Monday, September 2, 2013

Neli korda kümme minutit teatris

Näidend ja kümme minutit? Mida sellega ka öelda jõuab? Näidend on ju midagi sellist, mille vaatamiseks teatris paned puhtama kostüümi ja võtad vabaks mitu-mitu tundi.
Mitu tundi Tallinna Linnateatris läkski. Tõsi, suurem osa ajast voolas mööda koridorides, treppidel, järjekordset kümmet minutit oodates.
Iga kümme oli laval erinevas kohas: Taevalaval, Põrgulaval, väikeses saalis, Hobuveskis. Publik mängis omalaadset reis ümber maailma-mängu. Juhendaja ees, publik kohusetundlikult ning trepitõusudel kohisedes järel.
Aga kümne minutiga jõuab öelda küll. Ega siis teater peagi alati olema kussutav ema, kes võtab lapse sülle ning hoiab teda hellalt une tulekuni. Teater võib olla lihtsalt abimees, ulatuda elamus- või mõttenäljasele õnge, et see ise kala püüdma hakkaks.
Õnge Linnateater vaatajale ulatab. Mõne kala püüab ise ka, nii et päris tühja kõhuga koju tagasi minema ei pea. Elamus ise oleneb aga ilmselt sellest, millisest näidendist (neist neljast loomulikult!) on teater sulle määranud alustada.
Mina alustasin teatri 49. hooaja avapäeval Paavo Piigi tükist "Puhas lähedus".
Kaugeks oleme iseendast jäänud, võib lavastaja Tõnn Lamp sellega öelda. Me isegi räägime keeles, mis on meile olemuslikult võõras.
Meie lõuapärad kisuvad krampi, aga muudkui vatrame.Me isegi pole õigupoolest enam meie ise. Oleme üles keeratud või patareidega. Võime poolelt sõnalt tühjaks saada, vait jääda.
Lõuad aga polegi võibolla krambis, need on uuemate vastu vahetatud, mis nii kergesti veel ei liigu. Jalgu saab ka vahetada. Ning käsi. Ainult ajuga on veel raskusi. Ta peab minevikku meeles. Armastust. Ning vihkamist muidugi ka. Mis on ohtlik, sest inimese hing on kergesti süttivast materjalist.
Teine kümme minutit kuulus Diana Leesalu näidendile "Forever jung", lavastajaks Veiko Tubin.
Hullumaja on see elu. Miski on meie talupojamõistuse tasakaalust välja lükanud. Enam ei oska naerda ega nutta. Kahju ka ei hakka, kaastunne jääb nagunii võltsiks ning ohver võib hoopis ise osutuda mõrtsukaks. Surnukirstust ilmub imekaunis näitlejanna ning ajab kihvad paljaks. Teater, ühesõnaga. Aplaus on selle kümne minuti järel kõige võimsam.
Kolmas kümme, Kristiina Jalasto "Müks", lavastaja Henrik Kalmet.
Sisemine mina, see kindel ning maailma valitsev, saab selles tükis kõvasti kannatada. Me pole oma saatuse peremehed, väidavad näitlejad. Me ei lähe lõpuni, ei jõua pargipingini, kus ootab meid kütkestav naine. Meid tuleb tegutsema müksata, isegi meile jalaga tagumikku anda, vot siis läheme liikuma. Aga see pole enam omatahteline liikumine ning võib seetõttu ootamatult lakata.
Ning siis viimane kümme, see kodutee meeleolu looja. Minu jaoks Triin Sinissaare "Valmisolek on kõik". Andrus Vaarik oli sellest teinud tragöödia. Ei, komöödia.
Jällegi tuleb keelele "hullumaja", mis kehtib kõigi kümne minuti kohta. Pole teada, kumb on hullem, kas maailma hukk või selle ootamine.
Lõpus võime siiski kergendavalt naerda, ha-ha-ha. Paraku: võibolla just need viimased laused püüdsid vaataja jaoks selle liigse kala. Selle, mille asemel oleks võinud koduteel mitu palju maitsvamat püüda.

Kusagil alguse ja lõpu vahel

Muidugi on sügisel keskmisest nukram. Ilu muutub tabamatuks. Libiseb sõrmede vahelt.
Aga näeb selgemini. Iseend ja teisi. Vaikse ilmaga ka merepõhja. Iseenda varbaid mööda põhja edasi liikumas. Siis muidugi ei pea närv enam vastu, tõmbad kamaluga endale vett peale ja sulpsatad.
Kaldal on muidugi seesama sügis. Kanarbiku lõhnal on natuke pohlade ning seente tooni.
Värisema võtab korraks, aga hea on. Veri trügib kusagilt soonte sisemusest naha alla, tekitab petliku tunde, et kõik polegi veel möödas.
Muidugi pole kõik möödas. Võid pohlale minna, lasta peenikest punetust läbi pihkude korvi. Moos maitseb ka endiselt hea. Võibolla paremgi, varem olid lihtsalt rabelevam, kiirustavam.
Muidugi ei maksa liigselt kiirustada. Võid õnnest vilinal mööda sõita. Või kui mitte õnnest, siis kollastest ploomidest, mida üks vene vanamees poe ees auto pakiruumist müüs. Või mis müüs, andis lihtsalt ära. Viie euro eest terve kotitäie.
Selle kotitäiega petab oma meeleolu mitmeks päevaks.

Foto: ARVI KRIIS