Armastasin lapsena üht piltpostkaarti. Sellel oli Peipsi rand liivaluite ja järve poole kalduva jässaka männiga. Sellest pildist õhkus soojust, küpset suve ja natuke igatsust.
Ilmselt panin ma nad pilti ise, aga toona ei osanud ma objekti ja subjekti veel nii hõlpsasti lahutada.
Igatahes jäi see pilt mind saatma nii, et aeg-ajalt tekib tahtmine Peipsi äärest läbi sõita ning luiteid ja mände vaadata.
Nad on peaaegu endised. Maha tuleb arvata vaid hinge kulumise koefitsient.
Hing on juba üsna kulunud, tuleb tunnistada. Unustad korraks seda kaitsta ja juba viskab pisara silma.
Kauksis õnneks ei visanud. Viskas hoopis järvevett.
Laine oli mõnus ja soe. Võib-olla pisut liiga pruunikas, aga see ei lugenud.
Männid olid endised – no nagu sellel pildil - ning liiv tulitas jalgade all.
Läbi metsatuka auto juurde minnes rebisin kogemata katki ühe ämblikuniidi. Hea noodijoone saaks sellest, kui peaks tulema tahtmine kirjutada tsükkel „Eestimaa õhtud“.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment