Mida teha tordiga?

Reede oli minu jaoks suurpäev. Sain kätte Karl Eduard Söödi luuleauhinna.
Auhind on nagu ime, sest seda ei anta iga päev ning saadakse veelgi harvem.
Mina sain auhinna luulekogu "Hea tuju kuju" eest.
Tõtt õelda tuli see kogu mulle ootamatusena. Ühel päeval lihtsalt astus ligi Jüri Aarma ja küsis, mida sa siin arvutis nokitsed. Et loe parem üks luuletus ette. Veel parem kaks.
Lugesingi mõne neist, mida täna võib lugeda Siili-aabitsast. Aga kõik oleks võinud sellega jäädagi. Kuid ei jäänud, sest diivaninurgas istus Ilmar Palli. Kuulas. Ja küsis, kas mul on "neid" veel.
Oligi juhtumisi, seda ajast, kui Liivika Tärk oli lugenud minu pildiallkirju RAM Kooli Veskimöldre lasteaia kunstinäitusel ja rääkinud minust Tiina Ristimetsale ning toonastele aabitsa kokkupanijatele.
Sellesse aabitsasse ma veel ei mahtunud, aga luuletused jäid alles. Need ma Ilmar Pallile koju kaasa andsingi.
Ilmar Pallit ootas kodus ees aga Epp Marguste, kes salmid oma töökohta, TEA kirjastusse viis. Ning nii helistaski ühel heal päeval Olivia Saar ning ütles, et me võiksime kokku saada. Kujutate ette!
Kui juba kujutate, võime edasi minna. Olivia Saar ütles, et neist viisita lauludest võiks saada raamat. Ja et juba varsti. Ainult et mõned luuletused on veel vajaka. Ootasin siis aega, millal luuletused pähe tulevad (või südamesse, ei oska täpselt öelda) ja viisin tulemuse proua Oliviale.
Olivia on muide tõeline proua. Sõna kõige otsesemas ja parimas tähenduses. Väärikas, täpne, nõudlik, hoolitsetud. Nii sai ka "Hea tuju kuju" täpne ja hoolitsetud.
Ühel päeval küsis pr Olivia, keda ma raamatu kunstnikuks sooviksin. Kujutate ette - mina ja kunstnikku soovima! Õnneks oli mul hea kodune nõuandja, kes ütles - Reti Saks. Imede sadu jätkus sellega, et Reti Saks oli nõus. Ja mitte üksi nõus, vaid ta elas need luuletused läbi ja tegi parima, mis üldse võimalik!
Ja lõpuks siis see reede, auhinna saamise ja tordi lõikamise päev. Ülemisel pildil lõikamegi torti, Reti Saks ja mina. Alumisel pildil aga loevad tüdrukud mu luuletusi. Armsaid vist, sest süda on ka platsis. No mis sa hing ihkad!
Pildid tegi Raivo Tasso.

Mida öelda tädimehele?

Täna saatsime viimasele teekonnale mu tädimehe, täditütarde isa.
Oli kurb ja uskumatult päikesepaisteline päev.
Ütlesin tädimehele järele nii:
"Aeg on nagu tuul. Ta tuleb ja puudutab. Ning siis on ta läinud.
Ta käib oma teed, jookseb oma rada, jättes meid.
Jättes meid meie leina ja murega nagu polekski me kunagi olnud rõõmsad ja noored.
Nagu ei kandnukski me taevast oma õlgadel, uskudes võimatusse.
-
Meie elu on kaks hetke ja kõik see, mis jääb nende vahele.
Mõnikord on seda uskumatult palju.
Nii palju, et matab hinge, kui mõtleme sellest, kellest me ilma jäime.
Siis aga mõtleme teisiti: ta ei ole kuhugi kadunud.
Kõik on alles.
See kõik olemegi meie.
-
Me tahame unistada ja unustada.
Unustada selle, mis kord meile valu on teinud.
Unistada sellest, et meie lähedased on igavesti meie kõrval.
Ning et me ise oleme igavesed.
-
Me seisame siin, me oleme koos sellel sillal.
Aga me seisame silla erinevates otstes.
Me ei tea veel seda, mida tema juba teab.
See sild jääbki meie vahele, kuni me ise sellest üle jõuame.
Aga me loodame, et seal on soe ja valge,
et seal saavad vastuse ka need küsimused,
mida me siin isegi esitada ei julenud.
Või kui julgesime, siis ainult õhtuti voodisse heites.
Hetkel, kui läbi toa libises päeva viimane valguskiir.
-
Tee on käidud. Sammud loetud. Aeg mõõdetud.
Aga see soojus, mille sa oma karedate pihkudega külvasid, on alles.
See on elu seeme, millest igal aastal võrsuvad kevaded.
Sulle seekord viimane.
Järg on lihtsalt meie käes.
Karedate pihkudega külvamise järg."

Ma ütlesin veel, aga see siia enam ei mahu. Read lihtsalt saavad otsa.

Kuusk oma käega mulda

Oli mälestusväärne päev. Sõitsime ameeriklastega metsa. Ühes bussis, see tähendab. Lisaks ameeriklastele, siinse USA saatkonna töötajatele, oli prominentidest bussis veel astroloog Igor Mang, näitlev laulja Jüri Aarma ning Mangi koer Sulfa.
Esimene peatus - Viitna. Kell sai just napilt kümme, aga me ei kasutanud seda väga kurjasti ära. vahest niipalju, kui krigisema kippuvate hammasrataste määrimiseks vaja. Ja üle jäi ka veel natuke. Nende jaoks, kes kohe bussis määrida ei tahtnud.
Sõitsime Lääne-Virumaale, Konna ülesõidu lähedale. Hell koht, tunnistan. Lapsepõlves sai selles kandis oma täditütre Maret Pajuga ringi longitud. Mareti isa Viktor oli siis Vaeküla metsavaht ja temal oli Konna ülesõidu tõkkepuu võti. Kas pole põnev - keerad tõkkepuu lukust lahti ja sõidad üle! Nüüd enam üle ei sõideta, mõlemal pool raudteed on korralik kraav. Ning võti on ka vist kaduma länud...Aga nüüd metsa! Või õigemini raiesmikule. Mõnus oli. Hästi mõnus. Mina tegin labidaga auke ja kena blond tütarlaps (vt pildil) torkas kuuseistikud mulda ning astus oma valge botasega peale. Mullale, mitte kuusele.
Pärast aga sõime ameeriklaste ja Mangi koeraga grill-liha ja kuulasime lõõtspillilugusid. Oli kevad ja veel midagi sellist, mida võiks kirjeldada sõnaga "armastus".

Niiske kase aeg

Lükkasin hommikul oma korrusmaja ukse ettevaatlikult lahti. Et milline ilm või nii.
Ilm oli üle pika aja sajune. Meeldivalt sajune, mitte sugugi rajune. Vihm vajus nagu pooleldi läbipaistev vannikardin taevast maa suunas.
Aga hommikuti pole ju looduse imetlemise aeg. Tähtis on hakata oma autost diislikütuse vingu välja ajama. Et olla enne naabreid tegija ja sundida neid närviliselt oma seina- ja lauakellasid vaatama. Või vähemalt mobiiltelefone.
Siiski tulin ma autost välja ning tõmbasin veel paar kopsutäit puhast kaselõhna. Kased annavad seda, muide, tasuta. Ainult et tuleb kohe hommikul küsima minna, sest päeva peale ilmuvad kurjad ning kadedad inimesed ning mürgitavad isegi selle kaselehtede lõhna, rääkimata muust.
Oi kui hea oli see lõhn! Nagu polnukski teisipäeva hommik, vaid laupäeva õhtu. Ning jaanipäeva aeg. Et kaseoksad saaks juba vihaks köita. Ning siis unustada. Unustada kõik ning lahustuda kõiges selles, milles üldse lahustuda on võimalik.
Foto on näpatud pärisfotograaf Sven Arbetilt.

Öös oli trummipõrinat

Sõitsime laupäeva õhtul linna, et osaleda muuseumiööl. Või öös. See oli üks väga vahva asi. Või ettevõtmine.
Paljud pidid ette võtma, et veel rohkemad seda nautida saaks. "Surmatantsu" näiteks, Nigulistes. Öösel tundub see tants hoopis teistmoodi, tõelähedasem, igaüheni jõudvam. Mis sest, et enamik pilti on hoopiski puudu, nagu tantsiksid nimetatud tantsu ainult jõukad, aga lihtrahvas jääks puutumata.
Asi pole hoopiski nii. Lihtrahvas on lihtsalt kaduma saanud. Peaaegu kolmkümmend meetrit surematut teost on kadunud kus see ja teine. Kui seda raami ees ei oleks...
Muide, raami parandamine annabki meile esimesed andmed selle kohta, et pilt üldse Tallinnas on... "Otsige raami!" ütleks seepeale kunstiloolane.
Teatri- ja muusikamuuseumis olid aga muuseumiööl hoopis teistmoodi tantsud. Põrutasime seal džembasid või jembasid nii et tuli pritsis sõrmeotstest. Vahva õpetaja on see Reigo Ahven. Või omade vahel lihtsalt Ahven. Aga meie polnud omad. Olime puhtvõõrad. Võõrad öös.
Pärast olime muidugi tuttavad. Sest olime koos trummi löönud. Oleme nüüd Ahvena õpilased. Põmm! Ja nõrgema käega ka - põmm! Selle jala käega, millega me palli ei löö.
Läks keeruliseks? Tühjagi ta läks. Oli lihtsalt selline öö. Muuseumiöö.
A pilt on hoopis lasteaiast Tibutare.