Kevaded mõnikord veel viibivad

Kevadet, seda õiget, veel pole. Aga nohu on. Hiilis ligi, kui ma proovisin, kas on juba piisavalt soe.
Soe oli küll, aga külm oli ka. Selline, mis talvest jäänud ja väikeste hangede taga konutas.
Ei, ma ei heida midagi ette. Igaüks peabki olema seal, kus ta tahab, ja kujul, mis talle meeldib. Mis ei tähenda, et see kuju, mis meil on, alati meile meeldiks.
Nüüd ei saa ma tervisejooksu harrastada. Kepikõndi ka mitte. Treeningpäevik, mida hoogsalt alustasin ja vahelduva eduga pidasin, lihtsalt ootab, pliiats kõrval.
Pliiatsi kohta küll valetasin pisut. Pliiats mitte ei oota, vaid on alatasa kadunud. Ilmub välja ja kaob jälle.
Mitteharrastamisel on siiski positiivne külg ka. Särke ei pea nii palju pesema. Kulub vähem vett, elektrit, pesupulbrit. Ja särgid kuluvad ka vähem.
Täna mõtlesin siiski, et lähen. Kasvõi nohuga riskides.
Ei tea siiski veel. Õhus on nagu kevadet, aga see võib olla ka meie tahe ja kujutlus.
Foto: ARVI KRIIS