Thursday, August 6, 2009

See elu on üks naljakas ohtumine

Miks on elu just ohtumine? Või miks suvekomöödiat "Aiapidu" etendatakse just Ohtu mõisas?
Küsida on lihtne, vastata sugugi mitte niiväga.
Esiteks suvekomöödia. Komöödia tähendab põhimõtteliselt vist seda, et me vaatame ja naerame. Muidugi naerame, sest esiteks on naljakas ja meil on Ohtusse tulles naeru eelsoodumus.
Eelsoodumus on kasvõi juba see, et pealtvaatajaid koguneb ja koguneb, aga kohad muudkui lõpevad ja lõpevad. Kuni ongi päris lõppenud ning vahekäik ka ammendunud. Aga siis ilmub õnnistatud olekus daam ja vaatab otsuval pilgul ringi. Juba hüütaksegi teda kusagilt tagumistest ridadest. Tema koht on seal.
Naine kogub ennast, hüüab rahvale, et nad igast reast ühe tooli korraks välja tõstaksid ja kõnnib tekkinud koridori mööda vapralt oma kohale. Naine tänab, rahvas aplodeerib. On see elu või teater? Aga naljakas on ta küll.Ja natuke kurb ka. Eriti neile, kes loomult on kurvameelsemat sorti.
Komöödiat nähakse mõnikord ka põlualuse tükina, tragöödia maitsevääratusena. No ei vääratanud seekord. Roman Baskin oli lavastanud vähemalt selle osa, mis aias toimus, mehiselt. Iga näitleja mängis, iga lõiguke mängis. Ka Mihkel Smeljanski mängis, kuigi tema tekstiks oli põhiliselt mürgine vaevukuuldav pomin naiste aadressil.
Õieti "naiste aadressil" ongi selle tüki üks võtmeid. Ikka mehed ja naised vastamisi, küll siis saab komöödiat! Harriet Toompere mängis aga samasse tükki ka tragöödia. Jah, olen lihtsameelne! Jah, kõik peavad mind natuke, no ütleme, pisut iselaadseks. Aga ma soovin ju ainult õnnelik olla! Magada mehega kraavides, põõsastes, heinamaadel ja loota, et ta mind ükskord ka tuppa kutsub.
Aga mees ei kutsu tuppa.Ta jätab mu hoopis maha, et kohe sukelduda armuseiklusse Ülle Kaljustega, kes põhimõtteliselt räägib ainult prantsuse keelt. Vaene Harriet ulub aga teises vaatuses nagu libahunt põõsastes, pidades samas libahuntideks hoopis oma lähedasi.
Aga ta suudab seda koomiliselt. Nii koomiliselt, et vahel julgustad ennast: ole rahulik, see pole tragöödia! Koha läheb kõik õnnelikult edasi!
Lähebki. Ainult et mõisas, kus teine pool tükki maha mängitakse, ei lähe nii hästi. Epp Eesäev tuleb sellest aeda teateid tooma. Loomalihaga on halvasti. See käib olude sunnil ahju sisse ja välja nagu küünal vanatüdruku toas.... Ahhhh-ahhh-ahh-aa põrutame kogu publikuga.
Veel mitu ja mitu korda purskab naer mõisapargi serva puude vahele. Näiteks Hendrik Toompere jr peale, kes hakkab end oma Porschesse asutama. "Vaene aeg, peab jooma vana veini, sööma hallitanud juustu ja sõitma katuseta autoga!" põrutab ta.
Hendrik Toompere jr jr teeb aga niisuguse rolli, et hakka uskuma, et teatriveri jääbki mööda Toomperede liini igavesti voolama. Igatahes dialoogid oma näidendi-isa Raivo Rüütliga olid võimsad!
Ebaõiglane oleks aga märkimata üht väikest, haprat ja õnnetut näitlejatari, keda Eduard Salmistu suutis 99% etendusest ahistada. See oli Pirjo Levandi, hall, sõnakuulelik hiireke, kes lõpuks siiski...
Jah. Üldse tehti lõpuks siiski paljusid asju hoopis teisiti. Meie tegime ka hoopis teisiti.Keerasime autonina Ohtu poolt taas kodu poole. See elu on üks ohtumine, mõtlesin. Aga naljakas. Tähtis on vaid peeglisse vaadata.