Mõned
head aastad tagasi asusin hoolega blogi pidama. Või mitte just pidama, Lihtsalt
kirjutasin sinna midagi endast. Nüüdseks on seda "ennast" võimalik ka
igal pool mujal jagada. Facebookis. Ja lihtviisiliselt inimestega suheldes.
Näiteks neile luuletusi lugedes.
Nüüd mõtlesin tõsiselt blogi maha
jätmisele. Aga siis lõin kõmmeldama. Ikkagi mitu aastat hoolt ja mõtteid.
Sooviksin selle lastele pärandada. Et noh, vaadake, teie isa mõtles ja tundis
nii ning suutis selle ka emotsionaalselt arusaadavasse keelde panna.
Just emotsionaalselt arusaadav keel on
olnud mu leivanumber. Sellega olen ma leiba teeninud ning aidanud perel elada
enam vähem nii, nagu oleme soovinud. Mitte üle jõu ja mõistuse, aga siiski
inimese väärselt.
Muidugi võiks ma nüüd teha nn
lugejaküsitluse, paluda teil otsustada. Aga kes te olete? Kas te tulete ikka
veel leheküljele, kus mina kuude viisi käinud pole? Seega on mu otsus: jätkan.
Terahaaval, aeglaselt. Aga ka aeglane liikumine on liikumine. Eriti veel, kui
liigutakse kindlas suunas.
Liikuge ka. Näiteks on juba väikest viisi
kevad. Metsaalune lausa kutsub liikuma.
