Esimene medal sündis nii: töötasin koolipoisina ühel suvel Viru-Nigula kolhoosis praeguse vallavanema Ervins Veitsursi käe all. No ütleme, et suurem asi elektrik polnud ma toona ja olen nüüd veel vähem, aga elektrikilpe harjaga puhtaks nühkima kõlbasin.
Ühel heal päeval, kui kilbid juba puhtad, asutasin end koduteele. Bussipeatuses jäi aga seisma väikebuss ja ....
Mehed-naised sõitsid Rakvere rajooni majandite spartakiaadile. Mind võeti kaasa kui teatejooksumeeskonna võimalikku liiget. Jooksime. Ka bussijuht Kotke Kusti kiskus oma lakk-kingad jalast ning pani asemele ühe suurema jalanumbriga naise omad. Ta polnud ju sportlikuks etteasteks valmistunud...
Kusti pani niisuguse tinnaga, et tulime kolmandaks. Rõõm kees üle ääre. Medal!
Rumala peaga jooksin veel nelisada meetrit ka. Pilt kisikus tasku: 300 meetrit jõudu ja 100 meetrit tahtejõudu, ütlevad asjatundjad. Mul vist oli vastupidi.
Teine medal tuli Külakilvalt Maalehe võistkonnas. Hõbe, küll teises liigas.
Kolmas medal on Jõu teenetemedal. Samade teenete eest, mille eest tuli ka Aasta Tegija arvestuses teine koht. Tavaliselt lobisemise eest palka ei maksta, mina olen kogu elu just sellega leiba teeninud...
Tänan Ida-Virumaa Spordiliitu minu kandidatuuri esitamise eest. Kodumaa ei unusta mind ja mina teda.
No comments:
Post a Comment