Õigupoolest on kummaline olla lapsevanem

Kirjutasin ühe allkirja lahtrisse "Lapsevanema nõusolek". Seejärel jäin mõttesse: ilmselt mina olengi siis lapsevanem. Näiteks selle 18-aastase ja minust pikema poja vanem. Beritist ma siinkohal ei räägigi.
Mis lapsevanem ma ka olen? Minus pole vajalikku väärikust, rangust, kindlameelsust. Mulle endale oleks hooldajat vaja, kes vaatab, kas ikka pluus laitmatult puhas ning kingad viksitud. Mina ise pigem tormaksin kohe teele.
Miks ma teele tormaksin? Sest miskisugune rahutus pesitseb minus. Teha tahtmine (kuigi samas olen loomult pigem mugav), tunnustuse võitmise soov.
Kuigi ma saan aru, et ilmselt jään selleks, kes olen (olen seda olnud ju liiga pikki aastaid), askeldan ikka edasi ning tunnen igast väiksemastki edusammust rõõmu.
Aga et millisele dokumendile ma siis alla kirjutasin? See oli töövarju päeva tõend. Poeg, kes jäi üldisest töövarjurongist maha, tuli minuga kaasa "Terevisiooni" saatesse ja nägi, kuidas askeldab manager, kuidas tegutseb jumestaja, veab pluusi alla mikrofonijuhtme helimees, filmib kindla käega kaameramees, säravad sõbralikud saatejuhid, higistavad külalised, kelle jaoks on telesse tulek harjumatu. Aga mis seal ikka harjumatut on, trambi telemajani, astu uksest sisse ja juba oledki eetris!

Kui ma olin superstaar

Ajatelg kaldub tuntavalt aasta lõpu suunas. Juba tõmbub taevaserv ka päeval tumedaks, täites südame magusa valuga. Juba sooviks küünla põlema panna ja niisama istuda, kuulata, kuidas kell kõrinal sekundeid loeb. See on nii tavaline, et nii mõtlejat ja ütlejat võiks suisa solvama tulla.
Küll annavad niisugused hetked võimaluse vaadata üle aasta jooksul tehtud teod. Üks niisugune aastal 2015 oli mul isikliku rekordi püstitamine aktuste juhtumises. Kuus aktust ja üks avasündmus ühe päevaga! Ning puhtalt palga eest! Iga tund pluusi vahetades, sest eks vaimne pinge ja rõhuv ülekaal tekita oma väljundi.
Juhtisin mu uue töökoha (10 kuud) ehk Tallinna Ülikooli instituutide avaaktuseid ning kooli enda avasündmusi. Paar korda panin jala pange äärele ka, aga siis tuli meelde ja sisse ei astunud. Vähemalt tegin kõik, et saada paremini pildile, et edaspidi oleks lihtsam oma tööd teha. Kas nii on, ehk selgub kunagi tulevikus.
PIRET RÄNI tehtud pildil oleme me pärast seitsmendat etteastet perega. Kuulda etteheiteid, et olen pildil liiga tõsine, ma kuulda ei soovi. Rekordimees peabki väärikaks jääma.

Ei tea, miks me sugulasi juurde soovime

Kui oled olnud üksik laps, harjud teatavate eesõigustega. Näiteks lusikaga purgist moosi sööma. Olen nüüd juba küll pisut ümber kasvanud, aga ikka läheb lusikas lipsti moosi sisse ning kulp supi sisse. Ja siis otse suhu.
Need, kellel pärimise asjad veel ees seisavad, võivad olla üksikutena ka suhteliselt õnnelikud. Mitte et kõik endale saate. Tihti leiate ära viskamise kurbust rohkem kui endale jätmise rõõmu. Küll on tore, et kellegiga ei pea jaotades riidu minema ning seejärel aastaid tummana üksteisest mööda käima.
Vananedes hakkad aga oma juurte juures kobama ja otsima neid, kellega sind seob lausa bioloogiline side. Mina olen leidnud neid küll ja pisut rohkemgi, kui oodata või soovida oskasin.
Riskantne ettevõtmine küll, aga mõnegagi neist olen kokku saanud ja lõbusalt aegagi veetnud. Näiteks kahe Viljandist pärineva õega, kes on minu isa täditütre tütred.
Soovitan, täitsa vahva on. Kohtad 50-aastasena inimest, kes ka 45-50 aastat juba mööda maamuna ringi kõndinud, aga kellega tee pole varem kokku viinud.
Aga et kus ma nad leidsin? Esiteks pingutasin mälu, siis käisin Geni´s ning seejärel Facebook´is.

Imed juhtuvad laupäeva hommikuti peale ühtteist

Novembrihommik, nagu neid ikka leida võib. Sadu on just lakanud, aga vihm lehed ikka parajalt lapikuks tippinud. Otsustame isa onutütrega, et läheme tõmbame surnuaial kalmudele rehatriibud ning paneme küünlad põlema.

Asusimegi usinalt tegutsema: tõime Samma metsast kuuseoksad, poest küünlad ning haarasime rehad. Kuidagi lunastatud tunne tuli.

Eemalt lähenes väike seltskond, aga mitte matuselisi. Tulijate samm oli küll filosoofiline, nukker, aga mitte kurb. Kui nad lähenesid, tundsin ära Eesti Looduskaitse Seltsi Sonda osakonna liikmeid, Sinimäe Sassi teiste seas. Nad olid tulnud oma lahkunud liikmete mälestuseks küünlaid süütama ja tüürisid just minu isa kalmu poole.

Hoidsin nutu järgmiseks korraks, kutsusin rahva lähemale, ütlesin tänusõnad, mis mul ammu meeles mõlkusid ning lugesin ühe luuletuse isa mälestuseks ja iseenda auks. Paari esimest rida tuli siiski uuesti lugeda, hetk oli liiga ülev ning erutus suur.

Aitäh teile, kes te tulite!       

Ootamatu kohtumine Abja-Paluoja raamatupoes

Oleme tavalisega nii harjunud, et kui ebatavaline korraga suskab, siis ikka purskad naerma või nutma. Kirjanike tuuril ei osanud ma ei nutta ega naerda, kui kultuskirjanik Wimbergi juhtimisel Abja-Paluoja raamatupoodi marssisime. "Sulev," ütlesin ma end tutvustades vaikselt. "Autojuht".
Wimberg nimetas siiski mu täisnime, poeproua kuulis seda, võttis ette mu hingedepäeva luuletuse kogust "Päevad käivad päripäeva" ning luges selle peast ette. Kui luuletus läbi, vahetasime kallistuse. Sellised hetked ei unune.

Hiljem kogunesime poe ette, kus Wimberg meid üles võttis. Luulemäluga proua on vasakult teine.

Helerohelisega joonistan ma brokkolit

Ühel ilusal, aga väga töisel päeval lugesin ma Tartus luuletusi. Aga kogemata kombel ning asjaolude kokkusattumisel oli juhtunud nii, et minu soovitud 10-12-aastaste asemel tulid kohale viieaastased. Küsisingi, et kas olete viiesed. Mõni tõesti oli. Ülejäänud olid pigem neljased. Ja ka ütlesid seda.Nii ei jäänud mul suurt muud üle, kui et anda sõna oma abikaasale. Tema on lastega tegelemise suurmeister. Võttis põnnid niiviisi pihku, et kolmveerand tundi kadus nagu hundi unenägu.Näiteks jaotas ta lastele kätte õhulised rätikud ja palus neil öelda, mis värvi on rätik ning mida nad selle värviga joonistada saaksid. No öeldi, et sinine ja taevas, sinine ja meri, roheline ja rohi, aga siis põrutas üks poiss, et heleroheline ja brokkoli. Sellest päevast peale pean ma nelja-aastasi suurteks inimesteks.

Jürgeni sünnipäev väikese vimkaga

Kirjanik Roostel oli sünnipäev. Mitte väga ümmargune, parajalt ovaalne, aga rahvas tuli kokku ja luges luuletusi. Mõtlesin, et lähen oma riimist ja rütmist sel puhul välja. Läksingi. 

Kuidas kirjanik Rooste õhupalliga lendab    Kuidas Jürgen Rooste mullivannis kümbleb

Muidugi ta lendab,                                                            Muidugi pole Roostel mingit mullivanni,

ostab pihutäie õhupalle,                                                  kirjanikud ei elagi nii rikkaks.

ei aimagi,                                                                             Kardavad enamasti ka vett,

palju on pallides õhku,                                                     ei kasta külmas meres varvastki märjaks.

palju palle ennast,                                                             Ükskord jõudis Jürgen siiski

ta ei hakka arvutama,                                                      mullivannile päris lähedale:
loob lihtsalt oma arutul moel värsse,                           ostis pudelitäie kihisevat vett.
kui pilve piirile jõuab,
on juba hilja lahti lasta.

Selle suve leid

Armastan pikutada. Ainus vabandus on see, et ilmselt pole mul miskit muud seetõttu tegemata jäänud. Sel suvel leidsin uue pikutamisviisi. Tassisin Tea vanematekodus välivoodi õuele, tirisin sellele madratsi, teki ja padja ning võtsin raamatu sõrmede vahele.

Kõige mõnusam on see muidugi siis, kui juba saunas käidud, aga pärast lihtsalt väsitavat päeva sobib ka. Koer tuleb ja viskab ka käntsti kusagile siiasamasse pikali, päike vajub pikkamisi lauda taha ja tiigilt kerkib jahedam õhk, tuletades meelde ajalikkust. No vahel ilmub ka abikaasa kuumaasikatega ning laseb neil sulle suhu kukkuda.

Algul suudad õhtusele jahedusele vastu panna, siis aga kogud selle krempli kokku ja lähed tuppa. Pööningul on soe, nii soe, et jätkub hommikuni. Loed veel mõne lehekülje, teed siis tule surnuks, aga mõttes kiigud ikka veel kase kahinast valmistatud kiiges.

Aeg, mil tavaline muutub imeliseks

Inimene väsib. No mitte, et kohe pikali viskaks, aga tormamine tundub nagu veidi mõttetu. Siis on õige aeg mõtisklemiseks.

Mõtisklesin näiteks nii: Suvi ajas varem mu peaaegu hulluks. Vähemalt sellel ajal, kui olin veel noor, alles abiellunud ja uusi üritusi lausa tulvas vabanenud Eestisse. Igal nädalavahetusel kihutasime kuhugi, et midagi avada, kaasa laulda, rabasaarel etendust vaadata, päikesetõusul muusikat kuulata, välismaiseid spordimehi võistlemas näha, teist tüüpi jaanituld kogeda.

Nüüd on suvekavad nii kirjud, et kasvõi kümnendikkugi sellest pole võimalik kaasa teha. Aga mida siis ette võtta? Jah, selleks suveks on plaane juba hilja teha, aga kui mõtleks pisut üldisemalt? Et mida elus üldse kogeda, hinges läbi elada tasub?

Aastad teevad oma töö. Või siiski mitte? Jah, võib-olla on põhjus ringi tormatud aastad, aga nüüd paelub meeli miski muu. Näiteks see, kui saad end kusagil turvaliselt võrkkiigesse või välivoodisse visata, käed pea alla panna ning vaadata ja kuulata aja möödumist.

Aja möödumine pole üldse nii ebahuvitav, kui esialgu tundub. Pilved, ja neid juba Eestimaa taevas jätkub, on väga erilised. Mõnikord lendab sinu ja pilvede vahelt läbi pääsuke, sinu ja maanteel sõitvate autode vahel huikab hiline lind.

Tuul tuleb ja kohistab kollaseks muutuvaid kaski, keerutab su juturaamatu lehti ning viskab mõne lahti tulnud puulehe neile järjehoidjaks vahele. Aeg-ajalt vajub vastu maad sinakam viirg ja sa tead, et see on saunakerise soojenemise lapsepõlvest tuttav hind.

Sellega soovin öelda, et kogeda maksab midagi ehedat. Südamest tulevat ja hinge minevat. Ning arvet ei peaks pidama selle üle, mitu üritust Eestimaa eri paigus sel hetkel sul vaatamata jääb, vaid seda, kuidas sa end siin ja praegu tunned. Otsige enam eneses, soovitan ma. Olge julgemad, eriti just teie, kes te olete elanud maailmas nii kaua, et suudate teha vahet halval ja heal, olulisel ja tühisel. Miks peaks otsustama keegi teie eest, kui te ise olete piisavalt hea otsuseid tegema?

Kuhu keel sind viib

Luuletamine on iseenesest lihtne:

-oota, kuni sul tuleb paras meeleolu* 

-leia pliiats ja paber** või arvuti

-otsi paika, kus teiste egod sinu oma parajasti ei sega

-lase tekstil vabalt tulla, ära püüa teda vanasse voolusängi suunata

-vali välja tekstid, mida pead õnnestunuks

-vaata üle, kas pole sisse sattunud juhuslikke sõnu

-kuu aja pärast pöördu nende luuletuste juurde tagasi

-kui salmid tunduvad ikka head, näita neid usaldusväärsetele inimestele

-kui su sõbrad sind julgustavad, mine luuletustega rahva ette

*Paras meeleolu on siis, kui sa tunned nagu kergeid külmavärinaid, ka ei juhi mõtet niivõrd sina ise, kuivõrd mõte hakkab juhtima sind.

**Kui muud käepärast pole, sobib ka poetsekk või parkimiskviitung. Vetsupaberile enam loota ei saa, see on mõeldud siiski muuks otstarbeks. 

Kaalikas kanni ei kasvata. Porgand põske ei pungita

Mul on kalduvus tüsedusele. Lapsena ei saanud nagu arugi, aga mida aasta edasi, seda enam kipuvad kilod rõhuma. Püüan vastu seista, aga hea toit meeldib mulle. Väga. Ja kerge õlu või pits viina veel lisaks. No ja siis järgmisel päeval jälle kehakultuuriga tasa tegema.

Muidugi olen mõelnud ka kaalujälgimisele, dieedile. No ükskõik millele, millega taas pisut kenama välimuse võiks omandada. Nüüd on taimetoitlased vägeva kampaaniaga välja tulnud. „Kaalikas kanni ei kasvata!“ hüüavad nad ja vuravad tervisliku toidu lavkaga mööda maad ringi.

Tallinna Ülikooli õuele tulid nad ka. Astusime siis mõne kolleegiga ligi ning panime terava pipraga roaga põsed õhetama. Siis võitis Berit taskust telefoni ning tegi pildi õnnelikest kanni mittekasvatajatest: vasakult: Beriti isa, tema kolleeg Karl, Karli abikaasa Krista ning uus kolleeg Taavi. Head isu teilegi! 

Ilmselt jääb Maaleht mu saatuseks

Töötan nüüd Tallinna Ülikoolis. Uhkelt kõlab küll, aga ma pole siin professor ega muu akadeemiline asjapulk. Jääb mul elus see tee käimata. Mulle ei meeldi nokitseda ühes nurgas, vaid vaadata, kustpoolt maailm lahti on. Seega, professoritele jäägu nende paisutatud enesehinnang, meie elame teisiti. Aga siiski siinsamas lähedal.

Olen Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht. See on amet, kus tuleb rääkida seal, kus vaja ning hoida suu kinni seal, kus vaja. Raske muidugi, sest jälle üks amet, kus sa pead kõikidele meele järele olema. Nii neile, kellelt info saad, kui ka neile, kes info saavad.

Tänaseni olen vastu pidanud, esimesest tööpäevast on möödas tubli kolm kuud. Kindlasti ei ületa aga nn vahetöökohad seda elamust, mille olen saanud Maalehest. See oli, on ja jääb mu töökohaks, millega seoses mind mäletatakse. Seal sooviti minu panust, veelgi enam, võeti see kahel käel vastu. Maalehes sai igaüks olla tark oma jõu kohaselt, millist suunda lõhestasid kahjuks siiski mõnede juhtide katsed hakata ennast nägema kellegi muu kui lugeja teenrina.

Nüüd on need ajad õnneks möödas ja ma soovin südamest, et lehel läheks hästi. Et see oleks viimane paberleht, mis Eestis veel ilmub. Mis see paber nüüd oligi? küsib noor. Ah, tead, see ollus, millele trükitakse Maalehte!
Foto: PIRET RÄNI

Kodused põhjused: miks mulle meeldisid pikad juuksed

Elasin poisikesena Aseris, mis siis oli päris suur koht, poolenisti isegi linn. Osaliselt elasin aga ka külas, Uuskülas. Isegi meile tulnud ajalehtedele kirjutati Uusküla, Oll.

No vot sellest külast käis läbi killustikupuruga kaetud tee ning seda mööda kõndisid varasematel aastatel lehmad. lammastest rääkimata. Sead ei kõndinud, need ruigasid laudas.

Eelkirjeldatus külas käis koolivaheaegu veetmas Toomas, tädi Mahta õepoeg. Ning tema tõi kaasa ikka midagi niisugust, mis poisikesse korraliku jälje jättis.

Esimene asi olid muidugi pikad juuksed. No kui mul ka kunagi sellised oleksid, mõtlesin. Jah, ma kasvatasin need, kui ülikooli läbi sain ja õpetajana tööle läksin. Oli ikka uhke küll, juuksed tõmbusid veel krussi, kui veidi uduvihma said.

Siis hakkas onupoeg Jaanus norima, et need on ikka liiga vanamoodsad ja sellise välimusega ma endale uut naist ei leia. Läksin juuksuri juurde ning palusin patsi maha lõigata. Viisin koju ning jätsin mälestuseks aegadest, mis enam ei kordu. No ja leidsingi armastuse...

Teine Toomase mõju avaldus muusikas. Kuulame Taevatreppi, ütles ta. Pagan, vot see oli alles muusika. Mõned pikad aastad hiljem avastasin ilmselt sellesama mälestuse lainel enda jaoks Gunnar Grapsi. Põrutasin kaardikeppidega kooliraamatute peal trummi kaasa nii et põrises.

Kolmas Toomase pärandus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Et tegutse mõõdukalt, puhka, vaata ilma ja libista vaikselt õlut.

Aitäh, kauge lapsepõlvesõber!  

Kui võtaks õige kirve ja...

Nooremas põlves oli kõva puulõhkuja. Võtsime isaga kirved ja virutasime nii, et küll oli. Kord üllatasime oma oskusega isegi naabrinaist Magdat, kelle silmad küll elus palju asju näinud olid. Nimelt pidi talle puulõhkumisel appi tulema tema õepoeg Toomas. See oli mees nagu muiste, Kalevipoja poolvend emapoolses liinis...

No aga mõtlesime isaga, et läheme enne ja kergendame pisut linnamehe vaeva, Toomas nimelt tartlane. Võtsime ja plõgistasime ilma oksteta lepapuid nagu muu seas. Pärast Magda oli Toomases isegi pettunud: suur mees, aga vaid tõks ja tõks.

Jäi see puulõhkumise-tarve mulle pikkamisi verre. Onupoeg Jaanusega oleme ka Haljalas kirvestega vehkinud nagu hullud. Ning hiljem Rakverre diskole sõitnud.

Nüüd on need ajad ka ammu möödas. Tantsuisu on, aga kohti selle ellu viimiseks vähe.Ühel heal päeval aga ei pidanud ma puude lõhkumise osas enam vastu. Tulin korvpalli vaatamast ja tundsin, et vaimujõudu on üle. Helistasin heale majanaabrile ja küsisin, kas need on tema puud. Olid. Lõhkuda lubas ka. Haarasingi siis kirve ja kukkusin virutama. Jah, polnud enam endised ajad. Aga vaheldus ikkagi. 

Endised ajad, mis meenutades pole vaid endised

Pidasime Viru-Nigulas paastu-maarjapäeva. No et olla koos ja ...

Koos olemine ise on juba väga suur rõõm, luuletused ja punane vein veel peale selle. Lugesime otse südamest südamesse, ehkki ikka parajalt valju häälega.

Mõnel hetkel polnud sõnu vajagi. Istusime, ühine minevik selja taga ning veidi ühist tulevikku ees. Selles mõttes, et kokku olid tulnud peamiselt inimesed vanuses keskiga ja keskiga pluss.

Aga igal põlvkonnal on oma rõõmud ja oma valud. Noorena lihtsalt ei saa aru, et vanemana on hea oma südant mõnikord koos valutada. Siis võib seda nimetada ka südame kergendamiseks.

Kergem sai küll. Ja uhkem. No seepärast, et me oleme ja tuleme kokku ja kuulame üksteist. Ning mõtleme hiljem, et küll see ikka oli...

Nii meenutades saavadki möödunud ajad alati paremad kui praegused. Seda võiks isegi nimetada parimate aegade möödumise seaduseks, mille kõige kenamini sõnastas Tammsaare.

Kuidas saada kohaliku kogukonna liikmeks

Olen isamaalane, päris parajal viisil. No et see on mu kodu ja teda ma ei jäta.

Samas on selle koduga natuke kummaline. Elan juba aastaid Türisalus, aga mõtlen ikka Virumaale, Aserile ja Viru-Nigulale.

Aseri tähtsus langeb päevadega. Inimesed seal on hakanud elama ja end juhtida laskma nii, nagu mulle mitte sugugi ei meeldi. Ühesõnaga, aetakse seal asju mis aetakse, aga üks Eesti asi see mulle küll ei näi. 
Viru-Nigulaga on pisut teine asi. Surnuaeda niisama lihtsalt mujale ei koli, häid mälestusi ümber hinnata pole mõtet.

Niisuguse filosoofia puhul pole ehk üllatav, et ma pole Harjumaal eriliselt kodunenud. Jah, korjan prügi metsa alt ära, aitan külaseltsi lõkke jaoks puid korjata, aga jään võõraks.

Siiski astusin ootamatu sammu kohalikuks saamise suunas. Suurupi naiskoor Meretule soovis, et ma nendega koos esineksin. Ühe korra, siis teise veel. 

Selle teise korra õhtul tundsin, et äkki ma olen ikka kohalik. Suurupis näiteks, kus mu ema väikese tüdrukuna tuletorni juures karja hoidis.

Aga see on vaid emotsionaalne kodusolek. Suurupi vahel eksin kindlasti.

Pilt võetud Wikipediast, fotol Suurupi alumine tuletorn.

Näed, jälle üks luulekogu!

Elu on muidugi imeline. No ja imelik muidugi ka. 

Elad ja oled, justkui polegi midagi erilist, aga siis ühel päeval ütleb miski, et võiks ühe luuletuse kirjutada. Siis teise veel. Ning tüki kolmandatki.

Muidugi püüad seda tunnet teiste eest varjata. Tunded on ju nagu tuul, kes küünlaleegi võib kustutada. Aga uut tikku kahjuks võtta pole. Või läheb selle otsimisega nii kaua aega, et küünlavalgusest polegi enam suurt lugu.

Minul läks seekord nii, et mulle hakkas appi Jan Kaus. Ütles, et päris toredad värsid ja et võime Kulkale taotluse esitada. Esitasime, saime. Mitte palju, aga no nii parajalt, et unistused teoks teha. Nii kauplesime Tiiu Pirsko kunstnikuks.
Tiiu tuli heal meelel kampa ning tegi väga ilusa töö. Kalliks läks, aga kirjastus Tuum kätt ette ei pannud. Ja kaunikene sai.

Pealkiri on Lootuste leksikon. Nende lootuste, mida me veel loodame, aga ka nende, milleks kisub juba pisut hilja olema. Aga mõõdukalt loodame ju ikka, kuni Issanda päev veel paistab.

Tule jooksma, sõber!

Kevad on käes. No see pole küll mingi üllatus, aga üllatav ikkagi. Ka siis, kui talve pole õieti olnudki.

Mida kevadega peale hakata? Selle rõõmsa minekuvõimalusega, kus kõik tundub võimalik, kättesaadav? Läheks õige metsa alla! Jooksuga! No sellise jooksuga, et rõõmu jõuad tunda, aga hingeldama veel ei hakka.

Järgmine kord jõuad rohkem, ülejärgmine veel rohkem. Siis märkad, et oled saledam. No ja heatujulisem. Mis ei tähenda, et kõikidel saledatel oleks hea tuju ja mittesaledatel mitte. Lihtsalt neil, kes tunnevad ennast liiga tüsedana, on ka 100 grammi üle hea meel. Ei, mitte selle 100 grammi! See tekitab hoopis liigset söögiisu. Kaalu langetamist mõtlen ikka.

Muidugi on meiesuguste ähkat-puhkat sörkijate kõrval ka päris jooksjaid. Tõelisi talente, kes võivad 100 km ette võtta või terve ööpäeva jooksujalul püsida. Järele teha ei soovita, aga teadmiseks võite võtta küll.

 Eestiski on olnud jooksumehi, kelle viimaseid meetreid rajal on vaadatud hinge kinni hoides. Ma ise olen ka näinud ja hinge kinni hoidnud.

Mõnes mõttes on eestlased teinud jooksmisest endale lausa kultuse. Saavutuste mõttes on seda kujundatud muidugi asjatult. Kettamees Kanter võiks meie parimad jooksusaavutused kolinal nurka loopida ning Erki Nool kümnel viisil selgeks teha, et just tema, mitte teised….

Aga jooksjad punnivad visalt vastu. Et omal ajal, no selle N Liidu ajal, hoidsid just võhmamehed ülal eestlaste vägevat spordivaimu, näitasid venkudele kandu nagu oleks kandade näitamine üks vabadusvõitluse liike.

Andrus Nilk ja Kristo Reinsalu panid nende emotsioonide lainel kokku Eesti jooksjate lood, sellesama pealkirja all raamat ilmuski. Soovitan kogumikku soojalt: esiteks on raamat kaalult piisavalt raske, juba seda kätte võttes ning riiulisse tagasi pannes teete kenakese trenni. Teiseks innustavad need lood teid endidki liikuma. Kui mitte jooksma, siis vähemalt kõndima. Kasvõi keppidega. Või kepiga, kui tervis tõesti teisiti enam ei luba.

Muidugi on spordis ka valu, pettumust, pisaraid. Enda ego teiste sekka toppimist ja dopingut veel pealekauba. Nii teadlikku kui teadmatut.

Aga kui lihtsalt metsajooksule lähete, pole vaja muud, kui end vastavalt ilmale riidesse toppida. Tunne, mis hiljem tekib (näiteks voodis pikutades ja jooksjate lugusid lugedes) on aga puhas õnn. 

Mulle ja arvan, et ka paljudele teie seast meeldib nii ise liikuda kui ka teiste vaprusest ja visadusest lugeda. Lugeda juhtumistest, kus suudeti seda, mida tavaliselt ei suudeta. Imedest, ühesõnaga.

Olen mõnda imet oma silmaga näinud. Jah, hiljem räägiti küll dopingu mõjust, aga neil ülevatel hetkedel kargasin siiski püsti, raputasin rusikaid – ka mina olin ju spordiväljal, kui nii kaugele hüpati ja tõugati.

Üha kiiremini kulgev aeg jagab meid imedesse suhtumisel kahte leeri. Ühe jaoks peab ime, selleks et tõesti imena mõjuda, olema väga suur. Teistele jätkub imeks kõige tavalisemast. Sellest, et aastaajad vahelduvad, et läheb soojemaks, et puud lähevad taas lehte.

Ime on ka see, et üha enam tuleb meie rahvast rahvajooksudele ning lausa maratonidele. Olen mitu aastat seisnud Maijooksu finišipaigas ning lihtsalt nautinud. Jah, muidugi ka jooksusammul liikujate ilu. Aga veelgi enam nende reipust, soovi olla teistega koos, lehvitada rajalt oma abikaasale, lastele.

Samas ei ole kõik see ilu ja rõõm toonud kaasa läbimurret saavutusspordis. Rasmus Mägi on selgelt erand, mitte reegel. Võib-olla aga ei peagi inimene kogu hingest pingutama, end võidu nimel tükkideks rebima? Neid mehi ja ka naisi, kes seda teinud või vähemalt üritanud, on ju meil piisavalt. Võtke „Eesti jooksjate lood“ kätte ja nautige!

Enne, aga teadagi, minge rajale ja vaadake, mis talv teiega teinud on. Sörgi vahele käige pisut, tõmmake hinge, katsuge pulssi. Teil pole paremat sõpra kui teie ise. Hoidke siis ennast. Ning võimalusel hoidke ka vormis. Teie lugu on ju üks Eesti jooksjate lugudest.

Kas jätta pooleli või mitte?

 Mõned head aastad tagasi asusin hoolega blogi pidama. Või mitte just pidama, Lihtsalt kirjutasin sinna midagi endast. Nüüdseks on seda "ennast" võimalik ka igal pool mujal jagada. Facebookis. Ja lihtviisiliselt inimestega suheldes. Näiteks neile luuletusi lugedes.

Nüüd mõtlesin tõsiselt blogi maha jätmisele. Aga siis lõin kõmmeldama. Ikkagi mitu aastat hoolt ja mõtteid. Sooviksin selle lastele pärandada. Et noh, vaadake, teie isa mõtles ja tundis nii ning suutis selle ka emotsionaalselt arusaadavasse keelde panna.

Just emotsionaalselt arusaadav keel on olnud mu leivanumber. Sellega olen ma leiba teeninud ning aidanud perel elada enam vähem nii, nagu oleme soovinud. Mitte üle jõu ja mõistuse, aga siiski inimese väärselt.

Muidugi võiks ma nüüd teha nn lugejaküsitluse, paluda teil otsustada. Aga kes te olete? Kas te tulete ikka veel leheküljele, kus mina kuude viisi käinud pole? Seega on mu otsus: jätkan. Terahaaval, aeglaselt. Aga ka aeglane liikumine on liikumine. Eriti veel, kui liigutakse kindlas suunas.

Liikuge ka. Näiteks on juba väikest viisi kevad. Metsaalune lausa kutsub liikuma.