Käisin Turbas emakeelest vestmas. Emakeeles muidugi.
Rääkisin kohaliku kooli lastele ka niisuguse loo:
"Veidi vaeva pidin küll nägema, aga tegin nurgad endale selgeks ja näen nüüd elu uue nurga alt.
Kolmnurkade hulka kuuluvad märgid viisakate WCde ustel.
Nelinurksesse ruumi armastati vanasti lapsi nurka panna.
Viisnurgad ehk tähed ehivad mitmete riikide lippe ning sõjavarustust.
Peale selle on veel nurgad, kust tulevad kaugelt-nurga mehed.
Nemad tulevad kõiksugustest maanurkadest.
Linnadel nurki pole. Mõnel suuremal on vaid kuldne ring."
Monday, March 18, 2013
Kolm kukkumist sõpruse nimel
Saime sõbraga kokku. Mõtlesime teha midagi mehist. Sporti või midagi niisugust.
Valisime suusatamise. Et no et lumine mets, oravad ja kitsed. Ning tuule tuhin kõrvades.
Tuul tuhises kõvasti, sest rada oli hirmlibe. Kannatasin, kannatasin, aga siis tõusis suusanina sisselõigatud raja servale. Sellest piisas. Prantsatasin selili, nii et müts peast lendas. Kurat, kui ikka sada kilo maaga kokku saab, pole see kuigi meeltülendav sündmus.
Ajasin ennast oiates püsti. Otsisin mütsi üles ja tõmbasin pähe.
Edaspidi oskasin juba sahka sõitmisest lugu pidada. Aga kiirus kiskus ikka liiga suureks. Hõissaa!! Tere tulemast tagasi, noorus! Ning siis - kõmaki selili! Hoog kiskus seljast jope, rebis kampsunit ning katkus särki. Viimased meetrid libisesin lausa paljal seljal.
Õnneks oli rada tõesti sile. Õrntriibuliseks selja sain, aga nahk jäi terveks.
Nüüd olin juba ettevaatus ise. Hämaraks kiskus ka juba. Võtsin kurvi nagu vana mees. Siis teist. Kolmandaks oli hoog juba liiga kiire ja viis mu hange servale. Servalt raksatasin maa poole tagasi. Jäin pikaks mõtlema, kas ikka oli neid trussikuid jalas väga vaja või mitte.
Siis mulle aitas. Võtsin suusad jalas ja jätkasin sörkides. Imeilus matk. Sõbraga koos.
Valisime suusatamise. Et no et lumine mets, oravad ja kitsed. Ning tuule tuhin kõrvades.
Tuul tuhises kõvasti, sest rada oli hirmlibe. Kannatasin, kannatasin, aga siis tõusis suusanina sisselõigatud raja servale. Sellest piisas. Prantsatasin selili, nii et müts peast lendas. Kurat, kui ikka sada kilo maaga kokku saab, pole see kuigi meeltülendav sündmus.
Ajasin ennast oiates püsti. Otsisin mütsi üles ja tõmbasin pähe.
Edaspidi oskasin juba sahka sõitmisest lugu pidada. Aga kiirus kiskus ikka liiga suureks. Hõissaa!! Tere tulemast tagasi, noorus! Ning siis - kõmaki selili! Hoog kiskus seljast jope, rebis kampsunit ning katkus särki. Viimased meetrid libisesin lausa paljal seljal.
Õnneks oli rada tõesti sile. Õrntriibuliseks selja sain, aga nahk jäi terveks.
Nüüd olin juba ettevaatus ise. Hämaraks kiskus ka juba. Võtsin kurvi nagu vana mees. Siis teist. Kolmandaks oli hoog juba liiga kiire ja viis mu hange servale. Servalt raksatasin maa poole tagasi. Jäin pikaks mõtlema, kas ikka oli neid trussikuid jalas väga vaja või mitte.
Siis mulle aitas. Võtsin suusad jalas ja jätkasin sörkides. Imeilus matk. Sõbraga koos.
Kui ma oleksin vana, I
Poja kool ehk Vanalinna Hariduskolleegium korraldas omaloominguvõistluse. Teemaks "Kui ma oleksin noor", "Kui ma oleksin vana". Kirjutasin selle tarvis kolmeosalise loo, aga ei julenud ära saata. Sest kirjutasin 2/3 sellest inimeste nimel, kes selleks nõusolekut ei andnud.
Siin see lugu on:
Kalev Oll, vanaisa:
Ma olen küll juba surnud, aga ometi pole ma elust kadunud. Mu poeg Sulev mõtleb minust tihti. Alles mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta oma rutakate sammudega tuli kalmistule, süütas kaks küünalt, minu ja mu abikaasa, oma ema tarvis, ning läks siis.
Lootsin, et poeg tuleb minu sarnane, aga nii ei läinud. Ta armastas pigem raamatuid kui loodust, pigem spordilehte kui sporti ennast.
Ka tervis oli tal vilets. Alatihti nägime teda vaid läbi haiglaakna valgete linade vahel voodis lebamas, silmad kurbusest suured.
Vahel tundus, et temast ei saagi suurt meest. Et ta jääbki valgeks ja kõhnaks, et tema rohelised silmad näevad mitte kirevat elu, vaid kahevärvilist igavikku.
Ei, ta tuli siiski oma haigusest ja nõrkusest välja. Lõpetas ülikooli nii, et auväärne aula rõkatas tema nime kajast. Pärast teist korda veel, kaugõppes. Ega vaja poleks olnud, aga juba oli see tema viis endale tunnustust hankida.
Soovisin ikka, et tema tulemus oleks cum laude. Ega ma päris täpselt selle tähendust teadnud, ise olin ma saanud seitse klassi külakoolis käia ja siis neli aastat nõukogudeaegset kaugõpet veel otsa.
Jah, Sulev saigi selle cum laude, aga miski polnud nagu ikka päris see. Mis see „see“ olnuks, ei osanud ma surmatunnilgi öelda.
Ometi läksin ma sellest ilmast tundega, et kõik on üldistes joontes hästi. Et poeg ja tema pere armastavad mind. Et enne minekut viidi mind veel sauna, kuhu ma alati nii väga igatsesin.
Loomulikult ei tahtnud ma lõpetada hooldekodus ning hoolealusena. Aga ma kannatasin ära. Elasin 84-aastaseks ning seega kauem, kui palju neist, kellega me kodukülas paljajalu jooksime. Ning neist, kellega koos me Krivasoost taganesime.
Ma tahtsin olla võitja. Kui mitmeid kordi ma seda jooksurajal olingi. Kahju ainult, et ma ei jõudnud ära oodata, kuidas mu pojapoeg Johan Markus autasustamispoodiumile tõusis. Tal on kindlasti minu head päkad!
Siin see lugu on:
Kalev Oll, vanaisa:
Ma olen küll juba surnud, aga ometi pole ma elust kadunud. Mu poeg Sulev mõtleb minust tihti. Alles mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta oma rutakate sammudega tuli kalmistule, süütas kaks küünalt, minu ja mu abikaasa, oma ema tarvis, ning läks siis.
Lootsin, et poeg tuleb minu sarnane, aga nii ei läinud. Ta armastas pigem raamatuid kui loodust, pigem spordilehte kui sporti ennast.
Ka tervis oli tal vilets. Alatihti nägime teda vaid läbi haiglaakna valgete linade vahel voodis lebamas, silmad kurbusest suured.
Vahel tundus, et temast ei saagi suurt meest. Et ta jääbki valgeks ja kõhnaks, et tema rohelised silmad näevad mitte kirevat elu, vaid kahevärvilist igavikku.
Ei, ta tuli siiski oma haigusest ja nõrkusest välja. Lõpetas ülikooli nii, et auväärne aula rõkatas tema nime kajast. Pärast teist korda veel, kaugõppes. Ega vaja poleks olnud, aga juba oli see tema viis endale tunnustust hankida.
Soovisin ikka, et tema tulemus oleks cum laude. Ega ma päris täpselt selle tähendust teadnud, ise olin ma saanud seitse klassi külakoolis käia ja siis neli aastat nõukogudeaegset kaugõpet veel otsa.
Jah, Sulev saigi selle cum laude, aga miski polnud nagu ikka päris see. Mis see „see“ olnuks, ei osanud ma surmatunnilgi öelda.
Ometi läksin ma sellest ilmast tundega, et kõik on üldistes joontes hästi. Et poeg ja tema pere armastavad mind. Et enne minekut viidi mind veel sauna, kuhu ma alati nii väga igatsesin.
Loomulikult ei tahtnud ma lõpetada hooldekodus ning hoolealusena. Aga ma kannatasin ära. Elasin 84-aastaseks ning seega kauem, kui palju neist, kellega me kodukülas paljajalu jooksime. Ning neist, kellega koos me Krivasoost taganesime.
Ma tahtsin olla võitja. Kui mitmeid kordi ma seda jooksurajal olingi. Kahju ainult, et ma ei jõudnud ära oodata, kuidas mu pojapoeg Johan Markus autasustamispoodiumile tõusis. Tal on kindlasti minu head päkad!
Kui ma oleksin vana, II
Sulev Oll, isa:
Elan ja tunnen elust rõõmu. Ehkki mõlemal pool mind on mure. Mure selle pärast, et ma ei saanud oma vanadusnõtra isa nii palju aidata, kui oleksin soovinud.
Me polnud enam need, kes me olime aastaid olnud. Isa oli äkki väike ja väeti, hoopiski mitte see tugev ja julge mees, keda olin lapsena tundnud.
Isa kadus tükkhaaval ning sellega koos kasvasin ma suuremaks. Ma pistsin talle vahel toitu suhu, sidusin saapapaelad ning juhatasin õiget teed.
Ta oli leplik. Ning mina proovisin temaga leplik olla.
Käisime koos surnuaial. Mitte et see oleks kuidagi uus või ainulaadne komme olnud. Olime ikka käinud kalmistul, kastnud begooniaid ning kõndinud niisama. Vaadanud, kes juba mulla all. Ning oletanud, kuidas lesk üksinda hakkama saab.
Mõnikord ununesin ma oma isa varju. Ning oma poja varju, kes nõudis oma tragi loomuse tõttu üsna suurt tähelepanu. Raske on olla tegelikult see keskmine noore ja vana vahel ning seada endale ülesanne elada nii, et sinust tingimusteta lugu peetaks, tunnustavalt õlale patsutataks. Nüüd tean, et lugupidamist ei saagi ära teenida. See kas on, või seda pole.
Kes küsib, saab minult ka vastuse, et elada tuleb ikkagi iseenda elu. Kui teistele meeldib, tulevad kaasa, kui ei, teevad oma asju.
Huvitav on olla huvitava inimesega. Loodan, et mu poeg saab ükskord paremini minu huvidest, eelistustest ning põikpäisest eetikast, mis koosneb sovetinostalgiaga segatud rahvuslusest, maausuga seotud kristlusest ning ajaloo emotsionaal-esteetilises võtmes tajumise soovist.
Kindlasti kõneleme ühel päeval ka nagu mees mehega. Mina pakun siis talle mehelikkuse alusena välja selle, et mees on see, kes julgeb oma tundeid näidata, mitte see, kes suudab need alla suruda.
Elan ja tunnen elust rõõmu. Ehkki mõlemal pool mind on mure. Mure selle pärast, et ma ei saanud oma vanadusnõtra isa nii palju aidata, kui oleksin soovinud.
Me polnud enam need, kes me olime aastaid olnud. Isa oli äkki väike ja väeti, hoopiski mitte see tugev ja julge mees, keda olin lapsena tundnud.
Isa kadus tükkhaaval ning sellega koos kasvasin ma suuremaks. Ma pistsin talle vahel toitu suhu, sidusin saapapaelad ning juhatasin õiget teed.
Ta oli leplik. Ning mina proovisin temaga leplik olla.
Käisime koos surnuaial. Mitte et see oleks kuidagi uus või ainulaadne komme olnud. Olime ikka käinud kalmistul, kastnud begooniaid ning kõndinud niisama. Vaadanud, kes juba mulla all. Ning oletanud, kuidas lesk üksinda hakkama saab.
Mõnikord ununesin ma oma isa varju. Ning oma poja varju, kes nõudis oma tragi loomuse tõttu üsna suurt tähelepanu. Raske on olla tegelikult see keskmine noore ja vana vahel ning seada endale ülesanne elada nii, et sinust tingimusteta lugu peetaks, tunnustavalt õlale patsutataks. Nüüd tean, et lugupidamist ei saagi ära teenida. See kas on, või seda pole.
Kes küsib, saab minult ka vastuse, et elada tuleb ikkagi iseenda elu. Kui teistele meeldib, tulevad kaasa, kui ei, teevad oma asju.
Huvitav on olla huvitava inimesega. Loodan, et mu poeg saab ükskord paremini minu huvidest, eelistustest ning põikpäisest eetikast, mis koosneb sovetinostalgiaga segatud rahvuslusest, maausuga seotud kristlusest ning ajaloo emotsionaal-esteetilises võtmes tajumise soovist.
Kindlasti kõneleme ühel päeval ka nagu mees mehega. Mina pakun siis talle mehelikkuse alusena välja selle, et mees on see, kes julgeb oma tundeid näidata, mitte see, kes suudab need alla suruda.
Kui ma oleksin vana, III
Johan Markus Oll, poeg:
Mäletan oma vanaisa hästi. Ta tegi hommikuks mannaputru ja kisselli. Kindlasti on see mu üks lemmiktoite. Võib-olla ka seepärast, et vanaisa enam pole. Et on vaid tema sõnad, mida isa aeg-ajalt kasutab.
Isa on alati kas pigem nukker või pigem närviline. Ei võta asju lihtsalt, vaid teeb neist mingi keerulise ja valusa küsimuse, millel on vaid kaks vastust. Kas must või valge. Ning vastus on ikka tema hinnangul valge, kuigi meeleolu võib olla must.
Mäletan oma vanaisa hästi. Ta tegi hommikuks mannaputru ja kisselli. Kindlasti on see mu üks lemmiktoite. Võib-olla ka seepärast, et vanaisa enam pole. Et on vaid tema sõnad, mida isa aeg-ajalt kasutab.
Isa on alati kas pigem nukker või pigem närviline. Ei võta asju lihtsalt, vaid teeb neist mingi keerulise ja valusa küsimuse, millel on vaid kaks vastust. Kas must või valge. Ning vastus on ikka tema hinnangul valge, kuigi meeleolu võib olla must.
Samas ei saa ma väita, et isa ei naeraks. Või nalja ei teeks. Aga nali ei jää pinnale. Ikka ujub välja kurbus, mille ta segab kokku ära müüdud kodust, mille ehitas mu vanaisa ja kus isa väiksena elas, ning siis veel tõdemusest, et paremad ajad on juba möödas.
Vahel võtab ta riiulist mõne Tammsaare raamatu. Ning Albu vallamajast mööda sõites aeglustab ta käiku mitte ainult seepärast, et seal on lubatud sõita vaid 50 kilomeetrit tunnis.
Mõnikord tundub mulle, et isa on pärit hoopis teisest ajast, isegi veel kaugemast, kui elas vanaisa. Sest vanaisa oli rõõmus, kinnitas puuhalu kruustangide vahele, et saaksin sellest juppe saagida. Või pani puud pliidi alla ja ootas, kuni ma ärkasin, et koos tikku tõmmata.
Jah, isa tuleb ka hea meelega välja, et lumekindlust ehitada või mere äärde jalutama minna, aga tihti näib, nagu tahaks ta tegelikult midagi muud. Lebada diivanil ja kuulata, kuidas aeg mööda voolab. Vähemalt ütleb ta ise nii.
Mõnikord mõtlen ma sellest, et kuidas käitun siis, kui ise kunagi isa olen. Olen lubav, mitte keelav, nagu on olnud minu isa.
Võib-olla aga mõtlen ses suhtes ümber. Mitugi asja, mida isa on kirjeldanud, on ju tõeks läinud. On siis tõesti maailmas mingid nähtamatud reeglid ja saladused, mida teavad ainult täiskasvanud?
Subscribe to:
Posts (Atom)
