Head ja halvad harjumused

Niisiis: maailm on ümmargune. Nii sisult kui ka vormilt.
Kahtlete?
Jah kahtleme!
Kahtlusi on muidugi raske hajutada. Sest see eeldab usku. Usku on meil aga vähe. Nii naeramegi laginal nende üle, kes usuvad.
Kas see, kes usub, on usklik?
Ei, ta on pigem uskuv. Ta usub, et teisel pool mäge on ka veel midagi. Et teisel pool mõõtmatut merd on kallas. Et ma olen olemas ka siis, kui magan.
Magama jäämiseks on samuti usku vaja. Või kujutate ette, et te lähete voodisse ega usu, et te hommikul ärkate?
Ei, muidugi te ei mõtle selle peale. Te heidate magama harjumusest, ärkate üles harjumusest. Hambaid pesete heast harjumusest, kohvi joote halvast harjumusest.
Päev ongi harjumusi täis.
Muidu te õhtuni ei jõuakski.
Õnneks mahub päeva ka harjumatut. Seda, mis südame lööma paneb. Kuigi süda lööb ka harjumusest. Kuni kõik see muutub liiga harjumuspäraseks.
Me ei märkagi enam, et me olemas oleme. Kuni komistame metsarajal puujuure taha ja lendame ninali.
Tulemusi võib olla täpselt kaks: lööme nina veriseks ja hakkame nutma; lööme nina veriseks ja hakkame vanduma.
Mida me edasi teeme?
Verine nina nr 1: keegi puhub meie valutavale ninale ja lausub helli sõnu.
Verine nina nr 2: toome kodunt kirve ja raiume selle juure läbi. Kui viha ikka ei lahtu, langetame puu.
Äärmuslik areng: ostame RMK-lt selle langi ja laseme kõik puud maha võtma. Ehk nagu lõplik soovitus köha puhul: lase pea maha võtta ning sa ei köhi enam iialgi!
Oodake, aga küsimus oli ju usus ja kahtlemises!
Kui teaduslikku seletust pole, on abiks põhimõte, et vähemus allub enamusele.
Kuidas küll ei tahaks vähemus olla!