Friday, December 14, 2012

Kellesse ma siis uskusin?

Kõigepealt huvitab mind, miks me jõulude, nende rõõmsate pühade ajal, ikkagi oma kurvameelsusest lahti ei saa. Et tood küll kuuse nurka, pakid salaja, et paberi krabin kingi saajate tähelepanu ei köidaks, karusid ja nukke, aga südames on ikkagi tunne, et parimad ajad on juba möödas.
Et parimate aegade möödumise tunne vaevab iga põlvkonda, kes pole parajasti see viimane põlvkond, võin kinnitada, et enamiku jaoks ongi paremad päevad möödas. Need jäävad lapsepõlve, kus paljud asjad, kui mitte kõik, tundusid võimalikena.
Täiskasvanuks saamise võlu ja valu ongi selles, et enamasti oskad vahet teha, mis on võimalik ja mis võimatu, mis on päris ja mis välja mõeldud. Selle võiduga aga kaotame midagi väga olulist. Nii olulist, et pisar tuleb silma. Ka jõuluvana mantlit selga ajades.
Sest eks see ole „jõuluvanaks olemine“ omalaadne pühaduse rüvetamine. Olla ise see, kellesse lapsena nii väga uskusid, hiljem siiski veel lootsid ning siis seda mängu kaasa hakkasid mängima. Kellesse me siis lõpuks uskusime? Iseendasse! Tore seegi!

Tuesday, December 11, 2012

Tahad teada, palju kell juba on?

Oi Jumal, palju kell juba on!
Jumalal pole aga kellast asja, temal on aega küll. Terve igavik, kuni maailma lõpuni. Kui see lõpp ei tule just varem, kui me kardame.
Samas on maailma lõpp liiga suur, et seda kartagi oskaks. See jääb sama häguseks, nagu on jäänud algus. Ühesõnaga – sünd ja surm jäävad meie maailmast välja. Jah, need toimuvad meiega, aga meist piisavalt sõltumatud.
Meie asi on kella tunda. Ning seda vaadata. Ning kiirustada, et jõuaks valmis. Enne, kui tuleb lõpp, kas siis iseenda või maailma oma. Kusjuures pole tähtis, kumb enne. Põhimõtteliselt on ju tegemist ühe ja sellesama asjaga.
Mõned muidugi loodavad, et elavad lõpu üle. Mis näitab, et nad on praktilised inimesed. Oskavad peale maksta ja ära osta. Ka lõpu suudavad nad muuta mitte lõplikuks, vaid suhteliseks.
Et lollid surevad muidugi ära, aga targad ronivad keldrist välja, teevad aegsasti varutud puudest lõkke, võtavad sügavkülmikust saastumata liha ning elavad edasi.
Meie, need hukka saanud, loodame ka muidugi edasisele elule. Et keha on küll kadunud, aga hing see-eest kergem. Ei vaja enam midagi maist, napsi ega ka naist.
Aga kui sul on naine ja naps, on hing maa pealgi lõputult kerge. Seda lõplikult.

Monday, December 3, 2012

Mineviku laseme õhku! Nutetakse mujal

On neid ehitisi, mis paistavad koduaknast. Kas siis, kui kodu enam pole. Näiteks Aseri veetorn.
Ikka näed sa veel, kuidas sinna kogunevad varesed. Või kuidas nad lendavad metsa tagasi.
Näed, kuidas tornikivid õhkuvad suvekuuma, kuidas hoonest kiirgab saledat jõulisust, rahu, väärikust.
Aga hea meeleolu tekitab ka tunne, kui saad midagi õhku lasta. Kurat, kus ikka väriseb! Kus ikka variseb! Kus ikka uus elu pulbitseb.
Sittagi ta pulbitseb! See on muide esimene kord, kus ma blogis seda sõna kasutan. Aga jään enda juurde.
Korstnad - õhku! Veetorn - õhku! Nagu oleks endine tööstusasula üks püromaanide pesa.
Muidugi on esemelist minevikku raske hoida. Eriti, kui asjad on just nii on, nagu on. Vaesevõitu. Vastuoluderohked. Nagu oleks tõesti veel midagi ümber ja üle jagada. Või õhku lasta.
Aserlastel on nüüd, peale seda pauku, puhtam joogivesi. Saab kurku loputada, ehk aga ka tõhusamalt silmi pesta. Et suuremat pilti näha.
Suurema pildi tarvis oleks muidugi hea mõnda kõrgemasse torni ronida. A näe, pole ühtegi enam alles. Kõik õhku lastud!
Eks siis roni elektri-tuuleveskit mööda üles. Kui rahaveski tiivad parajasti ringi ei käi, saab ka pilgu heita. Kalli isamaa peale. Odavalt müüdud isamaa peale.
Foto: ASERI KOMMUNAAL

Aeg, mil see pole enam see. Pole see.

Oli mu hea teekaaslase Heiki Maibergi 60. sünnipäev. Seda peeti suure ilu ja käraga Purkus, kuhu mees iga aastaga enam oma südant kaotab. Korraldab seal huumoriõhtuid, vahel ka karikatuurinäitusi ning hellitab vaikselt mõtet Eesti Huumorimuuseumist.
Ühe naljaõhtu ajal peeti siis ka Maibergi auväärt jubiläumi. Esines Peeter Kaljumäe. Muidugi oma tuntud headuses. Pooleldi klaveri taga, pooleldi juba rahva seas, sõrmed ikka veel klaveril.
Vaheajaks tuli ta siiski klaveri tagant laua taha ja tekkis huvitav kolmikvestlus: Kaljumäe, ekstelestaar Mati Narusk ja mina.
Teema oli see, et praegu pole ikka nii, nagu oli varem. Ei istuta pärast teatrit kohvikus, ei mida seejärel garderoobi magama ning hommikul ei alustata sama ringi.
Muidugi pole ka telemaja see, mis ta oli. Ning maailm üldse.
Mul oli ka midagi lisada. Hommikul olin saanud ühe jõulupeokutse. "Ega ta muidugi pole niisugune nagu vanasti, aga tulla võid ikka," lausus kutsuja. Eks ma siis tulen. Aga mitte nii nagu vanasti.

Mõned pildid sellest, kui me saime 25

Pidu on muidugi tore asi. Peaasi muidugi, et poleks sünnipäev. Sünnipäev tähendab vanemaks saamist, aga seda me muidugi ei taha. Sünnipäev on tegelikult väike matus. Matame lootust ja elurõõmu. Teeme seda lauldes ja tantsides.
Maalehe sünnipäeval paugutasime ka õhupalle. Olime lustlikud. Võtsime otsekui viimast. Kes teab, kas 50. sünnipäev tuleb. Või kas meie silmas seda näevad...
Aga teie silmad võivad näha mõningaid pilte peost. Vabandan oma ühekülgsust, aga juhtus nii, et ülesvõtted on kõik daamide seltskonnas.
Siin on Maalehe ajakirjanik Sulev Oll oma kõrge ülemuse, AS Eesti Ajalehed juhatuse esinaise Kadi Lambotiga. Millegipärast on mul tunne, et alluv üritab ülemale midagi hambasse puhuda.... Ning teine pool tundub teda uskuvat.
Foto: TANEL MEOS

Sellel pildil on kirjamees Oll jäänud pildile turunduspreili Fimbergiga, kes on osalenud ka selle sajakilose mehe elupäästmises. Nimelt nautis ajakirjanik Oll Kreeka võlusid niivõrd, et kukkus tagasisõidul lennukis põmaki kokku. 
Iga kampsun on higisele ja teadvusetule lamajale abiks, ütleb nüüd uus vanasõna.
Foto: AHTO SOOARU




Noorte talentide jaht oma väljaande jaoks on keskea küpsust põdeva toimetaja Sulev Olli viinud kokku Lõuna-Eesti keeli kõneleva käredasõnalise preili Mirjam Nutoviga. Nimetatud preili sai tänavu ka üliõpilaste ajakirjanduspreemia, milline kajastub osaliselt ka tema rahuololevas ilmes. 
Foto: AHTO SOOARU
Võta veel üks naps! kõneleb see ülesvõte. Jah, selle klaasi ma kummutasingi. Ainsana selle õhtu jooksul. Olin nimelt ka väikest viisi autojuht. Neiu Angelikat juhtisin ka mitmel korral tantsule. Sedaviisi järeldades võib öelda, et minus on kaduma läinud juhtivtöötaja....
Foto: AHTO SOOARU




Sunday, December 2, 2012

Jürgeni laul suurtest asjadest

On neid, kellele need sõnad väga meeldivad. Eriti, kui Jürgen Rooste ise laulab. Siis lausa purskub sellest dramatismi ning igatsust. Kuulake!

LAUL SUURTEST ASJADEST
Lennale

Kas armastust on väljaspool me laule?
Kas suuri tundeid mujal on kui filmis?
Ei ole rüütlitelgi enam aega aule,
miks miskit suurt peaks paistma
siis me silmist?

Ja elu on suurem kui mistahes film,
kui ka lõpp meil ette on teada.
Mil öölambi valgel on väsinud silm
saab ju uneski loo kulgu seada –
võib öötund meist enamat teada...

Ma lugesin kord tulikaunist raamatut
ja iseennast tegelaseks lootsin.
Kuid elus kukub välja kõik nii saamatult,
eks asjatult vist oma lootust jootsin...

Ja elu on suurem kui mistahes film,
kui ka lõpp meil ette on teada.
Mil öölambi valgel on väsinud silm
saab ju uneski loo kulgu seada,
võib öötund meist enamat teada...

Kuid vahel tunne on, et muutub veel see kõik
ja juba kostab viiuleidki stseenis.
On kindlalt armastuse päralt aland lõik,
Titanic juba kaldub kergelt kreeni,
eufooria lahustub mu hapras veenis.

Ja elu on suurem kui mistahes film...

Kuidas lennata neerupuudulikkusega

Korfu on ikka ilus saar küll. Rohelist loodust, kiviseid randu, sinist merd. Jalutad promenaadil, sooja no nii 25 kraadi. Eestis kisuvad inimesed samal ajal hõlmu kokku ja salli ümber kaela.
Kõigele lisaks veel Albaania. Noobel hotell, küll pisut hoolimatu suhtumise tõttu juba esimestel aastatel oma hubasust minetav. Sinine meri, hüple sisse - rand, kurat, on väikeste kividega - ja uju terviseks. Kuni sool silmaümbrused kibedaks muudab.
 Kõik oleks olnud ja jäänudki kenaks, kui väljasõidul Paxose ja Antipaxose saarele poleks juhtunud saatuslik. Hüppasin laevalt otse sinisesse merre, tegin mõõduka tiiru, et ujumiskord kirja saada, tulin tagasi, vahetasin käteräti varjus ujumispüksid. Kõik pidanuks nagu korras olema, aga süda hakkas läikima. Liiga ilus on vist, mõtlesin.
Aga oli hoopis muud. Õhtul hotellis tulistasin voodi ja vetsu vahet. Tüütavalt tihti, sealjuures. Järgmisel päeval lebasin juba pooljõuetuna. Tagasisõidupäeva hommikuks hoidsin end küll vertikaalis, aga jõudu polnud sugugi.
Jõud lõppes viimaseni lennukisse istudes. Pildi viskas vaikselt tasku. Vapper Tea seisis 3 tundi ja 15 minutit püsti, sest abikaasa lebas, keel rippu, kõigil kolmel istmel. Ühelt istmelt tuli lahkuda Kairil, kellel stjuardesside istumisriiul polnud õnneks just kõige kehvem vahetuskaup.
Tänan südamest südamearsti, kes siiski ka natuke lootust andis. Et ma kallist kodumaad ja ilusat isamaad ikka oma silmaga näeksin.
Nägin. Niikaua, kui ratastooli istusin ning kiirabitöötaja kanüüli kätte torkas. Siis tuli nuuskpiiritusega tutvust teha. Algasid haiglapäevad, kus vaikselt vabanesin neerupuudulikkusest.  
Foto: PEETER ARRO
Pildil: Kannataja ja need, kes tema pärast kannatasid.

Saturday, December 1, 2012

Kui vikerkaare otsa all oli rahapada

Ühesõnaga, nüüd olen ma siis EKL-i liige. Ja seda liiget kutsuti kohe liidu 90. aastapäeva tähistamisele Draamateatris ning väikesele väljasõidule Käsmu, muu hulgas Loomemajja.
Väljasõit oli mõnus. Kohve ja pirukad. Luuletused Leelo Tunglalt ja Contralt. Õhtusöök meremuuseumis.
Istusime ühe seltskonnaga köögis. Kartulid aurasid laual, punane kala helkis taldrikul ning pliidi all praksusid halud. No niisugune pilt, et seda raha eest kuidagi ei osta.
Viskasime pilgud aknast välja. Mere kohal kaardus vikerkaar. Võttis väikest viisi hingetuks. Looduse ilu ja sooja toa kooskõla.
Välja toodi rahvatarkused. Et vikerkaar joob vett. Et selle ühe otsa all olevat rahapada.
Otsekui meie jutte kuulates võttis vikerkaar suuna kaldale lähemale. Aga kirjanikud jäävad kirjanikeks. Ei hakanud keegi jalgu lahti võtma, et pajale merre järele sammuda. Et kui kaldale tõstab, toome ära.
Mina läksin veel nii jultunuks, et soovitasin: las kannab tooja selle kulla väärtuse lihtsalt liidu arveldusarvele. "Seepärast need kirjanikud nii vaesed ongi," tõdeti seepeale.
Aga õhtu oli ikkagi imeilus.

Nüüd olen ma siis oodatult ja ootamatult seal!

Ühel ilusal päeval, täpsemalt 28. augustil 2012, võeti mind Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Rohkemat poleks ma oma elus sellel suunal osanud loota. Ei julenudki loota.
Aga siis küsis Jürgen Rooste, kes pidas mind aastatelt nooremaks kui ma olen, et kas ma ei tahaks. Et noorem inimene või nii. Ning kirjutas soovituse.
Mõtlesin veel mõne hea ja sooja soovituse paluda. Helistasin Jaan Kruusvallile, kes nüüd juba kahjuks sealpool. Ta ütles oma murduval häälel, et too raamatud Lasnamäele, loen läbi. Luges. Kirjutas. Patsutas õlale. Olime tuttavad Maalehe endisaegadest. Pealegi oli ja on ta mu üks lemmikkirjanikke.
Seejärel küsisin Olivia Saarelt, kes mitu mu luulekogu toimetanud, et kas ma tema arvates... Jah, ta arvas küll.
Siis otsisin üles Lehte Hainsalu, kes Söödi lasteluulevõistluse hindamiskogu esinaine. Ja mul sellel väärikal võistlusel üks võit kirjas. Tema küsis vastu, et kas ma polegi veel liige.
Hoogu sattununa kirjutasin Jaanus Vaiksoole. Tema vaikiv nõusolek läks samuti liidu poole teele.
Et asi ikka kindel oleks, palusin Contral läbi FB mõelda, kas minusugune hilisküps võiks olla valmis selleks sammuks. Tema arvates olin. Teiste arvates olin ka. Nad elagu! Mina ka.

Friday, November 30, 2012

Kui Urtjas hulgub jälle tuul

Kummaline asi see vananemine. Hallist habemest saan ma aru, aga sellest mitte, et sügised nukramaks muutuvad. Kuid muutuvad. Õhtud lähevad varem pimedaks ja hommikud udusemaks.
Tahaks olla kusagil mujal ja hoopis teisiti, kuigi voodis on ka hea ning pakettaknad hoiavad kohaliku kliima eest.
Viimasel ajal olen palju mõelnud oma isa kodukülale Urtjale. Jah, muidugi, mis küla see ka oli, vilets maa ja vaene rahvas, aga ega ma sinna põldu harima ja palkmaja ehitama lähegi. Läheksin lihtsalt otsima. Midagi.
Mida, pole ma endale veel selgeks teinud. Aga ma kujutan ette, kuidas ma seal seisan ja kuidas tuleb tuul. Umbes nii, nagu isa matustel, kui ma sealsamas Urtjas seisin ning isa mälestuseks lugesin.
Võibolla on see niisugune tuul, mis viib ka kaasa. Nii ei julgegi ma üksi minna. Samal ajal tahaks sel hetkel just üksi olla.
Vähemalt praegu mõtlen ma nii.

Pilte Püha Vaimu kirikust. Oli sügisõhtu

Mul on elus teinekord õnne kohtuda nendega, kellega ma nagu poleks pidanud kunagi kohtuma.
Moekunstnik Mari Kanasaarega, kes "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu" pildid tegi. Või Jüri Arrakuga, kes "Sõnad iseeneses" illustreeris.
Või veel mitmete ja mitmetega, näiteks poetess Olivia Saarega, kes võtavad ka väikeseid, peaaegu tühiseid asju teha tõsiselt, nagu nendest sõltuks ei vähem ega rohkem kui kõik.
Jüri Arrak tuli "Sõnad iseeneses" esitlusele Püha Vaimu kirikusse ning lausus lihtsaid ning sooje sõnu raamatu ja koostöö kohta. Ning jagas väga vahvaid autogramme. Aitäh!
Õnn iseeneses oli muidugi ka see, et Mirtel Pohla ütles pakkumisele jah, võttis luulekogu, kõpsutas kiriku rõdule ja luges sealt küünlavalgel luuletusi sellise häälega, nagu näitlejannad ikka loevad. Vähemalt need, kes armastavad sidrunheinateed.

Pärast pani ta räti stiilselt pähe ning kadus vaikselt novembripimedusse. Aga tema öeldud sõnade kuma jäi. Võibolla on seal veel praegugi. Samas hoones, kus kunagi kõneles Balthasar Russow.
Või võtkem näiteks Piret Hansen, kes pealetükkiva haiguse hetkeks kõrvale lükkas, pilli võttis ning tubli tunni külma kannatas, et mängida puhast ning ilusat muusikat, äratada meie alatasa uinuma kippuvat südant.

Minu meelest oli see imeline õhtu. Üks neist, mis paneb uskuma, et uued hommikud on väärt seda, et neid oodata.

Tänan kõiki, kes on (minusse) uskunud.
Ja neid, kes on vaevaks võtnud midagi teiste jaoks teha.

Fotod: SVEN ARBET

Thursday, November 29, 2012

Tuvisitt ees, seltsimees Võsa järel

Ühel sügisesel laupäeval oli mul võimalus osaleda ühel tänuväärsel ettevõtmisel. Nimelt kutsus mu poja kodukool vanemaid talgutele, et vabastada pika ajalooga maja pööning veidi lühema ajalooga prügist.

Prügist vabanemine iseenesest on ilus ja üllas toiming, lisaks veel tuletõrje-eeskirjade järgimine. Hommik aga kujunes huvitavaks ka emotsionaal-esteetilises võtmes. Ning tõi meelde ühe pühapäevaõhtuse saate ETVs.
Võtsime rivvi. Rivi ülemine ots ulatus pööningule, alumine tänavale prahti ootava veoauto juurde. Oli tunne nagu aastaid tagasi, kus ühtsust sai kogu maailmale näidatud just üksteise kõrval seismisega.
Siis läks lahti. Sulle, mulle, temale, järgmisele mehele, tema kõrval seisvale kõhnukesele naisele. Siis kadus tükike koli juba trepikäänaku taha ning prantsatas minut hiljem autokasti.
Üllatus-üllatus, aga laka peal konutanud kraami hulgas hõivasid kindla liidrikoha stendid, mis omal ajal kandsid kommunismi ideid. Või vähemalt valet. Ühed valetasid stendile, teised lugesid või vaatasid seda. Kõik tegid näo, et uskusid, mõned ehk uskusid ka. Aeg oli selline – ENSV.
Stendidele järgnesid toolid. Ülemuse pehmemad, lihttöötaja kõvemad, disainilt selgelt nõukogude aega liigitatavad. Siis kirjutuslauasahtlid, isegi tuhatoosid välisnurgas. Ning tuhatoosides kustutatud sigaretid.
Mis sul kontorirotina ikka teha oli, sirgeldasid midagi paberile ja pärast tegid suitsu ning võtsid pitsi konjakit! Et kui ülemuselt pähe saad, on pea natuke pehmem.
Olukord oli telesaate omaga nii sarnane, et polnuks üllatus, kui sahtlite ja toolide järel tulnuks mööda treppi alla ka seltsimees Võsa, kõiketeadev, kuid samas ettevaatlik muie näol. Võtnuks peidupaigast pudeli lõunavabariikide konjakit ja valanuks pitsikese...
Konjakit, tõsi, laka pealt ei leitud. Küll aga kaheksa madratsit, hulk kokkukägardatud pakkepabereid, paar tuletõrjekappi ning kolm mereväelase üleriiet, kuldsed nööbid ees. Ning muidugi tuvisõnnikut, lausa ohjeldamatus koguses.
Miskipärast meenutas tuvide väljaheide ENSVd. Suurt tööstusettevõtet, kus mu isa oli ohutustehnika insener, lisakohustusega ka tuvidele midagi niisugust serveerida, mis nad igavesele unele suigutaks. Et õitsev sotsialism hallika korra alla ei mattuks.
Ometi vaatan ma võimalusel telekast seda “ENSVd”.Teiseks on kahju, et asi tõesti nii oli. Et me mängisime seda mängu kaasa. Lehvitasime lippe, marssisime, puhusime fanfaari. Kirjutasime kirjandeid sellest, et peame leiva eest tänama kombainerit, leivakombinaati, aga eelkõige seltsimees Brežnevit, kes sel kõigel sündida laseb.
Aga oli mis oli, näe, läbi elasime. Natuke valetasime, natuke slikerdasime, natuke võtsime “tööd koju kaasa”, ostsime althõlma ka mõne paari “kuluvaid”, aga nüüd elame kapitalismis.
Need, kes meile ENSV ajal teksasid müüsid, on – kui neid 1990. aastatel juhtumisi ära ei koksatud – lugupeetud ärimehed. Meie oleme aga ikka need, kelle jaoks paar korralikke teksasid on väga oluline väljaminek.

Millal maksan kodupaiga võla?

Kodu puudutab valusalt.Eriti siis, kui seda enam pole. Jah, maja on, ümber ja uhkemaks ehitatud, aga minu jaoks kadunud. Vaid siis, kui kuulen ta aadressi, käib valus tuksatus läbi. Mõne hetke pärast see vaibub. Lohutan end sellega, et olnu pole ju vaid olematus. Olnu on see, mida sa endaga kaasas kannad.
Tegime Viru-Nigulas, kus mu kodupaik alguse saab, Ene ja Pillega ühe ilusa raamatu.Jah, julgen öelda, et tõesti ilusa. Merike Arbeti kujundajakäe läbi.
Esitlesime seda paljude rõõmsalt nukrate inimeste seltsis. Pärast sõime üheskoos head pirukat.
Tagasi sõites tundsin, et osa võlga elu ees on vist makstud.

Üht kummalist põõsast otsides

Kui tahate imet kogeda, peatage tee ääres auto, silmitsege vana veski varemeid, kohtuge perenaisega, rääkige talle kõva häälega tema enda salajastest unistustest. Edasi juhtub kõik juba ise.

6. augustil 2009 kirjutasin Maalehes järgmist: “Kes oskab leida Lääne-Virumaalt Võivere veski ning veski lähedalt sirelipõõsa, võib kinnitada, et on külastanud UNESCO maailma kultuuripärandi objekti. Tõsi küll, muru alt pole pärandit ennast näha.”
Asjalood on nüüd hoopis teisiti. UNESCO pärand on vahepeal sirelipõõsa varjust välja kaevatud ning klaaskatuse peale saanud. Enamgi veel: klaasist püramiidi juures on infotahvel ning tee ääres pruunika taustaga viit.
Neile aga, kes klaaskatuse all mingit imet näha loodavad, pean küll pettumuse valmistama: seal asub kõigest lubjaseguga kaetud vundament mõõtmetega 204 × 204 cm. Täpsemalt see, mis on järel Struve meridiaani Võivere otspunktist.
Samas on sel rajatisel teadusajalooline väärtus: omal ajal oli Võivere otspunkt üks paljudest abivahenditest, mille abil täpsustati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmise tulemusi ning täiendati maa- ja merekaarte.
Et see UNESCO-paik nüüd Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo õues asub, on puhas juhus. Arvestades aga pererahva praegust kiindumust ostpunkti – saatusliku tähtsusega juhus.
Pärast Maalehes ilmunud lugu – oli sel asjaga põhjuslik seos, pole teada – tuli kokku seltskond ja juuris sirelipõõsa välja. Juba varem oli Väike-Maarja vallavalitsus tellinud OÜ-lt Vana Tallinn otspunkti eksponeerimise projekti.
Edasine on olnud juba vormistamise küsimus. Muu hulgas vormistati ka MTÜ Võivere Tuuleveski. Selleks et veski korda teha ning otspunktile lisaväärtust pakkuda. Ja ka vastupidi.
Plaanid on suured. Veski peab korda saama ning seal Struve–Tenneri muuseum avatama.
Nüüd tuleb ehitisele korralik pea meisterdada ning tiivad külge panna. Sellega tegeleb OÜ Muinassepp. Ehk minu sõber Tõnu Sepp koos teiste Saaremaa meestega.
Kui see töö tehtud, ehitatakse välja ruumid. Vilja ilmselt Võivere veskis enam jahvatama ei hakata, küll aga veskijutte ning veskiliste jutte, loodab Liivika Harjo.
Ühe jutu rääkis ta ise. Nimelt tulid kolm aastat tagasi tema õuele kaks meest – Sulev Oll ja Tõnu Sepp – ning rääkisid nii veenvalt samu mõtteid, mida ta ise endale kõva häälega kõnelda ei julgenud.Nii lükkas juhus käima sündmuste rea, mille lõppu pole lähematel aastatel küll näha.
Tore.
Aga kuhu sai paljuräägitud sirelipõõsas? Sai uue omaniku ja kasvab nüüd mujal, eemal rahvusvahelisest kuulsusest.

Head sõnad sügisesel ajal

"Maalehe toimetaja Sulev Oll on üks “nooremaid” kirjanike liidu liikmeid," kirjutab Jürgen Rooste mõni päev peale luulekogu "Sõnad iseeneses" esitlust. "Just nüüd ilmus ta kolmas luulekogu “suurtele inimestele”, seni kindlasti parim. Esinejana on ta aga lavasuurune ja suuremgi!"
Edasi läheb Rooste nii: „Kui keegi ei peaks olema kursis kaasaegse eesti luulega (mis oleks muidugi igati kahetsus- ja haletsusväärne), siis võiks ja peaks vist alustama Olli värskeima koguga.
Ta juhatab oma värsiga elusa keele juurde, on saatjaks nagu üks hää Vergilius korralikus põrgus, aga jätab meid raamatu lõpuks selle keelepimeda servale üksi turnima. Kas me jääme ellu?
Nimelt teeb Sulev Oll tööd keele algmaterjali enesega, sellega, millest enne midagi polnud: nagu kooliõpilane võtab ta truult ette sõna, ja vaatab ja paljastab, mis sõna enese taga seisab (“Piir”, “Vaht”, “Hing” jne).
Võiks vast arvata, et suures plaanis ongi praeguses eesti luules kaks koolkonda – elu- ja keelekesksed kirjutajad. Oll paistaks esmalt keelt taga ajavat, aga kui teda lugeda, siis tuleb välja miski vanasõnaline kude, päriselu ennast puudutav keelendus. Miski, mis meenutab Hando Runneli häid täpseltütlemisi-salvamisi.
Karl Martin Sinijärv on Olli kohta öelnud, et päris tihti kohtab me luules hääd sõnaseadjat, aga palju harvem toda, kes seda ka ette kanda ja kuulajale üle anda suudab. Tõesti, laval on ta kuju, viimane romantik, kelle mantli vari võib heljuda ka Indrek Hirve kohal. Luuletus “Kari” karjub ise enese järele:
Kari / on püsivaim, / mõnikord isegi meeldivaim / kooselamise vorm, / tuleb tunnistada. // Abielud / jõuavad ju tihti / karile. (lk 18)
Meenub see vanasõnalisem osa Runnelist, meenub vanapaganlik-suumanlik lihtsus, see fotograafijälg, et tänaval tabatu ongi pilt, et keeles endas sisalduv ongi luule.
Mingeid muid võimlemisharjutusi ja endast välja minemisi polegi vaja.
Kui see nüüd liita Jüri Arraku ikoonikäekirjaga, ta selge, ilmamõtestava laadiga, mis vahepääl kujunduses domineerima hakkab, siis ongi meil miskit algset: keelelist-kärgset-olemuslikku.
Et tänapäeva luule astub sageli raamatust välja ja püünele, siis soovitan soojasti tõsta värsid raamatukaante vahelt enesele pähe ja siis tabada mõnd põrandaalust kabareed või külaraamatukogu, kus Oll parajasti tähena särada otsustab. Seda tasub näha. Seda tasub lugeda."
Head sõbrad, kas minagi saaksin midagi muud öelda?

Wednesday, September 12, 2012

Kui ma olin Gunnariga

Noorespõlves olin ma Gunnar Grapsi muusika kõva austaja. Endalegi ootamatult, sest mu isale meeldisid kõige enam lõõtsa- ja kandlelood ning ema hingeeluga sobis Vello Orumetsa romantika. Mina aga leidsin enda jaoks selle lõhestavhäälse trummari ja nii venis meie kodu tagatoa ukse alt tihti välja Lady blues.
Kiindusin Grapsi muusikasse isegi nii, et kui mees tõesti enam ei jaksanud ja kirstukaane enda järel kinni tõmbas, läksin teda ära saatma.
Tumedas riides mehed olid seal, aga valgete lilledega. Küllap oskas Gunnar vaatamata oma tõmmule välimusele ning tumedatele riietele enda ümber küllalt valgust külvata. Siiamaani panevad tema bluesid hinge värisema ning pole kindlalt teada, on see vaid nooruse taganutmine või kestavad need meloodiad ajas sama võimsalt edasi.
Võibolla seepärast sõitsime ühel augustiõhtul Haapsallu. Grapsi lugusid kuulama. Muidugi polnud see enam see. Seda ei saa kunagi enam olema ega tulema. Kui pole meest, pole ka seda jõudu, mis kasvõi raudkangi palja mõtega kõverasse väänas.
Aga aitäh ikkagi. Neile, kes tulid ja timmisid hinge minevikulainele. No keevitati ikka võimsalt, võin kunagise tehase pojana võrdluseks väita. Ning tehti järele. Peaaegu nii hästi, et kui laulja pärast lagedale poleks tulnud, võinukski jääda uskuma, et ehk selle tumeda õhtuse pilve taga...
Küllap ta seal pilve taga või peal oli. Niisugused mehed lihtsalt ei saa kaduda. Nad on ikka sel pisut kõledal sügisõhtul ja ikka sellessamas äärelinnas.

Tuesday, September 11, 2012

Ühel õhtul enne pimedat

Ikka on elus selliseid õhtuid, kus sa ei pea kiirustama. Või siis valid kahe võimaluse vahel, aga otsustad hoopis kolmanda kasuks.
Ühel sellisel õhtul sõitsime Rakverest Võsule. Tee ääres näitas viit Esku kabeli suunas ja me otsustasime nimetatud sakraalehitist lähemalt silmitseda.
Saatus või mitte, aga kabel on tänaseni nägemata. Küll nägime muud. Metsateed, millel me kabeli poole pööramise paika otsisime. Atja küla, kuhu lõpuks jõudsime.
Kui sai selgeks, et olime õigest paigast mööda kihutasime, helistasin ühele tundliku meelega sõbrale, kelle isakodu seal lähedal. "Teeots on tõesti märkamatu," lausus ta. "Aga kui seal kinni pidada ja autouks lahti teha, võib tunda surnuaia lõhna."
Teinekord teame, mõtlesime, ning sõitsime hoopis Ilumäe kabeli/kiriku suunas. Küllap oli tunne, et sel päeval lihtsalt ei saa ilma läbi.
Kirikaia ees seisis terve rivi autosid, hoones põlesid tuled. Iga tulija kutsuti lahkelt sisse. Lauldi, paluti, oldi rõõmsad. Vägisi kipitas keelel küsimus, et kas mul lubataks ka mõni luuletus lugeda, aga ei julenud. Nii lahkusimegi ilma, et oleksime kellelegi isegi nägemist öelnud.
Siiski - meile joosti järele, kutsuti edaspidi taas tulema. Nii saime ka oma "nägemist" ära öelda.
Kui sõitma hakkasime, sähvatas teeäärses rohus musta kassi siluett. Vist ei pea mitu korda oletama, kellega tegemist oli.

Monday, September 10, 2012

Nüüd on see miski siis nii

Oli üks kena sügispäev. Palju ilusaid inimesi. Palju ilusaid laule. Palju ilusaid sõnu.
Nüüd on see siis olnud. Me oleme seda näinud, kuulnud, nüüd saame seda hinges kanda. 
Hing on õnneks piisavalt avar, enamasti tundub sinna emotsioone veel ja veel mahtuvat. 
See oli tõeliselt Tea päev. Väike, aga ilus tasu selle eest, mis on olnud. Et on olnud luua ja jagada. Ikka väga palju, kui korraks seisatuda ning järele mõelda. 
Kellele aitäht öelda? Kõigile, kes tulid. Aga ka neile, kes ei saanud tulla, aga mõtlesid. Veel ka neile, kes oleksid teadnud mõelda, et just nüüd on õige aeg mõelda. 
Meie oleme ja teie olete. Me oleme koos ka siis, kui me koos ei ole. Me mõtleme, mida te oleksite teinud meie asemel. Ja meie teie asemel. Me oleme üksteise peeglid. Vahel on siis hea kokku tulla ning peeglisse vaadata.
Muidugi olete te pisut vanemaks jäänud. Aga ei midagi hullu. Veel jaksate, meie ka. Vahel siiski on juba tunne, et tuleks mõni tugevam tuul ja laseks meil lennata. Kuhugi. Mõnda käimata paika.
Aga see on vaid hetk. Siis taltume taas, et olla teiega. 

Tants pöörijoonel

Muidugi pole elu veel möödas.
Lihtsalt sügis ... on üllatavalt lähedale tulnud.
Iga aastaga on ta valusam. Natuke viimasem kui eelmised.
Kuidas olla nii, et nende viimaste ning selle päris viimase peale ei mõtle?
Eks ikka ennast taga ajades. Tehes seda, mida on parem varem teha. Olles vajalik.
Pealegi, sügist on vaja ju ka kellegagi täita. Olen siis vabatahtlikult nõus.
Tunnen end nagu äsja pressitud, purkides settiv õunamahl.
Tõde tõuseb ja vale vajub, selgus saabub.
Igavik laseb õhtuti end ära tunda.

Kui keegi saab alles 25

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.
Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:
"Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.
Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.
Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.
Pane lootusega edasi, Marko!"

Pilt on varastatud Marko kontolt FB-s.

Tuesday, August 7, 2012

Kommid ja kange jook

Ühel varasel hommikul, peaaegu paarkümmend aastat tagasi, sõitsime Maalehe bussiga Pärnu poole. Mina Pärnusse, Olev Anton aga ühte suurfarmi, sihiks kohtuda lüpsisüsteemi torude pesijana töötava naisega.
Naine oli Olevile kirja saatnud. Öelnud, et kuigi tema sissetulek pole suur ning ta on oma kolme lapsega üksi, on meel siiski rõõmus.
Olevi hing sai kirjast liigutatud. Tõtt öelda oli ta ka üsna kergesti liigutatava hingega mees. Mitte niivõrd ajakirjanik, kui aja kirjanik. Kõndis ja tundis. Ning selle, mida tundis, pani kirja. Mis tegelikult on ju meie töö juures kõige raskem. Kirjutada nii, et teised tunneksid midagi sellist, mida ka sina tundsid. Andku uudistetreialid siinkohal mulle andeks!
Ühesõnaga, sõitsime Pärnu poole, kuni Libatse kandis palus Olev bussi kinni pidada. Ta läks kohalikku sööklasse – nurgas oli igatahes ka baarilett – ja tellis pool kilo komme. Ning 100 grammi viina. Võibolla teise saja veel lisakski.
Viina jõi Olev ära, et hing sees veidigi rohkem vaiki püsiks. Kommid viis ta lastele.
Mõne nädala pärast kirjutas Olev selle naise loo südamelt ära. Sellest, kuidas lapsed laua taga kodu pilti joonistasid, igaühele oma toa tegid. Ainult isale mitte.
Ma lugesin ja nutsin. Olev oli suur meister nutma panemise alal.
Võibolla tuli see sellest, et ta kirjutas ainult oluliselt. Rääkis inimesega, märkmeid ei teinud, lasi siis mõttel mitu nädalat laagerdada ning pani kirja. "Oluline jääb meelde," ütles ta selle kohta. Kahju, et ajakirjandusteoreetikud sellest mõttest kinni pole hakanud.

Saturday, August 4, 2012

Ainult minu kogemus

Vene ajal irvitati käibelause üle, et jälle käidi kusagil kogemusi vahetamas. Sest kogemus on oma iseloomult ju selline, et vahetada seda ei saa. Igaüks peab ikka ise kogema.
Nüüd, kus ma juba hea hulk aastaid maailma kogenud olen, tahaks ma kogetut üha rohkem edasi anda. Tütrele ja pojale näiteks. Rääkida, mida ma tundsin nõukogude ajal Aseris koolis käies, sügisõhtuti aias õunte kukkumist kuulates, ülikooli ajal esimest korda veinist veidi uimane olles. Üle diskosaali põranda kedagi tantsima võtma sammudes. Kuumaõhupalliga lennates. Oma isa turvakodus külastades.
Kogemusi on tohutult. Nagu ka teeotsi, mille kohta ma tean, kuhu nad viivad. Seda ka Eesti kaardi mõttes. Olen olnud kõigis Eesti linnades ja tublis sajas külas veel takkapihta.
See, et kogemusi edasi anda ei saa, teeb kurvaks. Elad ja elad, aga ükskord on su töö ja vaev kuulutatud tühiseks ja vaimunärimiseks. Justkui elanuks ma mitte teistele, vaid pelgalt iseendale.
Võibolla aga ongi mõistlik hoopis iseendale elada. Ning kui teised tahavad su künnivagu vaatama tulla, siis las nad tulevad. Kui ei, künna ikka edasi. Ning õhtuti istu tugitooli, võta kann õlut ja ole endaga rahul. Loota, et teised seda sinu eest teeksid, on asjatu.

Kohtumine Sulev Olli pojaga

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.
Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.
Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.
Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.
Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.
Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. "Mina olen Sulev Olli poeg!" jätkas ta.
Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.

Monday, July 30, 2012

Oma küla tüdrukutega

Klassikokkutulek on teadupärast ohtlik ettevõtmine. Eriti, kui pole kolmkümmend aastat kokku saadud. Siis võib teiste vanus pahviks lüüa. Endal pole ju teadupärast vigagi. Aastad on küll läinud kui lind, kuid ikka nooreks jätnud mind, meenub laulusalm. Võibolla polnud mul meeles küll mitte käige täpsemalt, aga sisult ausalt.
Olgem teistki viisi ausad: polnud neil teistelgi häda midagi. Valdavalt võis klassiõdesid-vendi veel äragi tunda. Karguga keegi ei kõndinud, kepile ei toetunud. Mõni oli tüsedamaks läinud, teine seevastu kõhnunud.
Eriti tore oli muidugi näha oma küla tüdrukuid. Ikkagi üksteist aastat ühist kooliteed.
Lasime end kolmekesi üles võtta. Kel huvi, olgu öeldud ka nimed: Virge, mina, Tiia.
Foto autor: keegi neist, keda pildil pole, aga kohal olid.

Monday, June 4, 2012

Kui elada kuulsas kuningriigis

Vaatasin eile õhtul telekat. Vaatasin isegi kauem kui olen harjunud. Üle kesköö. Ning isegi uni ei tikkunud silma. Läbi teleka tegelesin oma minevikuga. See on keskealiste inimeste üldteada viga. Ollakse kusagil keskjoonel ja ei teata, kas minna edasi või jääda seisma ja vaadata tagasi.
Mõistus ütleb nagu, et tuleks edasi minna. Elada kaasajas. Õppida selgeks igasuguste keerukate tehniliste seadmete kasutamine. Kuulata raadiojaamu, mida muidu ei tahaks.
Kusagil sisemuses aga piniseb miski, mis ütleb: aitab küll! Jää seisma! Mõtiskle parem mineviku üle ja leia üles need tõed, mis su tegutsema panid. Või siis leia need valud, mis omal ajal lõpuni valutamata jäid.
Kõike seda polegi nii vähe. Teinekord tuleb ta lainena ning toob kananaha ihule.
Näiteks siis, kui tähistatakse Inglise kuninganna troonil olemise 60. aastapäeva. Ning lavale tulevad Tom Jones, Elton John ja teised.
Vaatad ja hüüatad pojale, et näe, mis "meie ajal" oli. Siis vakatad. Järelikult oleme me ise alla kirjutanud tõsiasjale, et praegune pole enam meie aeg. Et see on kellegi teise aeg, mida me lihtsalt vähem või rohkem passiivselt kõrvalt vaatame.
Oleme praeguse aja armuleivasööjad. See armuleib tähendab, et me saame veel vaadata, mis maailmas edasi juhtub. Kuigi see, mis juhtub, pole enam meie asi. See tuleb nagu telekast. Nii kaua, kui kõht tühjaks ei lähe. Veel ei lähe, aga varsti võibolla küll. Siis kui kuninganna ja tema staarid on juba läinud.
Aga praegu: nad elagu! Ning tehku kontserte, mida poole ööni vaatame. Nad on veel elus ja see lohutab meid.  

Monday, May 14, 2012

Vanalelle höövelpink

Käisin vanalelle, Rudolf Olli, haual. Siis tuli meelde, et minu valduses on tema höövelpink. Umbes selline.

Ta pole üldse esiletükkiv.
Ta ei pigista sind, kui sa ei taha.
Tal on pigem jämedat sorti jalad.
Mõnikord krigiseb ta pisut.

Öösiti
on ta aga kihutav sälg
kes käib söömas
lõhnavate karjamaade
mahlast rohtu.

Friday, May 11, 2012

Kui akendest sajab telekaid

Noor inimene on ikka temperamentsem. Et kui suur see maailm ikka siis on, et ma teda tühja paigast liigutada ei jaksa!
Hiljem muidugi saad aru, et teinekord ei jõua iseennastki liigutada, aga see selleks.
Ühel sellisel nn varasemal hetkel helistas mulle kallis lehelugeja. Igaüks neist on kallis, sest nende kroonidest, hiljem eurodest, olen ma elanud ning lõugu laiutanud.
Lugeja kurtis, et näe, telekavas on saated märgitud, aga Kanal 2, vana sunnik, ei mõtlegi neid näidata.
Ütlesin küll, et meie ei saa nimetatud kanalit mõjutada.
Et vabandame võimalike vigade pärast.
Et vabandame kõikide vigade pärast, mille oleme teinud ja mille kavatseme veel tulevikus sisse lasta.
Natuke vabandame ka Kanal2e eest.
Siis ütles närv üles. "Visake aknast alla oma telekas!" röögatasin ning viskasin toru hargile (siis olid veel torud ja hargid).
Varsti kõpsutas ülakorruselt alla vastutav väljaandaja Agu Veetamm, kes oli sama lugejaga vestelnud. Ta oli pahasele mehele lubanud, et minu suhtes kohaldatakse kergemat karistusvormi, mahalaskmist ilma eelneva piinamiseta. Olen talle tänaseni tänulik.

Teine põlvkond koolilõpetajaid

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.
Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonnaõpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.
Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kuidagi omane on see seltskond. Nende seas on sõpru, kellel vaimuvälgud endiselt sähvivad.
Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.
Pühendan teile Getter Jaani hiti "Me käik jääme vanaks".
Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.
Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.

Thursday, May 10, 2012

Kevaded, mida enam pole

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.
No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.
Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.
Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.
Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.
Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.
Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.
Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.
Foto: ARVI KRIIS

Monday, April 23, 2012

See igavene Baskin

Käisin kinos, et vaadata filmi Eino Baskinist.
Mitu inimest on Eestis, kellest tehtud portreefilmi rahvas vaatama läheks? Teie vaikimisest sain aru, et vähe.
Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnust üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.
Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. "See igavene Baskin!"
On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.
Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ja veel rida rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.
Ita Ever on muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekord paaridest, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.
Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda kasvõi ainult neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla "omal ajal" või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.
Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah, vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval - peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka.
Isa omakorda silitab poega ka mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga noh, võrreldes ikka minuga... Või umbes nii.
Kindlasti pole see aga arvete klaarimise film. Pigem on ta "kunstiline linateos" teemal "me kõik jääme vanaks", mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.
Kaamera käib ikka mööda kortse ja korratuid hambaid nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks kui praegune hetk.
Kaameratöö ongi selle filmi üks meistriteoseid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.
Kaadrid lõigatakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis "võtmise järjekorras" üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.
Millest ta välja lõigatakse? Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks rohkem abikaasa olla. "Liiga suur vanusevahe!" ütleb ta, viidates abielule Veeraga.
See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.

Sunday, April 22, 2012

Nüüd siis käime päripäeva

Pidasime koos luulekogu "Päevad käivad päripäeva" sünnipäeva. Sünnipäevaks võtsime 19. aprilli ehk päeva, millal me raamatut Eesti Lastekirjanduse Keskuses esitlesime.
Tegelikult on sel raamatul vähemalt üks sünnipäev veel. Trükist tuli ta 13. aprillil, minu isa Kalev Olli sünniaastapäeval.
Võiks ju küsida, et milline seos on 1924. aastal sündinud mehel ja äsja ilmunud lasteluulekogul. Aga vägagi otsene. Nimelt pärines minu isa ajast, kui loodus ja inimloomus seisid veel teineteisele üsna lähedal. Nii lähedal, et isa oskas teha väga ilusaid kasevihtu, painutatud võrudega luudasid ning võis meisterdada pajuoksast vilepilli. Karjapoisi-päevaga suutis ta loomade koos hoidmise kõrval korjata pangetäie pohli või jõhvikaid.
Muidugi oskas ta ka hobust rakkesse panna ja kartulivagusid lahti ajada, vikatiga heina niita ning kuivast heinast mitte ümber vajuva saadu meisterdada. Ning veel umbes tuhandet asja.
Isal ja loodusel oli veel üks ühine (ja tagantjärele vaadates väga valus) joon. Nimelt uskus ta poisina, et vikerkaar joob ojast vett. Ning jooksis seda oja juurde vaatama.
Veel teadis ta, et aastas on pühi, mille hommikul päike taevas mängib. Õnneks päike tõesti mängib, olen seda mitmeid kordi oma silmaga näinud.
Ma võtsin osakese mu rõõmsameelse isa loomupärasest kurbusest enda kanda ja kirjutasin selle mängiva päikese luuletuseks. See kõlab nii:

Kiigun läbi suveõhu
kiigun läbi päeva.
Kõrgele kes kiiguvad
need kaugele sealt näevad.

Kõrgele kes kiiguvad
neil kõhe hakkab kõhus.
Minu isa nägi kord
kui päike mängis õhus.

Nõndaviisi võiks isegi öelda, et ma pühendasin luulekogu "Päevad käivad päripäeva" oma isa mälestusele. Nagu ma tegin kaudselt ka oma eelmise lasteluulekoguga "Vana sõna vallatused", mille kaudu said luuletusteks vanasõnad.
Kas ma olen nüüd minevikuga tasa saanud? Ei tea. Võibolla. Kuigi pigem tundub nii, et mina vanemaks me saame, seda suuremat osa minevik meie elust küsib.
Mõnes mõttes näitab mineviku tähtsust aga ka see, et mina (sündinud 1964) ja "Päevad käivad päripäeva" kunstnik Urmas Viik (1961) olime luulekogu tehes kokku umbes saja-aastased. Hea lasteluule-tiim ikka küll!
Urmas Viik tegi suurepärase kunstnikutöö. Osundades ühele tuttavale, kellele meeldivad kõigi mu luulekogude kujundused, on see "kõigist neist südamelähedasem".
Kokkuvõte siit võiks olla järgmine: ärge kartke mehi lasta ka laste mängumaale. Vastupidi: võibolla jäävad nagu kogu eluks parajateks poisikesteks ja nende "kuradite ning põrgute" taga on peidus veel rikkumata kiht, mida puudutades võib päikese mängima panna.

Kes tahab mu luuletustega tutvust teha, neile siin väike viide:
Öö mõte on kuus, fotod Anti Kuus
Printsessi voodikohendaja päevaraamat, kunstnik Mari Kanasaar
Hea tuju kuju, Reti Saks
Vana sõna vallatused, Catherine Zarip
Päevad käivad päripäeva, Urmas Viik 
Ning ärge unustage kaemast ka Siili-aabitsat, mille pildid tegi Valdek Alber!

Sunday, April 1, 2012

Kaarnakivi ja julge meel

Lugesin õhtul, et kaarnakiri on must kivi, mille kaaren olevat siia toonud Jordani jõe äärest. Selle kivi abil võiks lindude keelt mõistma hakata.
Mõtlesin magama jäädes, mis oleks, kui... no leiaks selle kivi. Kas ma riskisin proovida, võõrkeeleoskuse hetkega omandada? Loomult olen ju hullult ettevaatlik.
Usun, et mida vähem mul elada on jäänud, seda suurem on võimalus, et siiski riskiksin. Jääb ju võimalusi imet kohata päevade kahanedes üha vähemaks.
Ei, ma ei kurda muidu imede vähesuse üle. Hoia aga silmad ja süda lahti, siis kohtad neid kui mitte igal sammul, siis igal teekonnal vähemalt.
Mida ma linnult teada tahaksin? Aga võibolla nad ei vastagi küsimustele, ei lasku vestlusse. Lihtsalt kudrutavad puuladvas ja sina kikita kõrvu, et neid mõista.
Vanasti olnuks muidugi huvi teada saada kaugetest maadest. Nüüd istu lennukisse ja lenda ise kohale. Mida võikski soovitada. Neile, kel piisavalt sääste.
Kaugel kuuled ju iseenda häält ka hoopis teistmoodi.

Teistmoodi tegelikkused I

Ütleme nii, et muu on saladustelooriga kaetud, aga üht-teist ikka ütlen. Et mõnel nädalavahetusel võib elada hoopis teistmoodi elu. Näiteks kutsub sind keegi ühte miljonilinna, et koos nädalalõppu veeta.
Miljonilinn on muide siinsamas, nurga taga. Vaevu kolmveerand tundi lennukiga ja juba oledki kohal. Buss viib su hotelli, mida ehitusmehed veel viimistlemas. Väidame, et üks Lõuna-Euroopa ärimees on selle taga. Värvikirev igatahes. Ja piisavalt luksuslik.
Tervituskokteil, tugeva ingverilõhnaga ning väga värskendav. Väga ahnelt ei tohi kulistada, viisakas asutus ikkagi.
Siis teatriõhtu maailmanimega teatris, maailmanimega tükki vaatamas. Ooper, muide. Publik mitte nii väga pidulik, aga asjatundlik. Pileti hind - maailmalinna vääriline. Elamus - oli.
Hommikul "kunstisaal". Sealt naastes ootab hotellitoas magustoit inglisekeelse sünnipäevasooviga. Tõlgendame nii, et keegi oli mu passi vaadanud. Mis polnud ka eriti keeruline, sest pass jäi sisenedes vastuvõttu. Tänan igatahes. Kasvõi eesti keeles.
Viimase päeva hommikul Moika kaldapealne. Nagu sõda oleks üle käinud ja mürsukesti külvanud. Ma ei tea, kuidas see peenema nimega võiks kõlada, aga maakeeli on ta koerasitt. Kevad kahandab lumehanged ning viib kõik julgad ja junnid ühele tasapinnale. Sina otsi lihtsalt kohta, kuhu king maha panna.
Süda läks pisut läilaks, õnneks puhus üsna jäine tuul. Puhus klaariks.
Jaani kirik tundus kodune. Ei mingit kulda, vaid must ja valge. Laulja hõikab korraks ja teeb paar käteplaksu. "Väga hea akustika," võtab ta kokku.
Siis istub ta klaveri taha ja laulab.
Imed on siinsamas.
Pisarad kurgus.

Thursday, March 29, 2012

Teistmoodi tegelikkused II

Brüssel on mõnes mõttes Euroopa pealinn ka. Müra on ikka koledasti, kui tänavaäärses hotellis oled koha võtnud. Sireenid huilgavad läbi öö. Tänavapuhastusmasinad ragisevad. Ning kusagil põrutatakse müüdavaid naisi.
Viimast, oleme ausad, pole siiski kuulda. Küll võib seda aimata, kui kiikad sinna, kuhu pole vaja kiigata.
Kiigake hoopis ühel äripäeval mõnda parki. Päike paistab soojalt. Klassitäite viisi lapsi tuleb, siis lipsuga onusid, kontsadega tädisid, prillidega tudengineiusid. Kraamitakse välja salatid ning burgerid ja kukutakse mugima.
Ilus on. Purskaevuvees sillerdab päike, puudest kohtab lehtemineku kohinat. Või on teeb seda häält hoopis linn ise, mis oma maa-alale enam ära ei mahu?

Läheme maad soolama!

Sain hiljaaegu ühe kutse. Olete oodatud ja nii ja naa. Et Haljala kool, kus te suvatsesite mõned aastad ajalugu õpetada, saab nüüd 325. Et tulge vaatama, kuulama. Visake viina, tehke tantsu. Võibolla varsti polegi maakoolis enam põhjust laulda ja tantsida. Uks naelaga kinni ja aken kiviga sees.
Ei Haljalas see asi nii hull ole sugugi. Küllap tehakse sülti ja pannakse rosinaidki saia sisse.
Luuletus aga on selline:

Olin kord kooliõpetaja.
Maa sool, ühesõnaga.
Siis sai villand.
"Soolake ennast sisse
koos oma maaga!"
põrutasin
ja lahkusin.

Aga tagasi mõeldes
on kusagil sooltes
ikkagi veel
kummaline tunne.

Need, kellelt ei saa küsida

Imelik on see, et vanemaks saades tuleb juurde nii vastuseid kui ka küsimusi.
Vastuseid tuleb juurde nii, et sa ei taha enam meelsasti uut raamatut lugeda ega filmi vaadata - võibolla on need kirjutatud või vändatud nii, et sa näed tegijat läbi. Siis on aga igav.
Teiselt poolt tuleb juurde küsimusi. Eriti just neid üldiseid. Et kust me tuleme. Lapsena ei osanud küsidagi. Nüüd pole, kellelt küsida. Miks see vastuolu maailma sisse kirjutatud on? Ka see on küsimus.
Tegelikult oli mul mineviku kohta veel üsna mitu küsimust. Kord ei tihanud pärida, kord polnud õiget inimest võtta.
Aga need õiged, kellelt pärida, võtavad üha enam reisikepi kätte ning astuvad üle igaviku lävepaku.
Ka sel aastal oli üks niisugune kurb hüvastijätt. Minevik jäi vaesemaks, eks sedakaudu ka tulevik.
Ja üldse - eks tulevikku ongi iga päevaga üha vähem järel. Või nagu on öelnud üks tark mees: tere tulemast planeedile Maa, kust keegi pole veel elusana lahkunud!
Foto: ARVI KRIIS

Igavik ja meie

Mõtlen tihti igavikule. Sellele, et see on kahekõne minu ja millegi väga suure vahel.
See suur tuleb tavaliselt õhtuti. Küsib, kas juba magad.
Enamasti magan jah. Keeran näo padjanurka ning lasen käia. Hommikul on siis hea tõusta, teadagi.
Teinekord ma aga ei maga. Ning siis me vestleme. Kõigest, aga eriti sellest üldisest. Kulgemisest, noh.
Hakkame algusest peale ja jõuame lõpuni välja. Ehkki need alguse asjad on ikka väga segased.
Et päris algust on raske puutuda, mõtlen oma kodupaigale Aserile. Sellele, et lapsena peame loomulikuks seda, mis on. Alles hiljem hakkame temasse kuidagi suhtuma.
Nüüd ma suhtun nagu suhtun. Mis seal ikka. Kodu füüsilises mõttes pole, vaimselt jään ma ikka kusagile sinna, kus mänd õue valvas, tuba oli soe ning vesi radiaatorites vaikselt voolas.
Selle voolamise saatel uinun ma praegugi. Ainult et eemal ei päästeta lahti killustikupunkri luuki nagu mu lapsepõlves.

Monday, February 20, 2012

Laul kodukülast

Kui mõelda asjadest iseeneses, läheb meel muidugi nukraks. Põhjus: seda, mis möödas, on tunduvalt enam sellest, mis ees.
Ainuke lohutus on, et jätkub, mida meenutada.

Ühes külas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.

Tuli uus võim
keelas nooda vedamise ära.

Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.

Väike ja maailma äärel

Mõnikord tuleb mulle mõttesse meie riigi ja rahva saatus. Püüan selle mõtte küll kohe tõrjuda, aga ta tuleb siiski.
Rõõmus see mõte pole. Oleme maailma serval ning nihkume lõpmatusele ehk lõpule üha lähemale.
Saime teise võimaluse ise olla, aga kolmandat võimalust pole meile antud. Me jookseme laiali, teenime raha mujal ning hakkame tasapisi võõraid keeli rääkima. Emakeelena sealjuures.
See nn kogutoodang, mille me siin toota jõuame, on maailma suhtes üksainus kärbsemust. Iga eestlase kohta on rohkem kui miljon hiinlast ja miljon hindut veel takkapihta.
Kui üks eestlane teenib lisaväärtusena krooni, siis terve pundi peale teeb see miljoni. Kui hiinlane teenib krooni, teeb see pundi peale miljardi.
Me võime endale songa pingutada, ikka ei aita see midagi.
Pealegi, ega me enam niiväga ei pingutagi.
Töö pole enam auasi.
Ning auga pole ka paljudel juhtudel enam midagi peale hakata. See tähendab, et seda ei saa kellelegi müüa.
Jääb siis veel ausalt surra. Ning lasta oma hauakivile raiuda kood, mille põhjal saaks keegi mobiiltelefoni kaudu kadunu kohta infot saada.
Väike lohutus ikkagi.

Thursday, February 16, 2012

Kriipsud mu kodukooli klassidel

Vaatasin Aseri keskkooli kodulehekülge. Muidugi ei oodanud ma rahva plahvatuslikku juurdekasvu, nii palju ma kodupaigas ikka veel käin. Aga kurb oli ikka vaadata a-klasside seisu.
10a - puudub
11a - puudub
12a - puudub.
Niipalju siis keskkoolist, mille ma 30 aastat tagasi lõpetasin. Muidugi polnud meidki toona süle ja seljaga. Aga 18 lõpetanut polnud siiski väga hull.
Tõsi, Aseri keskkooliga pole veel päris lõpp. Venelased jätkavad, kuigi neidki pole enam nii palju kui ümberrahvustamise püüde kõrgaegadel, mil alustati isegi c-klassiga ja õpilaste arv koolis hakkas puutuma 600 joont.
Venkude seis keskkoolis on praegu selline:
10b - 12 õpilast
11b - 3 õpilast
12b - 3 õpilast.
Ühesõnaga, hüvasti see kool, mille ma lõpetasin. Kui kaua üldse eestikeelse haridusega jätkatakse? Eesti-poole nimekirjas on seitse klassikomplekti, neist kahel üks klassijuhataja. Esimese klassi pildil seisab kuus last. Neljandat ja seitmendat pole üldse.
Nüüd süüdlaste nimekiri.
1. Elu ise. Kui ikka enam maad kilomeetrite viisi ei parandata ning miljoneid dreenitorusid savist ja liivast vorpida pole vaja, pole tarvis ka tehast. Telliseid pole ka ju vaja, hooneid ehitatakse betoonist ja klaasist.
Lihtsalt üks paik Eestis paisus kunagi kunstlikult. Nüüd tuleb küsida lammutustoetust, sest mööda selle asula peateed kõndides hakkab kõhe ning kurb.
"Oli 17, kui seda maja ehitasin," ütleb minu Aseris elav sugulane Liidia Rohesalu. Nüüd on Liidia üle 70 ja temagi kätega ehitatud kortermaja katus sisse langenud.
Nii võib Aserit nimetada ka purunenud lootuste asulaks.
Aga vallavalitsus?
On rabelenud projektimajandusega, et hoida rasket taevalage valla kohal sisse langemast. Veel pole langenud.
Aga miks ma ise selles paigas pole ja oma õlga taevalaele toeks ei pane?
Vastus: olen hariduselt ilusa vale magister. Aga Aserist vaatab vastu karm tõde.

Fotol: Aseri kooli kell, allikas: http://www.aserik.ee/

Thursday, February 9, 2012

Teinekord maailma otsas

Maailm on siinsamas. Pole vaja kusagile lennata ega sõita. Pole vaja minna metsa ega mere äärde. Või siis, et mine küll, aga hiljem unusta kõik. Sest mõnikord on maailm liiga halb, et seda meeles pidada. Mõnikord jälle liiga hea, et tõsi olla.
Ka ilu on alati meiega. Isegi siis, kui silmad kinni paneme.
Mõnes paigas tundub siiski ilusam. Ilmselt seni, kuni me sellega ei harju.
Paik: Fäärid. Foto: KRISTJAN KALKUN

Ühel tööpäeval restoranis

Viisakas inimene tuleb tööle, vihub siis terve päeva ning kogu palga eest tööd teha ning tuigub seejärel väsinult oma alalisse elupaika.
Alati see siiski nii pole. "Ah, põrutame parem restorani pilte tegema!" ütles peatoimetaja ühel heal päeval.
Hästi tegime neid pilte. Ning hea toit oli laual.
Õige vastus: tegime neid pilte Maalehe tellimisreklaami tarvis.
Teine õige vastus: toit oli päris.
Kolmas: sõime toidu tõesti ära.
Neljas: jõime tilga viinagi veel peale.
Foto: TIIT BLAAT

Polaarlaul

Helistas üks muusikaõpetaja ja laulutegija. Ütles, Sulev, tee ühed sõnad.
Sõnade tegemine pole kerge, ütlen vastu. Eelkõige seetõttu, et igaüks võib su sõnade kohta arvata kõike.
Tegin siiski sõnad. Mõte hakkas - nagu ikka - kumisema, siis tekkis rütm. Eks see rütm ikka laulu saladus olegi!

Ma külmapoolusele tulen sulle külla,
me üksteist vaatame seal ainult läbi jää.
Ja jääst me lõpuks veele ehitame silla,
kui ütled mulle, et ma jõuludeni jääks!

Me vahel pole muud kui ainult tuisuiilid,
siin kilokaupa keegi lund ei loe.
Ja vahel harva, kui jääb tõesti veidi puudu
ma hanges avan lahkelt lumepoe.

Ma halja kevadeni tahan jääda siia
ning näha, kuidas lumi sulab viimati.
On kevad käes, nüüd suvi juba päral,
siis näen, et sügise poolt viibati.
Foto: ARVI KRIIS

Kui on vaja kindakirja

Maaleht mõtles ja mõtles, mida küll lugejatelt küsida.
Siis tekkis arusaam, et on talv.
Talvel on külm.
Külma vastu aitavad kindad.
Kinnastel võib olla oma lugu.
Aga milline?
Mulle meenus, et naabri-Mariliis on viimasel ajal usin kindakuduja.
Tema kindalugu on selline:
Nende villaste kinnaste saatus on keeruline. Kudusin need oma sõbrale Priidule jõuludeks ja nägin kurja vaeva. Käisin veel isegi pöialde suhtes nõu küsimas.
Kinkimine õnnestus, küll kadus vahepeal meie kõigi ehmatuseks üks kinnas juba ära. Nüüdseks on kindapaar siiski taas õnnelikult koos.
Foto: SVEN ARBET