Teistmoodi tegelikkused II

Brüssel on mõnes mõttes Euroopa pealinn ka. Müra on ikka koledasti, kui tänavaäärses hotellis oled koha võtnud. Sireenid huilgavad läbi öö. Tänavapuhastusmasinad ragisevad. Ning kusagil põrutatakse müüdavaid naisi.
Viimast, oleme ausad, pole siiski kuulda. Küll võib seda aimata, kui kiikad sinna, kuhu pole vaja kiigata.
Kiigake hoopis ühel äripäeval mõnda parki. Päike paistab soojalt. Klassitäite viisi lapsi tuleb, siis lipsuga onusid, kontsadega tädisid, prillidega tudengineiusid. Kraamitakse välja salatid ning burgerid ja kukutakse mugima.
Ilus on. Purskaevuvees sillerdab päike, puudest kohtab lehtemineku kohinat. Või on teeb seda häält hoopis linn ise, mis oma maa-alale enam ära ei mahu?

Läheme maad soolama!

Sain hiljaaegu ühe kutse. Olete oodatud ja nii ja naa. Et Haljala kool, kus te suvatsesite mõned aastad ajalugu õpetada, saab nüüd 325. Et tulge vaatama, kuulama. Visake viina, tehke tantsu. Võibolla varsti polegi maakoolis enam põhjust laulda ja tantsida. Uks naelaga kinni ja aken kiviga sees.
Ei Haljalas see asi nii hull ole sugugi. Küllap tehakse sülti ja pannakse rosinaidki saia sisse.
Luuletus aga on selline:

Olin kord kooliõpetaja.
Maa sool, ühesõnaga.
Siis sai villand.
"Soolake ennast sisse
koos oma maaga!"
põrutasin
ja lahkusin.

Aga tagasi mõeldes
on kusagil sooltes
ikkagi veel
kummaline tunne.

Need, kellelt ei saa küsida

Imelik on see, et vanemaks saades tuleb juurde nii vastuseid kui ka küsimusi.
Vastuseid tuleb juurde nii, et sa ei taha enam meelsasti uut raamatut lugeda ega filmi vaadata - võibolla on need kirjutatud või vändatud nii, et sa näed tegijat läbi. Siis on aga igav.
Teiselt poolt tuleb juurde küsimusi. Eriti just neid üldiseid. Et kust me tuleme. Lapsena ei osanud küsidagi. Nüüd pole, kellelt küsida. Miks see vastuolu maailma sisse kirjutatud on? Ka see on küsimus.
Tegelikult oli mul mineviku kohta veel üsna mitu küsimust. Kord ei tihanud pärida, kord polnud õiget inimest võtta.
Aga need õiged, kellelt pärida, võtavad üha enam reisikepi kätte ning astuvad üle igaviku lävepaku.
Ka sel aastal oli üks niisugune kurb hüvastijätt. Minevik jäi vaesemaks, eks sedakaudu ka tulevik.
Ja üldse - eks tulevikku ongi iga päevaga üha vähem järel. Või nagu on öelnud üks tark mees: tere tulemast planeedile Maa, kust keegi pole veel elusana lahkunud!
Foto: ARVI KRIIS

Igavik ja meie

Mõtlen tihti igavikule. Sellele, et see on kahekõne minu ja millegi väga suure vahel.
See suur tuleb tavaliselt õhtuti. Küsib, kas juba magad.
Enamasti magan jah. Keeran näo padjanurka ning lasen käia. Hommikul on siis hea tõusta, teadagi.
Teinekord ma aga ei maga. Ning siis me vestleme. Kõigest, aga eriti sellest üldisest. Kulgemisest, noh.
Hakkame algusest peale ja jõuame lõpuni välja. Ehkki need alguse asjad on ikka väga segased.
Et päris algust on raske puutuda, mõtlen oma kodupaigale Aserile. Sellele, et lapsena peame loomulikuks seda, mis on. Alles hiljem hakkame temasse kuidagi suhtuma.
Nüüd ma suhtun nagu suhtun. Mis seal ikka. Kodu füüsilises mõttes pole, vaimselt jään ma ikka kusagile sinna, kus mänd õue valvas, tuba oli soe ning vesi radiaatorites vaikselt voolas.
Selle voolamise saatel uinun ma praegugi. Ainult et eemal ei päästeta lahti killustikupunkri luuki nagu mu lapsepõlves.