Kui ma olin Gunnariga

Noorespõlves olin ma Gunnar Grapsi muusika kõva austaja. Endalegi ootamatult, sest mu isale meeldisid kõige enam lõõtsa- ja kandlelood ning ema hingeeluga sobis Vello Orumetsa romantika. Mina aga leidsin enda jaoks selle lõhestavhäälse trummari ja nii venis meie kodu tagatoa ukse alt tihti välja Lady blues.
Kiindusin Grapsi muusikasse isegi nii, et kui mees tõesti enam ei jaksanud ja kirstukaane enda järel kinni tõmbas, läksin teda ära saatma.
Tumedas riides mehed olid seal, aga valgete lilledega. Küllap oskas Gunnar vaatamata oma tõmmule välimusele ning tumedatele riietele enda ümber küllalt valgust külvata. Siiamaani panevad tema bluesid hinge värisema ning pole kindlalt teada, on see vaid nooruse taganutmine või kestavad need meloodiad ajas sama võimsalt edasi.
Võibolla seepärast sõitsime ühel augustiõhtul Haapsallu. Grapsi lugusid kuulama. Muidugi polnud see enam see. Seda ei saa kunagi enam olema ega tulema. Kui pole meest, pole ka seda jõudu, mis kasvõi raudkangi palja mõtega kõverasse väänas.
Aga aitäh ikkagi. Neile, kes tulid ja timmisid hinge minevikulainele. No keevitati ikka võimsalt, võin kunagise tehase pojana võrdluseks väita. Ning tehti järele. Peaaegu nii hästi, et kui laulja pärast lagedale poleks tulnud, võinukski jääda uskuma, et ehk selle tumeda õhtuse pilve taga...
Küllap ta seal pilve taga või peal oli. Niisugused mehed lihtsalt ei saa kaduda. Nad on ikka sel pisut kõledal sügisõhtul ja ikka sellessamas äärelinnas.

Ühel õhtul enne pimedat

Ikka on elus selliseid õhtuid, kus sa ei pea kiirustama. Või siis valid kahe võimaluse vahel, aga otsustad hoopis kolmanda kasuks.
Ühel sellisel õhtul sõitsime Rakverest Võsule. Tee ääres näitas viit Esku kabeli suunas ja me otsustasime nimetatud sakraalehitist lähemalt silmitseda.
Saatus või mitte, aga kabel on tänaseni nägemata. Küll nägime muud. Metsateed, millel me kabeli poole pööramise paika otsisime. Atja küla, kuhu lõpuks jõudsime.
Kui sai selgeks, et olime õigest paigast mööda kihutasime, helistasin ühele tundliku meelega sõbrale, kelle isakodu seal lähedal. "Teeots on tõesti märkamatu," lausus ta. "Aga kui seal kinni pidada ja autouks lahti teha, võib tunda surnuaia lõhna."
Teinekord teame, mõtlesime, ning sõitsime hoopis Ilumäe kabeli/kiriku suunas. Küllap oli tunne, et sel päeval lihtsalt ei saa ilma läbi.
Kirikaia ees seisis terve rivi autosid, hoones põlesid tuled. Iga tulija kutsuti lahkelt sisse. Lauldi, paluti, oldi rõõmsad. Vägisi kipitas keelel küsimus, et kas mul lubataks ka mõni luuletus lugeda, aga ei julenud. Nii lahkusimegi ilma, et oleksime kellelegi isegi nägemist öelnud.
Siiski - meile joosti järele, kutsuti edaspidi taas tulema. Nii saime ka oma "nägemist" ära öelda.
Kui sõitma hakkasime, sähvatas teeäärses rohus musta kassi siluett. Vist ei pea mitu korda oletama, kellega tegemist oli.

Nüüd on see miski siis nii

Oli üks kena sügispäev. Palju ilusaid inimesi. Palju ilusaid laule. Palju ilusaid sõnu.

Nüüd on see siis olnud. Me oleme seda näinud, kuulnud, nüüd saame seda hinges kanda. 

Hing on õnneks piisavalt avar, enamasti tundub sinna emotsioone veel ja veel mahtuvat. 

See oli tõeliselt Tea päev. Väike, aga ilus tasu selle eest, mis on olnud. Et on olnud luua ja jagada. Ikka väga palju, kui korraks seisatuda ning järele mõelda. 

Kellele aitäht öelda? Kõigile, kes tulid. Aga ka neile, kes ei saanud tulla, aga mõtlesid. Veel ka neile, kes oleksid teadnud mõelda, et just nüüd on õige aeg mõelda. 

Meie oleme ja teie olete. Me oleme koos ka siis, kui me koos ei ole. Me mõtleme, mida te oleksite teinud meie asemel. Ja meie teie asemel. Me oleme üksteise peeglid. Vahel on siis hea kokku tulla ning peeglisse vaadata.

Muidugi olete te pisut vanemaks jäänud. Aga ei midagi hullu. Veel jaksate, meie ka. Vahel siiski on juba tunne, et tuleks mõni tugevam tuul ja laseks meil lennata. Kuhugi. Mõnda käimata paika.

Aga see on vaid hetk. Siis taltume taas, et olla teiega. 

Tants pöörijoonel

Muidugi pole elu veel möödas.
Lihtsalt sügis ... on üllatavalt lähedale tulnud.
Iga aastaga on ta valusam. Natuke viimasem kui eelmised.
Kuidas olla nii, et nende viimaste ning selle päris viimase peale ei mõtle?
Eks ikka ennast taga ajades. Tehes seda, mida on parem varem teha. Olles vajalik.
Pealegi, sügist on vaja ju ka kellegagi täita. Olen siis vabatahtlikult nõus.
Tunnen end nagu äsja pressitud, purkides settiv õunamahl.
Tõde tõuseb ja vale vajub, selgus saabub.
Igavik laseb õhtuti end ära tunda.

Kui keegi saab alles 25

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.
Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:
"Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.

Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.

Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.

Pane lootusega edasi, Marko!"

Pilt on varastatud Marko kontolt FB-s.