Võtame maailma koost lahti!

Pole palju vahet, kes ma olen.
Samahästi võin ma olla sina.
Kui hästi järele mõelda, siis ka tema.
Tähtis on see, et me teeme ühise ja üksmeelse otsuse: me võtame maailma koost lahti.
Teeme ta nii väikesteks tükkideks kui vähegi annab.
Ning siis paneme uuesti kokku.
Muidugi peame me sealjuures jälgima, et tükid liiga väikesed ei saaks. Sest väike tükk kaotab oma omadused ja olemise. Muutub pooleks saetud täheklotsiks, mille algne olemus on küll tuntav, mis pole aga ometi enam see.
Muidugi saame hakata siin vaidlema, mis on üldse see, aga sel pole mõtet. Nii on vaieldud juba küll, aga pärale pole jõutud.
Küll on jõutud riidu minna. Silmi siniseks lüüa. Sõdu pidada. Üksteisele voodis selga keerata ning hommikuni vaikida.
Raske on, muide, hommikuni vaikida. Uni tükib peale, aga alla anda ei saa. Sest siis poleks üleval oldud tundidest mingit kasu.
Või teistpidi – võibolla teeksime just magama minnes õige otsuse? Kasutame ööd ikka selleks, milleks ta on ette nähtud!
Aga milleks on öö ette nähtud?
See on hoopis teine teema.
Sellel me siin ei peatu.
Meie ülesanne oli ju maailm koost lahti võtta ja öö on siin nii väike kild, et ei vääri õieti märkimist.
Foto: ARVI KRIIS