Pisuke pettumus

Rääkisin kõigest. Villastest rulli keeratud sokkidest, kurbuse lõhnast, sügisest, veduriviledest, mis pimeduses eriti valuliseks muutusid. Rääkisin ka sellest, mis oleks võinud olla, aga mida tegelikult ei olnud.
Muidugi olnuks lihtsam valetada. Rääkida lugu nii, nagu see võinuks olla. Kuni armastuseni välja. Kõik lood, mis tegelikult olid lood, lõppesid armastusega.
Korduvalt olin ma hakanud selle kohta skeemi joonistama, aga kustutanud kõik.
Ükskord valmistasin ette isegi loengu "Armastuse mõiste muutumisest ajas", aga siis sain aru, et aega polegi.
Või kui on, siis pole muutumist.
Iga sündmus on just sel hetkel, kui see toimub.
Mis eelnes, mis järgneb – see on juba meie järelduste meelevalduse, mitte aja kulgemise küsimus.
Foto: ARVI KRIIS