Seepi ja tikke on ikka vaja

Kasvasin perekonnas, kus jõukust ei kogutud ja ainsateks kuldesemeteks olid ema ja isa abielusõrmused. Võibolla siiski ka ema kell, mis käis ketiga kaela, aga mida ta pigem puidust karbis kui kaelas hoidis.
See-eest oli meie kodus aga alati piisavalt kraami, et väike sõda üle elada. Poest ostetud kauba peale tõstsid nii isa kui ema peaaegu alati ühe toosi tikke (eks tuld on vaja ikka ju pliidi alla teha, olgu kord või olukord milline tahes!). Nii kogunes tikutoose kappi juba mitu kingakarbitäit.
Sellesse kappi nad ka ununesid. Sõda õnneks ei tulnud, vaid tikkude tootmine kolis kapitalismi ajal Eestist kaugemale. Nüüd on need tikud alles, aga juba nostalgiana. Juurde samasuguseid ju enam ei tehta.
Samuti oli meil sõja või mõne muu väiksema häda puhuks puidust kohvritäis pesuseepi. Ja mitu tükki veel kohvrikaane peal lisaks. Tänagi on mul neid seebitükke alles, protsendimärk kenasti peal.
Elektripirnide puhul miskipärast nostalgiat tekkinud pole. Nende karp on peaaegu tühjaks saanud. Ainult üks sinist värvi pirn, omal ajal vist pigem uudsuse kui vajaduse pärast ostetud, toksas vastu papist karbiseina.
Üht liiki nostalgiatooteid tarvitan ma aga lausa iga päev. Mäletate, et omal ajal hakkas voodilinariidest puudus kätte tulema? Ja kuna varasemat arvesse võttes tundus, et tarbekaupadega asi nõukogude riigis mitte paremaks, vaid koguni halvemaks kipub minema, tuli valmistuda linatut aega üle elama.
Õnneks oli meie naabrinaise õde Tartus kangapoe müüja. Nii õnnestuski meil osta väike rullikene voodilinariiet ja see linadeks õmmelda.
Hea materjal on, tuleb tunnistada. Konkureerivad kapitalistlikud linad kärisevad ühtepuhku, aga sotsialistlik küljealune peab visalt vastu. Ning omaaegset froteerätikud ka.
Ahjaa, tikukarpi otsides silmasin keldris veel keeratavaid purgikaasi. Et me neid viimastel aastatel hoidisepurkidele keeranud pole, kahtlustan, et nad on jäänused neist kolmest pikast purgikaanerullist, mis kodus kapis valmistusid nendeks sügisteks, millal kaltsukaupmees meie värava taga enam ei peatu ja vahetuskaupa ei paku.
Üks pakkumine siia ka: kui kellegi peaks hädasti olema pikka valget aluspesu, toodetud 1970. aastate lõpus või 1980. alguses, siis mõne paari täin ka ära anda. Kasvõi Kaitseliidule, kui mõni raske retk külmade ilmade ajal peaks ette tulema.
Foto: SVEN ARBET