Susannaga raamatupoes

Laupäeva hommik. Tuled oma abikaasaga raamatukauplusse, vastu pahvatab kardemonisaiakeste hurmav hõng.
Talv on jälle nagu muinasjuturaamatus. Päikes paistab, valgusvihust läbi vajuvad üksikud lumehelbed.
On autogrammitund Rahva Raamatu 4. korruse müügisaalis. Abivalmis meesterahvas toob mulle sisse lülitatud mikrofoni ja ma alustan.

Kui me kohtusime,
olin kojameheks
vaikse naeratuse alleel.

Koostasin kuldsete lehtede kollektsiooni
neile, kes ei tunne sõna "nukrus".

Rikkuseks kogunes
pikkamisi
lehtede krabin
mu kukrus.

Autogrammitahtjaid just ei tungle. Pigem vastupidi. Seega tuleb välja saata salarelv, Susanna, kes täna printsessi osa etendab. Sest raamat, millesse autogramme pakutakse, on "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Susanna on tõeline iludus õlgu paljaks jätvas veinpunases kleidis, oma tikk-kontsadel tubli 10 cm keskmisest eesti mehest pikem. Temasugune peaks autogrammilisi kokku lükkama nagu sahaga.

Kui me kohtusime,
oli mind parajasti võetud
pilvepuutuja õpipoisiks.

Ihaldasin esmalt seda madalat
vativalget
ja pilve jaoks pisut liigagi prinki.

Möödusid.

Hetk vajutas aja ukselinki.

Päev rullis end lahti nagu tainas siinsamas kõrval kohvikus askeldava Angeelika Kangi sõrmede all.
Susanna naases järjekordselt ringilt, oli endiselt jätkusuutlik. Ning abikaasa ostetud lill sätendas valges savivaasis.
Oli ilus päev, tõdesin ja korjasin taskusse tagasi musta, hõbedase ja roosa kirjapulga. Ning Susanna võis võtta jalast teda eesti mehest kõrgemale tõstvad kingad.