Üks inimene suudab maailmas väga palju ära teha. Aga kui palju suudaks ta siis, kui ta oleks üksi? Võimalusi on kaks: kas väga vähe või mitte midagi. Kusjuures tõenäosem on teine variant.
Aga kui su kõrval on need, kes teevad sedasama mis sina, ainult et teises vormis? Siis saad sa teha seda, mis jätab jälje. Jälje, mis on nagu sabaga täht. Täht ise on juba ammu läinud, aga saba hõljub veel kuldsena. Ning jääbki hõljuma.
Ehk nagu mu isa oma aja matusekõnedes ütles: "Mälestus elab nii kaua, kuni elavad need, kes mäletavad. Ning siis mäletatakse omakorda neid."
Olin hiljuti pooleldi peategelane ühel sündmusel, kuhu ilmus ootamatult printsess, õrn kroon peas. Ma ei teadnud, kes selle krooni tegi. Autor ei tulnud ette ega lausunud: "Mina!". Kui ilus on tunda inimesi, kes ei tungi esiritta, ei sea ennast valguslampide valgusesse.
Aga kroon oli imeline. Leidsin selle ühelt leheküljelt, alla napp allkiri: Siis kui (Atsiga koos) kroonmeistriks hakkasin.
Sina, kroonmeister, panid iseendale krooni pähe. Tänan Sind!
Vt Facebook, Kristi Orav, album SotaPuta.
No comments:
Post a Comment