Millal iganes võib juhtuda mis iganes

Ühel kenal talvehommikul, nii umbes kell pool 11, läksime abikaasaga pisukesele kõnniringile. Et oli krõbedam kui keskmiselt, tõmbasin Simpeli reklaampufi näo ette, haarasin kõnnikepid pihku ja - tuld!
Saime just hoo üles kui meie kõrval peatus auto. Nii, teed küsitakse, mõtlesime mõlemad. Ei küsitud. Küsiti midagi hoopis ootamatut. "Kas teie olete Sulev Oll?"
Pidin tunnistama, et olen küll.
"Oleme Teiega koos võrkpalli mänginud, minu nimi on...."
"Tore!"
"Mul on Teile üks palve."
Huvitav küll, mis palve võiks olla juhusikul möödasõitjal laupäeva hommikul.
"Kas te kirjutaksite mulle autogrammi?"
Ja mees tõmbas autost välja "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu".
Viskasin kepid käest, istusin autosse ja kirjutasin. Pastakas oli küll pisut liiga külmunud moega, aga kuidagi sain kriipsud leheküljele.
Et järgmine üllatus nüüd?
Jah. Mees võttis välja teise luulekogu...
Pühapäeval olime abikaasaga taas kõnniringil. Ning umbes samas kohas peatus taas auto. Ei, nüüd olete te küll valel teel. Nimelt küsisid autos olnud lätlased, kus asub juga. Ning veel ka seda, kus asub Türisalu pank.

Foto: RENE KUNDLA, Eesti valdade XIX talimängud Lähtel.