Sunday, September 14, 2008

Kuskohast kulgeb kuulsuse joon?

Kohtume, mina ja kuulsus. Mina olen mina, kuulsus on kuulus. Vaatan teda alt üles. Aleksander Tammert on muidugi minust mitu sentimeetrit (ja veel mõned sentimeetrid) pikem kah, aga alt üles vaataksin ka seitsmel muul juhul. Peaaegu sama vana mees kui mina, aga ikka jandib veel oma kettaga. Näeb, et Kanteri ketas libiseb läbi õhu nagu tuline nuga läbi või, aga ei jäta ikka veel järele. Juuresoleval pildil pole muidugi Sass Tammert, nagu isegi näha võite. Sellel on Johan Markus Oll (vasakul) ja Gerd Kanter (paremal).

Kohtume teise kuulsusega. Tiidrek Nurme, värske Eesti rekordimees, vahva olümpiamees. Tiidrekule ma veel alt üles ei vaata. Jookse enne paar tiiru ümber maakera ja siis veel peaaegu neli kiiret ringi staadionil, siis võtan mütsi peast, kui vastu tuled! Muidu aga pead leppima sellega, et harjud rahvamassis nagu tuhanded teisedki, kes on 4.80 teivast hüpanud, mõne pildi joonistanud, paar laulu laksutanud või tuhat salmi treinud!

Oo, tere! Järgmine kuulsus. Ei, loomulikult olen ma sind telekas näinud, ainult et nimi ei tule meelde. Teil on ju telekas kuulsuste vabrik, keerad nuppu ja järjekordne staar ongi tehtud. No nagu lauavabrik, ainult et igale lauale ei hakata nime panema, aga staaridele küll.

Õnneks on staaridel parajasti rinnasildid. “Taavi” loen ühelt. No suurepärane, sina oledki siis see Taavi, kelle pärast öösiti padjad märjaks nutetakse. Mina olen Sulev, minu pärast nutavad hoopis vähemad. Ja ka ainult siis, kui ma neile kogemata olen liiga teinud.

Tahtsin vabandust paluda, et ma sind kohe ära ei tundnud, aga sinusuguseid on juba mustmiljon ja tuleb iga päevaga üha juurde. Nii et usun, et kui ühel päeval kalmuaiale kolin, on kõik need, kes maha jäävad, eranditult superstaarid.

Olen ikka põllumees kah

Kui töötad Maalehes, oodatakse sinult, et sa kasvõi pisutki tunneksid kaasa neile põllumeestele, kes tänavu oma viljaga hädas on. Esitan siinkohal oma julgustava kaastundeavalduse.

Kannudes piim läheb hapuks,
silmapiir äikesest hall,
põriseb piisk vastu katust,
sügise sinine sall

juba kammitseb kaela,
kahvatuks ehmatab õhk.
Koguneb põldude serva
sellesuvine põhk.


Kutsuge mind eesnime pidi!

Kui meie nimedest nimekiri koostatakse, lähtutakse tavaliselt perenimedest. Võibolla on tõesti niiviisi hõlpsam maailmas igaühele kindel koht leida. Ka loomade puhul öeldakse ikka Kass Artur ja Hunt Kriimsilm mitte vastupidi. Ning hundi ja kassi võib isegi väikese algustähega kirjutada.

Õnneks minnakse inimeste puhul üha enam seda teed, et eesnimi käib ettepoole ehk on tähtsam. Pealegi on võimalus, et su perekond ei saa, suuda või taha sinust hoolida ja on su hoopis lastekodusse pannud, jätnud, unustanud. Mis tähtsust on siis sellel, et su vanemad on kandnud perekonnanime Tamm, Kivi, Ivanov, Petrov, Sidorov.

Kui sa oled tuntud, teatakse su perekonnanime niigi, kui sa pole kuulus, aitab, kui su nimi on Villu, Maimu, Roman või Nikolai.


Narva poiss ja tema maailm

Üks poiss lamab kunstmurul. Lamab niisuguse näoga, et on haiget saanud. On ta kukkunud? On keegi teda löönud? On ta üldse teadvusel?

Ilmselt on teadvusel, ta silmad seisavad lahti ja ka liiguvad pisut. Aga ainult pisut. Ning pigem keerab ta silmad kummipuruse kunstmuru kui kõrvalseisjate poole.

Õieti on kõrvalseisjaid vaid mõni, neistki üks ei seisa, vaid põlvitab poisi juures. Kust sa pärit oled, küsib see sinise pluusiga tüdruk. Siilipeaga 5-6aastane poiss püsib endiselt liikumatult. Kui ta liigutabki, siis pigem poeb üha rohkem külje all oleva dressipluusi sisse.

Võibolla on ta hoopis venelane, kerkib teooria. Aga ma ei oska vene keelt, tunnistab põlvitav tüdruk. Siiski leidub ka mõni, kes oskab. Eto vaš drug, küsivad oskajad kõrval seisvatelt poistelt. Da. A otkuda võ? Iz Narvõ.

Poisid kihutavad oma kasvataja järele, aga nende “sõber” lamab ikka veel. Tema ümber kummub tema oma pisike maailm, hoopis lahus sellest maailmast, milles elatakse meetri kaugusel. Meetri kaugusel seisavad lapsed täispuhutud linnakese ees järjekorras ega vaata lamava poisi poolegi.

Selles linnakeses saab mõnusasti hüpata. Võtad kingad ära ning hakkadki üles-alla vetruma. Kui keegi järjekorras seismise asemel lamab, siis see on ta enda asi.

Küllap see poiss lastekodude spordipäeval vetrus ka lõbusasti üles-alla, aga siis sai haiget. Kuidas, ei tea keegi. Ja kui teab, siis ei ütle. Sest igaühel on oma maailm ja oma aken, millest ta maailma näeb.

Jooksujalu jõuavad kohale kasvatajad, haaravad poisi ning hakkavad tema jäist maailma lahti sulatama. Sest lõpuks on ju lõbus spordipäev ja seda tuleb nautida. Mis sellest, et enamik lapsi Eestis elab oma kodus ja võib öösel, kui külm või hirm hakkab, tulla põnt-põnt-põnt üle põranda vanemate voodisse.

Friday, September 12, 2008

Kuni aega on


ajapikku ajalikku

valitud ja vajalikku

armistunud armastusi

naeruväärseid narmastusi


tarka, aga tajumatut

harjunut ja hajumatut

tõsiellu tõkestatut

mõtiskellu mõtestatut


varjudesse vajutatut

maikudesse majutatut

üleliia üksi olnut.

Üleliia ükski polnud.



Vestlus perearstiga

Hommikusöök?” – “Võileib, kaks lonksu jogurtit!” – “Võiks olla puder.”

Lõunasöök?” – “Teinekord supp, enamasti paar lehttaignapirukat!” – “Pirukate asemel võiks olla supp või praad, rohkelt salatit juures.”

Õhtusöök?” - “Tubli kõhutäis kell kaheksa, teinekord pannil soojaks säristatud toit!” – “Võtke parem midagi hautatut või keedetut.”

Soolane toit?” – “Pigem ei!” – “Tubli.”

Sigaretid?” – “Ei!” – “Tubli!”

Kehakultuur?” – “Kui juba midagi oma spordiklubis teeme, siis põhimõttel “Võit või surm!” – “Kohe süda kloppima joosta on just see, mida vererõhuhaigel ei maksa teha. Liikuge aeglasemalt, sagedamini. Vaadake, et käed liiguksid. Ujuge, sõitke jalgrattaga.”

Uni?” – “Kell 11 voodis, kell 7 väljas!” – “Kuuest tunnist peaks täiskasvanule jätkuma.”

Kuhu viib liutoru?

Armastan end umbes sellisena nagu olen. Aga mulle meeldib sellele armastusele ka kinnitust saada. Ehk teisisõnu: tahan tunda, et suudan tekitada hetki, mil aeg seisab paigal, tiheneb ühes kohas niisuguseks, et õhku võib lusikaga süüa.

Muidugi koguneb neid silmapilke sandi moodi vähe (või santi moodi), aga need annavad edasisele elule värvi (r-i võib ka rohkem põristada).

Mõnikord tuleb selleks ületada ka kerge judin eneses. Näiteks liutorust alla sõites. Näiteks Rakveres, kus liutoru tundub nagu ettekujutus põrguteest.

Olla tulemägi?

Mida on andnud mulle aastad?

Olen rohkem isepäine. Võibolla isegi rohkem kui tahaksin.

Olin harjunud olema hea laps, sealt edasi on teekond pidevalt kulgenud isemõtlemise suunas.

Mõneti on see hea. Tunnen, et noorus on minus alles. Ja elu meeldib mulle.

Ja mulle meeldib rahuliku häälega rahulikest asjadest rääkida. Või siis naerda pikali kukkumiseni.

Vahel karjun ka, ilma et see mulle meeldiks. Aga tulemägi on ka üpris rahulik seni, kuni maad väristama hakkab. Järelikult - sisemiselt ma ehk nii rahulik polegi.

Kus on siis tasu?

kui ma ei kardaks sõnadega keerutada

ütleksin nii, et pilved ongi tasu

pilvitu taeva nägemise eest

öö on tasu
toimeka päeva eest

kaheksiolemine
üksinda veedetud päevade eest.


Minevikul on maitse

Aeg lammutab hooned, lükkab ümber karja-aiad, pillutab laiali saunakerise, mädandab laululehed, milledelt meie vanemad laulsid mälestuslaule oma kallitele lahkunutele.

Ajal on aga oma vari – see on lugu. Aja lugu. Seda lugu enda järel vedades jätab aeg maha pika vao. Jätab meie hingedesse. Ning et seda valutavat vagu kinni kasvatada, tulemegi me tagasi oma kodukohta, teeme jalad kasteses heinas märjaks, puudutame korraks sammaldunud kiviseina, otsime õunapuult kasvõi üht õuna, et tunda kasvõi korrakski, kuidas võis kunagi maitsta kodu.

Kohe Sarapiku talu sirelite taga on õunapuu, mille häält kuulatades võib öelda, et ühel päeval tuleb marutuul ja võtab ta endaga kaasa riiki, kus teda ootavad juba suislepad, martsipanid ja Krügeri tuviõunad. Siiski leidsin ma ka tänavu sellelt puult õuna ja proovisin seda. Ning sellest õunast valgus mu keelele mineviku veidi hapukat mahla.

Käisin juurte juures

Mu isa sünnikodu on paigas, mis asub küll kaardil, kuid kus ei ela keegi. See on Urtja küla Lääne-Virumaal. Tuled siia, hüüad, aga ainult mets kajab vastu. Lähed siit natuke eemale, ja kajab vastu soo.

Mõnikord tuleb tugevam tuulehoog ja sasib niitmata heina või soomände. Mõlemad on visad. Eriti soomännid. Lugesime mõned aastad tagasi siin männi aastaringe ja saime üle 60. Aga see mänd polnud jämedam kui tosin sentimeetrit.

Visa on pidanud olema see inimene, kes siin, kahe sooserva vahelisel liivaseljandikul eluga hakkama sai. Enam nii visasid inimesi pole. Minejad on siit läinud, tulijatele on tee aga olnud liiga kitsas ning auklik.

Minejad on läinud, jättes endast maha vaid mälestuse. Aga kui kaua elab mälestus? Parasjagu nii kaua, kui elavad need, kes mäletavad.

Tulin lihtsate sõnade pärast

Tahan kirjutada. Kirjutada lihtsate sõnadega. Et mõte ei jääks kinni lauseehitusse ja sõnade ülespuhutult keerulisse sisusse. Tahan öelda seda, mida mõtlen, et mind saaks ühte moodi mõista.

Viimane ei tähenda, et ma harjutatud sõnaseadmisoskust demagoogia alal ei kasutaks. Aga seda tuleb üha harvem ette. Demagoogia on sõnakunsti vormiks olemise kõrval ka vestluspartnerile haiget tegemise viis. Ja haiget on siin maailmas minutagi küllalt tehtud.

Miks olla eluvõõras?

Mõtlen eluvõõrastele.
Tahaksin olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Ning siis on paraku nii, et sa näed või vähemalt aimad ühe või teise teo tulemust ette.

Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, aga mitte huvitav. Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut. Et juhtuks midagi ootamatut, peaksid olema vaba. Et olla vaba, ei tohiks sa sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Seepärast ongi lapse nn eluvõõras maailm ehk valusam, aga kindlasti huvitavam.