Võtsin oma hommikuse võileiva ning läksin.
Mõttemaailma muidugi.
Lahendama suuri ülesandeid, mida saab igaühele püstitada vaid tema ise.
Hoiatama lapsi selle eest, et nad ei kordaks meie vigu.
Ei võtaks endale meie kiikse.
Ei kardaks musta kassi.
Ei loeks, mitu korda kägu kukub.
Ning pärast ei sülitaks üle vasaku õla. Sest keegi võib tulla teie järel. Keegi, kes pole ebausklik. Kelle jaoks lendav sülg on lihtsalt sülg, mitte kurja tõrjumise vahend.
Muidugi saab alati vabandada.
Öelda, et ma tegelikult ei tahtnud.
Aga kes siis tahtis?
Kes oled sina siis, kui sina pole sina ise?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment