi tema parimaks 31. koht 10 km klassikas. Õigupoolest võiks küll täpsustused klassikalise stiili suhtes siin hoopis kõrvale jätta, sest Veerpalu ongi klassikamees. Täpsemalt oeldes, maailma parim klassikamees. Aga sellest edaspidi. Sest esialgu jätkub veel kannatuste rada: 1994 Lillehammeris 26. koht 50 kilomeetris, 1995. aastal Thunder Bays 30. koht 30 kilomeetris. Õnneks on mees ise alles 24 aastane ja ootajad kannatlikud. Ehkki - mida üldse oodata? Milliseid kuldseid saavutusi siis Eesti suusatajail üldse ette näidata oli, et lootused korgeks kruvida? Teistpidi tuli aga eesti spordisober ju ühiskonnast, kus sportlasi saadetigi mitte vaid osalema, vaid võitma.
Andrus Veerpalu esimene suurvõit tuli kümme aastat tagasi MM-võistlustelt Ramsaus ning see oli hõbemedal suusamaratonis. Ning siis läks paugutamiseks: 2001 tuli Lahtist kuld 30 kilomeetris, 2002 Salt Lake Cityst olümpiakuld 15 kilomeetris ning hõbe suusamaratonis. Vahepealsete aastate ebaõnne - kui neljandad kohad MM-idelt on ikka ebaõnn - kompenseeris kuld Torinost aastal 2006.
Ning siis algas tants haige põlve umber. Sellest sai vahepeal koguni naljanumber. Tundus, nagu oleks eestlased tähtsa ja vahetähtsa hoopiski segi ajanud, vundamendi katuseks pööranud ja vastupidi. Aga teisalt - peab mees ikka ka väga väärtuslik olema, kui tema põlv tundub tähtsam kui mõne teise tegelase pea...
Loomulikult hakati Veerpalut tasakesi juba paadist välja lükkama. Põlv kuulutati lootusetuks, üha tihedamini hakati tema nimele lisama eluaastaid. Aga võidu valemit teadev mees tuli tagasi, hiilis kui hunt, suusahunt noh, suurt kära tegemata Libereci ning hammustas siin kõiki. Ainult ees startinud Jaak Maed ta ei hammustanud, sest Mae on otsekui Veerpalu teine mina. Õnneliku Andruse õnnetu pool. Peab ikka tahtmist olema kõigi nende medalilähedaste kohtade järel jätkata.
Mis aga Veerpalust edasi saab? Esialgu voistleb ta veel Liberecis, siis võistleb tõenaoliselt Gerd Kanteriga Eesti aasta parima meessportlase tiitlile, edasi paisab aga Vancouver. Õnneks on sinnani jäänud aasta, see tähendab, et Veerpalu pole seal võisteldes veel nelikümmendki.
Õieti on vanuse kallal näägutamine naeruväärne. Seda enam, et meil on Jüri Jaanson. Seda enam, et meil oli Johannes Kotkas, kes pooleldi kiilaspäisena 1952. aastal Helsingist maadluses kulla tõi ja oleks toonud ehk järgmisel korralgi, kui NSVLiidu spordisüsteem oleks ta matile lubanud. Ja ega Jaan Kirsipuugi enam poisike olnud, kui ta suure ratta varna viskas, siis vaiksema võttis ja Eestis teistele koha kätte näitas.
Ühesõnaga, lootused on suured, seda enam, et Veerpalu on arenemisvõimeline. Nimelt võistles ta Liberecis esimest korda määrimata suuskadega. Kusjuures see pole mingi nali, vaid tõsiasi, mis suurte lootustega rootslased selles sõidus auti lükkas.

Noppija Andrus

"Olen õigel ajal heas vormis," vastas maailmameister Andrus Veerpalu pressikonverentsil küsimusele, mis on tema suurvõistluste edu saladuseks. "Valmistun kindlaks võistluseks, muud jõuproovid on vaid ettevalmistus selleks."
Veerpalu tunnistas, et on maailma karikavõistluste etappe võtnud pisut kergemalt, raskema treeningu pealt. "Kergemalt olen treenimist võtnud vaid viimasel nädalal," sõnas ta. "Minu eesmärk oli MM ja selleks olen ma ka vormis."
Maailmameister lausus, et ilm ei olnud tema jaoks kõige meeldivam, siiski tegi ta viimasel minutil õige otsuse, valides määrimata suusad. Hea sõnaga tuletas Veerpalu meelde ka hooldemehi. Küsimusele, kuidas ta suutis lõpuks kohalikust mehest Lukaš Bauerist mööduda, vastas eestlane, et alustas võistlust väikese varuga, jättes selle viimase ringi tarvis. Ta tunnistas ka võistkonnakaaslase Jaak Mae osa oma edukas sõidus. "Tema aitas mind ja mina teda," sõnas Veerpalu.
Võitja möönis ka, et tal on pisut kahju teiseks jäänud Lukaš Bauerist, kuid väitis, et kõik sportlased tahavad võita ning tema pole selles suhtes erand. Pealegi oli võitlus kõva, enne Baueri finišit ei saanud eestlane oma võidus kindel olla.
Eesti ajakirjanike küsimustele vastates ütles Veerpalu, et see oli tema elu üks raskemaid sõite ja ta andis endast kõik. "Lume peal oli parast mõnus pikali olla, midagi muud ma enam ei tahtnud," lausus ta. Tulevikuplaanidest kõneldes tunnistas olümpiavõitja ja maailmameister, et ilmselt on see tema viimane MM, aga olümpiavõistluse tunnet tahaks ta veel tunda. Aga see on tema jaoks ka viimane tärmin.

Naised on nüüd suusahüppajad

Käisin Liberecis suusahüppevõistlust vaatamas. Mitte tavalist, tavalist võib igaüks vaadata. Mina käisin naiste hüppevõistlusel. Jah, te nägite kenasti. Asi ise on lihtsalt nii kaugel, et naised ei malda lihtviisiliselt pealtvaatajate tribüünidel kõõluda ja alpikotkastele lippe lehvitada, vaid soovivad ise kotkad olla.Naine ja kotkas, no kuulge! Aga näed, seal nad siiski olid. Hüppemäe hüppeplatvormil. Ja tulid alla ka nii et vuhises. Maandusid nagu mehed või õieti öelda nagu väikesed poisid. Kuigi tegelikult oli väikesed tüdrukud.
Esmalt oli mul hirm, et kurjad isad ja treenerid on oma tütred või hoolealused hüppetorni tirinud ja sunnivad neid sealt surma ähvardusel alla suusatama, aga see vist polnud nii. Alla jõudnud tüdrukud ju naeratasid! Aga võibolla naeratasid nad lihtsalt seepärast, et siiski õnnelikult alla jõudsid...
Ilm oli hüppevõistluse ajal aga nagu MM-i ilm ikka. Sadas nii laia lund, et eemalt vaadates tundusid suusahüppaja-tüdrukud vaid pisut suuremad kui lumehelbed. Loodame aga, et emake Tšehhimaa jaksab siiski niisugust lund kanda. Peaasi, et enne sulaks ei lähe, kui see suurvõistlus siin otsa saab...

Kas ma saaksin ühe õlu juua?

MM-i linn Liberec võttis meid vastu kerge lumesajuga, mis, tõtt öelda, pole ka järgnevate päevade jooksul üle läinud. Esmalt siis akrediteerimine. See on midagi niisugust, et lähed õiges suunas õigesse saali, asetad oma näo kaamera ette, sinust tehakse lauslapik ülesvõte, kantakse see kaardile, sulatatakse kilesse, riputatakse paela külge ja siis sulle kaela. Ongi korras. Nüüd oled tegija, võid kinnistest väravatest sisse marssida või linnaliinibussis tasuta sõita.
Maal tasuta sõita ei saa, kuid Bedrichov, kus ma peatun, asub just maal. Või õigemini - mägedes. Õnneks mul nendesse mägedesse jõudmisega siiski vedas. Suutsin päralejõudmise õhtul teha korraldajate ees nii õnnetu näo, et üks transporditeenuseks palgatud noormees võttis mu mäkke vedamise enda peale. Škodaga muidugi, kelguga minnes oleksime veel ju siiamaani teel.
Vajalikule autosõidulee lisandus ka mõnekilomeetrine enesekindel möödakihutamine Gasthaus Helast, aga siis pöördusime õnneks tagasi ning nii ma saingi lõpuks koputada nimetatud Gasthausi suletud uksele. Suletud oli aga uks seetõttu, et Bedrichovi jaoks oli käes juba varane öötund. (Pildil näed, missugune näeb Bedrichov välja sombusel hommikutunnil).
Koputasin sel varasel öötunnil siis Gasthaus Hela uksele, õigemini lasin uksekella. "I am Sulev from Estonia!" põrutasin uksele ilmunud hallipäisele tšehhile. "Nur ein?" küsis tšehh vastuseks. "Nur!" vastasin, selgitamata täpsemalt, et minu kokku lepitud toanaaber Tiit Lääne pole enam Sporditähe palgal - nimetatud täht põles liiga heledalt – vaid Tea kirjastuse spordiraamatute toimetaja. Ning ilmselt ütles nimetatud Tea, et spordiraamatuid saab ka muud moodi toimetada, kui Bedrichovi suusakuurordis lakke vaadates.
Kuulmata minu oletatut mõttearendust, võttis eakas tšehh mu passi ja voucheri, kirjutas sissekirjutuse lahtrisse Sulev, küsis, kas mul kodukingad on jalapärast – saapad tuli esikusse ühiskappi jätta – hoiatas, et ma radiaatoril kindaid ja sokke ei kuivataks ning jättis mu siis üksinda tuppa nr 3.
Mina aga ei tahtnud veel üksi jääda ning küsisin äkki meenunud saksakeelse küsimuse: "Möchte ich ein Bier drinken?" "Jawohl!" vastas tšehh ning me laskusime kodukingade kolinal trepist alla söögituppa.

Liberec polegi nii kaugel

Sõit murdmaasuusatamise MM-ile Libereci on tegelikult lihtne. Lähed Tallinna lennujaama, kus südapäeval ootab sind peaaegu täielik tühjus, sööd pisut igavledes ühe hamburgeri (54 krooni, tsiviilelus ei võtaks mingil juhul selle hinna eest saiakannikat kotletiga), räägid natuke juttu samale lennumasinale asutavate raadio- ja teleinimestega ning lähedki lennukile.
Prahasse lendavad tšehhid ise. Seega võiks kätte võtta tšehhikeelse ajalehe ning imiteerida lugemist, aga mina nii siiski ei tee. Pigem vaatan, kuidas kaasreisijad arvutid välja kraamivad ning vägivaldseid filme vaatama hakkavad.
Kui vägivaldsed need filmid tegelikult on, seda ma siiski ei näe. Aga klaasi lõhkumise klirin ning summutatud karjed minuni kostavad.
Juba kuulutataksegi välja Praha, komandör palub mitmendat korda tähelepanu, aga lennuk lendab üht tiiba pisut ees hoides üha uusi ringe meid ja Prahat lahutava udu kohal. Siiski saabub hetk, mil sukeldume.
Edasi on kõik juba tavapärane. Armas roheline reisikott vuristab mööda linti minu poole tulla, peagi oleme taas sõbralikult koos.
Buss Praha lennujaamast Libereci pidi väljuma kell 18. See oli niisugune buss, mille MM-i korraldajad Liberecist Prahasse kõiksugu sakstele vastu saatsid. Tasuta muidugi. Või vähemalt tasuta nii kaua, kui nooruke näitsik polnud meie käest piletiraha koguma hakanud. Aga ta hakkas.
Lembitu Kuuse läks raha küsimise peale päris rabedaks. "See on ennekuulmatu!" põrutas ta ning pidas noore tšehhitariga maha paraja sõnalahingu. Viisaka muidugi.
Aga miski ei aidanud. Tüdruk jäi endale kindlaks ning küsis igaühelt 25 eurot ehk umbes 390 Eesti krooni. "Kas Tšehhi kroonides saab ka maksta?" küsis seepeale raadiomees Erik Lillo. Sai, siis maksis sõit 290 krooni ehk Eesti rahas 170 krooni ringis. Seega - eelista tšehhimaist! Saad rohkem kui poole odavamalt!
Millest aga niisugune hinnaerinevus tuli, jäi saladuseks ka jaapanlastele, kelle silmad imestusest veelgi enam pillu vajusid. Või polnud neil lihtsalt Tšehhi kroone rahakotis...

Mina, see idavirulane

Paljudele eestlaste teadvuses saab Eestimaa ida pool otsa Rakverega, heal juhul Viru-Nigula ja Padaoruga. Ometi jätkub maantee teisel pool Padaorgu. Mõni hea kilomeeter siit algab Ida-Virumaa, Eesti müütiderikkaim maakond.
Siinsed müüdid pole Kalevipojast, Suurest Tõllust ega Leigerist, vaid taeva servani ulatuvatest tuhamägedest, pilvi tumestavatest elektrijaamadest, omavahelises arveteklaarimises plaksuvatest püstolitest, Narva jõe alt kulgevast salapiiritusetorust, toestamata laega kaevandustesse vajuvatest majadest ning Alataguse laantest, kuhu mitte ainult võib, vaid lausa peab ära eksima.
Tegelikult on asi palju argisem. Lihtsalt ENSV käis siit oma teravate äkkepulkadega palju karmimalt üle kui Pärnu- või Võrumaalt. Kõik sai liiga suur, liiga praktiline, liiga töölistekeskne, liiga võõrkeelne. Siin ei olnud Eesti Vabariigi taas tulles võimalik vana juurde tagasi pöörduda, sest seda vana peaaegu et polnudki. Aga mis siis oli ja on? Sõitke läbi Ida-Virumaa Narvani, umbes nagu president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeval, ja vaadake ise.
Kui olete juba üle Ida-Virumaa piiri, hakkavad vasakul paistma korstnad. See on mu sünni- ja kodupaik Aseri, ENSV-aegne tellise- ja drenaažitorupealinn, kust keraamilist kraami lausa rongiga välja veeti. Nüüd meenutab kunagist rongiliiklust võsastunud raudteetamm, aga telliseid vormitakse siin endiselt. Veelgi enam: tehas on teinud läbi ümber- või lausa uuestisünni. Kui ainult seda kriisi ees ei oleks! (kõrval oleval pildil näed, kuidas ma Aseri Keskkooli sajandal sünnipäeval juhatan meenutuslikku ajalootundi).
Kümme kilomeetrit Aserist vahutab Purtse jõgi, ENSV-aegse saastamise sümbol. Räägiti, et kehvem pere võis jõeveega isegi pesu pesta, sest pesupulbrit polnud vaja lisada. Nüüd on asi tuntavalt parem ja kalad trügivad ülesvoolu juba sedavõrd, et neile tuli elektrijaama tammi lähedale koguni eraldi trepp ehitada. Õnneks ei tea nemad kriisist midagi.
Edasi raamivad maastikku tuhamäed ning tehased, lõiv omaaegsete rohkete rändpunalippude eest. Kusagil nende taga nukrutseb müütiline Sompa, mille algustähedest sai sai vene keeles kirjutada “kõige ohtlikum paik USA järel” – Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki.
Kõige selle ensv-liku keskel särab pärlina Jõhvi kontserdimaja, siinset kõnepruuki kasutades isegi palee, uue aja ning regionaalpoliitika sümbol. Just selles paigas võtab president vabariigi aastapäeval vastu tähtsaid inimesi. Ja kriis saab hetkeks nagu peoga pühitud
Narvas aga sirutub taas taeva poole Aleksandri kirik. 31 meetri kõrguselt vaatekorruselt näeb Narvat päris hästi. Narvalast ennast näeb aga siis, kui tal mantlihõlmast kinni võtta ja küsida, kas ta paraadile tuleb. “Kui ilma on, siis tulen,” vastab ta.

Rändkauplus ehk lavka on siiski alles

Sõitsin ühel heal päeval mööda maanteed Tartust Tallinna suunas, kui tekkis mõte pöörata korraks Kärde rahumajakese juurde. Vaatasime sõbraga majakese üle, kuulsime, et selles olevat elanud Peeter I, mis küll ajaloolise tõe vaatevinklist on vale, ja valmistusime juba lahkuma, kui mööda teed lähenes määrdunudkollane autobuss.
"Lavka!" lahvatas lapsepõlves kuuldud sõna läbi pea. Oligi lavka, täpsemalt Jõgeva Majandusühistu kauplusauto "Tare".
Bussijuht Kaljo Põldkivi tegi lahkelt ukse lahti ning seitse kohalikku klobistas jalgu lumest puhtaks trampides bussi. Ning peagi klõbisesid müüja Moonika Tsääro sõrmed kassaarvuti klahvidel.
Mees, kes teadis Peeter I kohta rääkida, oli korvi tõstnud pudeli viina ja pudeli šampooni. See on hea valik: viin teeb meele rõõmsaks, šampoon ihu heledaks.
Teine mees, kes ilmselt mäletas ka veel aega, kui Peeter I Kärde rahumajakese rookatuse all aastal 1661 jahedavõitu uinakut tegi, võttis kaheliitrise kange õlle. See nii hea valik polnud, sest šampooni mees kõrvale ei ostnud.
Seejärel tulid kassasse toiduostjad. Veel üsna nooruke Herki Lilleorg tunnistas, et käib autokaupluses seetõttu, et mujale sõiduks pole autot. Autot pole aga seetõttu, et mees on töötu. Vähemalt praegu. Õnneks on buss ja sellega sõidab Herki vahel Vaimastverre või Jõgevale.
Vaimastveres ja Jõgeval käib oste tegemas ka pensionär Maie Vahtra, kuid reedeti võib teda ka Kärdes (või Kärdel?) autokauplust ootamas näha. "Pole hinda vaadanud," tunnistab ta väikese mõttehetke järel, kas kohale sõitva kaupluse hinnad on ka kõrgemad selle omast, mille juurde tuleb linna sõita.
Müüjatar Moonika Tsääro aga muudkui naeratas ning lasi sõrmedel käia. Ime, et sõrmed veel ära kulunud pole, sest mõnel tööpäeval peatub buss isegi 30s Jõgevamaa paigas.

Kepikõnd, see polegi nii imelihtne

Ühel heal päeval läksime operaator Kirsiga Maalehe plankaia seest välja Hirvepargi värskusse ja hakkasime koduvideot tegema (foto on võetud Eesti Kepikõnni Liidu kodulehelt ning pole kõnealuse videoga seotud).

"Kui sind vaevab seljahäda või sul on muresid põlvede, puusade või hüppeliigestega, võid abi saada kepikõnnist, mida on nimetatud ka kogu keha treeninguks," ütlesin kaamerasse. "Selleks on vaja vaid tahet liikuda ning sobivaid keppe.

Kepid olid ausalt öelda ebasobivad. Nii kujuneski stiilne kepikõnd jäisel Falgi tee kõnniteel koperdamiseks. Püüdsin veel vapralt rääkida sellest, et "keppide valimisel lähtu valemist keha pikkus korda 0,68. Minule sobivad umbes 125 cm pikkused kepid."

Kui asi olekski nõu andmisega piirdunud, võinuks kõik veel hästi minna. Sest kaadri tagant kõlab:
-ära pööra esimesena tähelepanu kepi hinnale, vaid selle kvaliteedile
-käepide ja käeside peavad olema ergonoomilised
-toru peab olema vastupidav, kerge ja jäik
-teravikule lisaks peaks olema ka asfaldiotsikud

Aga mis teha, tuli kepid kätte võtta. Pidanuksin jälgima, et parema käe kepp saaks paremasse ja vasaku käe kepp vasakusse kätte. Aga unustasin. Pealegi olid need kepid üsna ühtmoodi. Aga see-eest panin käed sidemetesse altpoolt. Ning siis – start! Hakkasin kätega vehkima, püüdes need viia 45 kraadi all taha. Ka proovisin hoida tehnikat, mis ei jätaks kaela ega õlgadesse üleliigset pinget.

Tegelikult kukkus kõik välja üsnagi lippadi-loppadi. Õnneks ei tõusnud kepi käepide keha keskosast kõrgemale. Ka asetasin kepid maha pigem väikese nurga all. Et tõuge viinuks kere ettepoole kaldu, ei julge kinnitada.

Teie aga olge head ja jälgige, et samm oleks veidi pikem kui tavalisel kõnnil, et te rulliksite jalatallal kannalt päkale, et te ei pigistaks käepidet väga kõvasti ning tooksite kepi selja tagant ette käepide, mitte kepiots ees.
Videot näed aadressil: http://www.maaleht.ee/videos/8