Sõidame Viljandimaale, Viiratsi valda, Everti perekonnakalmistule. Kevad ulatub parasjagu hingeni, nii on hea kalmule sõita.
Perenaine võtab meid lahkelt vastu, juhatab majja, mis ehitati asjutisena aastal 1870. Ajutised asjad on teadupärast ühed kõige igavesemad. Igavesi asju unustame aga tihtipeale ajada. Ometi on igavik siinsamas kõrval, nii poole kilomeetri kaugusel, 1937. aastal istutatud elupuude taga. Seal see Evertite suguvõsa kalmistu asubki. Rohkem kui 40 matust.
"Peaksime rohkem järjepidevusele mõtlema," lausub perenaine Kadri, istudes kaheharulise kase all oma abikaasa Jüri kõrval. Ja mõtlebki, hoides oma isatalu, mis Evertite käes juba aastast 1702.
Mõnikümmend kilomeetrit kaugemal tegeleb igavese ja ajutise teemaga Maire Sala, kes on ilmalik matusekõneleja, pärjategija, isikliku külmkambri omanik, tavandiuurija, rahvaluulepreemia laureaat ja lisaks veel ka Halliste kalmistu haldaja. Ehk kalmistukultuuri edendaja, nagu ta ise ütleb.
Vihma hakkab tibutama. Me läheme kalmistu kabelisse, teeme uksed lahti, tõmbame pingi uste lävepaku joonele ja räägime.
Pikne kärgatab korduvalt ja kabel kõmab talle vastu.
Siis äike lõpeb. Pika allee lõpus, kalmistu värava taga, ilmub nähtavale maalehe fotograaf Sven Arbet.
Perenaine võtab meid lahkelt vastu, juhatab majja, mis ehitati asjutisena aastal 1870. Ajutised asjad on teadupärast ühed kõige igavesemad. Igavesi asju unustame aga tihtipeale ajada. Ometi on igavik siinsamas kõrval, nii poole kilomeetri kaugusel, 1937. aastal istutatud elupuude taga. Seal see Evertite suguvõsa kalmistu asubki. Rohkem kui 40 matust.
"Peaksime rohkem järjepidevusele mõtlema," lausub perenaine Kadri, istudes kaheharulise kase all oma abikaasa Jüri kõrval. Ja mõtlebki, hoides oma isatalu, mis Evertite käes juba aastast 1702.Mõnikümmend kilomeetrit kaugemal tegeleb igavese ja ajutise teemaga Maire Sala, kes on ilmalik matusekõneleja, pärjategija, isikliku külmkambri omanik, tavandiuurija, rahvaluulepreemia laureaat ja lisaks veel ka Halliste kalmistu haldaja. Ehk kalmistukultuuri edendaja, nagu ta ise ütleb.
Vihma hakkab tibutama. Me läheme kalmistu kabelisse, teeme uksed lahti, tõmbame pingi uste lävepaku joonele ja räägime.
Pikne kärgatab korduvalt ja kabel kõmab talle vastu.
Siis äike lõpeb. Pika allee lõpus, kalmistu värava taga, ilmub nähtavale maalehe fotograaf Sven Arbet.
No comments:
Post a Comment