Ma olen keegi, aga ma ei kuulu endale.
Kuulun peaaegu kõigile, vähemalt neile, kes minu kohta midagi arvavad. Ühesõnaga, kui viitsid arvata, oled minu kaasomanik.
Samas ei saa ükski mind endale hoida, sest tuleb järgmine, kes arvab rohkem või räigemalt ja võtab mu endale.
See kõik on ebameeldiv, aga vajalik. Sest tänu arvajatele olen ma üldse olemas.
Vähemalt nende silmis, kes vaatavad ja kuulavad.
Mida rohkem minust arvatakse, seda suuremaks ma muutun.
Mõnikord paisun ma nii suureks, et võõrandun iseendast ja hakkan elama kaksikelu. Üks osa minust on teie, teine mu enda jaoks.
Seda enda oma ma teile ei anna, mitte ei vihjagi.
Ülejäänu osas võite mind kasvõi Põrgupõhja Jürkaks pidada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment