Hommik algas künnivõistlusega. Eesti-Soome II maavõistlusega. Oli aatehetk, pühendatud neile, kes tahavad, et künd Eestimaal jätkuks.
Neid pole sugugi palju, järelikult peab neis aadet seevõrra rohkem olema. Küllap ongi, sest muidu künnivõistlused ei püsiks.
Kõik oli uhkelt ette valmistatud, aga pealtvaatajaid nappis. Raske on muidugi ka võistlust jälgida, kui mehed ei võistle mitte selles, kes esimesena põllu teise otsa jõuab.
Lõunatundi pidasime kunagise künni-ideoloogi Carl Robert Jakobsoniga. Teda esindas kivist kuju, meid koor ja kõnelejad. Viimaste hulgas ka president Arnold Rüütel, kes kõneles oma hea tava kohaselt. Ning nägi sama hea välja.
Mina poleks saanud suudki lahti teha, kui polnuks Jüri Aarmat, kes pidi kehastama Jakobsoni. Seega pidin mina tasakaalu huvides kehastama Aarmat.
Vististi tuli hästi välja, sest meie avaliku intervjuu järel kostis vaikset heakskiiduüminat.
Oleksin selle ümina tahtnud lisada tsüklisse „Eestimaa õhtud“.
Foto: ARVI KRIIS
No comments:
Post a Comment