Kas seda sügist tunned sa?

Võibolla on aga ka hoopis mingi teine kuu. Igatahes tundub pime. Hommikul, õhtul. Või on õhtud hoopiski hommikutega kohad vahetanud? Kuigi - mis vahet sel vahetamisel oleks?
Päris öö see ikkagi pole, kuigi uni on. Õieti mitte unigi, vaid omalaadne väsimus. Et isegi tead, mida tahta, aga ei jaksa. Ei tahta ega teha.
Võibolla olekski aeg talveunne jääda? Ampsaks veel purgist lusikaga mett ja siis põmaki põõsasse põõnama?
Ei, see pole lahendus. Meie kurss on sätitud teisiti. Suvel puhkame, talvel põrutame tööd teha. Ning kevadeks oleme väikesed ja valged nagu päikesevalguseta rohulibled.
Ei, sõbrad, ma ei tahtnud teid kurvastada. Tahtsin lihtsalt peegeldada enda kaudu teid. Jah, mõned teist on tõesti rõõmsamad ja reipamad, aga küllap teil on lihtsalt reipuse omadus. Minul eriti pole.
Vihm pladiseb vastu tumedat asfalti. Ja mulle tuleb meelde mu vanaema, kes küll hoopis teise asja puhul pidas vajalikuks öelda, et "tume kui tökatipudel oktoobrikuu kartulivagude vahel".
Praegu on kogunisti november. Tänavavalguslambilgi on kõle, mis siis veel meist rääkida. Kapuutsiserva alt ei raatsi me isegi vastutulijale tere öelda. Parem, kui ta ei tulekski vastu - ükskikute uitajatega üksildus on veelgi tapvam.
Õnneks on mul kaasas purk sinist värvi. Õigel kellaajal võtan ma pintsli ja...
Foto: ARVI KRIIS