Ärevalt natukene kummalisel peol

Läksime Teaga Tallinna Ülikoolis korraldatud peole. Tea muidugi õigusega, tema on lõpetanud nii selle Vilde-nimelise kui ka praeguse, ilma Vildeta kooli.
Mina olen muidugi see veendunud Tartu-pooldaja. Selle Tartu, mis kunagi oli. Praeguse Tartu Ülikooli suhtes ei oska ma seisukohta võtta. Kuulujutud räägivad, et pole enam see, mis varem. Aga on siis miski praegu see, mis oli varem? Ühesõnaga, läksime. Ülikonna panin selga, Tea stiilse kleidikese. Peo stiil oli küll 1920. aastad, aga kui sul on kaks ülikonda, pead ühe valima. Tea oli seega TUNDUVALT stiilsem.
Berit oli peo üks korraldajaid, see andis minekule ikka hoopis teise innu.
Ind aga jahtus 10 minutit enne kella seitset ikka täiesti. Kohal polnud kedagi! "Jookseme!" hüüdsin Teale. "Võtame Beriti ka kaasa!"
Ei jooksnud me kuhugi. Rahvas kogunes, pidu sai vahva. Isegi väga vahva. Ning jäime ka pildile. Pilt sai peaaegu sama ilus kui meie ise.

Küsimus maaelu kaugemast tulevikust

Ikka küsivad inimesed üksteiselt igasuguseid asju. Et kuidas läheb, kuidas käsi käib. Viisakusest, suusoojaks. Mõni ka tegelikust huvist.
Hiljuti esinesin maaraamatukogude töötajatele. Tubli sada naist. Sada tublit naist.
 Kuulasid nad mu sisutühja loba iseendast (aga millest sa ikka oskad veel rääkida, kui hakkad juba 50 saama...), noogutasid äratundmise märgiks, turtsatasid korraks nalja peale, aga siis küsisid: "Kas maaelul on veel lootust?"
Esimese hooga lõi hinge kinni. Et kust mina nüüd tean. Maa pole mu elupaik, vaid romantiliste käikude sihtpunkt. See tähendab, meie vaatenurk erineb.
Mina tahan, et maa oleks vaikne ja värske, nemad ilmselt, et maal oleks ikka elu ning sellega kaasnevat mürinat. Mõte töötas neil sekunditel palavikuliselt. Siis tuli lahendus, võibolla isegi, et tõde.
"Maal on tulevikku siis, kui seal elavad vaid need, kes seal tahavad elada, mitte need, kes on sunnitud!"
Usun seda ka Eesti kohta. Kui sa ikka midagi ei taha, ei oska, ei suuda, küll leiad vahendi ja võimaluse ka virisemiseks.

See elu, mis on juba olnud

Olin möödunud nädalavahetusel Kukul külas. Kuku Raadio, seal on selline saade. Ei noh, saade läks kenasti. Jüri Aarma küsis ning mina segasin oma vastustega talle isegi vahele. Lugesime luuletusi ka.
Kaks tundi läks nii kiiresti, nagu Jüri oli lubanud. Liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel rääkida. Oma abikaasast, lastest, sõpradest. Huvialadest, mida mul küll peaaegu pole. Sellest, et armastan silmitseda mööduvat aega. Eriti siis, kui ise pikali olen.
Tallinnast tagasi sõites vajus hinge aga seletamatu kurbus. Kõik on ju hästi? Jah, aga kõik on vist nüüd nagu on. Ma olen selline, nagu ma olen. Ei muutu ka siis, kui tahaks, sest suurem osa mu elust on juba minevik. Ning seda tagantjärele ei muuda.
Teistele ehk annaks veel valetada, et olnud on nii ja nii, aga ise ikkagi ei usu. Kui ei usu ise, ei usu ka teised. Nõnda segunesidki sel õhtul rahulolu, et nii on olnud ning tusk, et see, mis olnud, jääbki mu põhiolemuseks. Ning vist ka mälestuse aluseks, mis minust kord jääb.

Neli korda kümme minutit teatris

Näidend ja kümme minutit? Mida sellega ka öelda jõuab? Näidend on ju midagi sellist, mille vaatamiseks teatris paned puhtama kostüümi ja võtad vabaks mitu-mitu tundi.
Mitu tundi Tallinna Linnateatris läkski. Tõsi, suurem osa ajast voolas mööda koridorides, treppidel, järjekordset kümmet minutit oodates.
Iga kümme oli laval erinevas kohas: Taevalaval, Põrgulaval, väikeses saalis, Hobuveskis. Publik mängis omalaadset reis ümber maailma-mängu. Juhendaja ees, publik kohusetundlikult ning trepitõusudel kohisedes järel.
Aga kümne minutiga jõuab öelda küll. Ega siis teater peagi alati olema kussutav ema, kes võtab lapse sülle ning hoiab teda hellalt une tulekuni. Teater võib olla lihtsalt abimees, ulatuda elamus- või mõttenäljasele õnge, et see ise kala püüdma hakkaks.
Õnge Linnateater vaatajale ulatab. Mõne kala püüab ise ka, nii et päris tühja kõhuga koju tagasi minema ei pea. Elamus ise oleneb aga ilmselt sellest, millisest näidendist (neist neljast loomulikult!) on teater sulle määranud alustada.
Mina alustasin teatri 49. hooaja avapäeval Paavo Piigi tükist "Puhas lähedus".
Kaugeks oleme iseendast jäänud, võib lavastaja Tõnn Lamp sellega öelda. Me isegi räägime keeles, mis on meile olemuslikult võõras.
Meie lõuapärad kisuvad krampi, aga muudkui vatrame.Me isegi pole õigupoolest enam meie ise. Oleme üles keeratud või patareidega. Võime poolelt sõnalt tühjaks saada, vait jääda.
Lõuad aga polegi võibolla krambis, need on uuemate vastu vahetatud, mis nii kergesti veel ei liigu. Jalgu saab ka vahetada. Ning käsi. Ainult ajuga on veel raskusi. Ta peab minevikku meeles. Armastust. Ning vihkamist muidugi ka. Mis on ohtlik, sest inimese hing on kergesti süttivast materjalist.
Teine kümme minutit kuulus Diana Leesalu näidendile "Forever jung", lavastajaks Veiko Tubin.
Hullumaja on see elu. Miski on meie talupojamõistuse tasakaalust välja lükanud. Enam ei oska naerda ega nutta. Kahju ka ei hakka, kaastunne jääb nagunii võltsiks ning ohver võib hoopis ise osutuda mõrtsukaks. Surnukirstust ilmub imekaunis näitlejanna ning ajab kihvad paljaks. Teater, ühesõnaga. Aplaus on selle kümne minuti järel kõige võimsam.
Kolmas kümme, Kristiina Jalasto "Müks", lavastaja Henrik Kalmet.
Sisemine mina, see kindel ning maailma valitsev, saab selles tükis kõvasti kannatada. Me pole oma saatuse peremehed, väidavad näitlejad. Me ei lähe lõpuni, ei jõua pargipingini, kus ootab meid kütkestav naine. Meid tuleb tegutsema müksata, isegi meile jalaga tagumikku anda, vot siis läheme liikuma. Aga see pole enam omatahteline liikumine ning võib seetõttu ootamatult lakata.
Ning siis viimane kümme, see kodutee meeleolu looja. Minu jaoks Triin Sinissaare "Valmisolek on kõik". Andrus Vaarik oli sellest teinud tragöödia. Ei, komöödia.
Jällegi tuleb keelele "hullumaja", mis kehtib kõigi kümne minuti kohta. Pole teada, kumb on hullem, kas maailma hukk või selle ootamine.
Lõpus võime siiski kergendavalt naerda, ha-ha-ha. Paraku: võibolla just need viimased laused püüdsid vaataja jaoks selle liigse kala. Selle, mille asemel oleks võinud koduteel mitu palju maitsvamat püüda.

Kusagil alguse ja lõpu vahel

Muidugi on sügisel keskmisest nukram. Ilu muutub tabamatuks. Libiseb sõrmede vahelt.

Aga näeb selgemini. Iseend ja teisi. Vaikse ilmaga ka merepõhja. Iseenda varbaid mööda põhja edasi liikumas. Siis muidugi ei pea närv enam vastu, tõmbad kamaluga endale vett peale ja sulpsatad.
Kaldal on muidugi seesama sügis. Kanarbiku lõhnal on natuke pohlade ning seente tooni.
Värisema võtab korraks, aga hea on. Veri trügib kusagilt soonte sisemusest naha alla, tekitab petliku tunde, et kõik polegi veel möödas.
Muidugi pole kõik möödas. Võid pohlale minna, lasta peenikest punetust läbi pihkude korvi. Moos maitseb ka endiselt hea. Võibolla paremgi, varem olid lihtsalt rabelevam, kiirustavam.
Muidugi ei maksa liigselt kiirustada. Võid õnnest vilinal mööda sõita. Või kui mitte õnnest, siis kollastest ploomidest, mida üks vene vanamees poe ees auto pakiruumist müüs. Või mis müüs, andis lihtsalt ära. Viie euro eest terve kotitäie.
Selle kotitäiega petab oma meeleolu mitmeks päevaks.

Foto: ARVI KRIIS

Roosiaias kõndis nägus neid

Roosi-ai-as kõn-nib nä-ägus neid,
võ-õlub aus-ta-jaa-te süüü-da-meid.
Tema ümber roo-sid kaunimad.
Okkad tor-ka-vad, kui puudu-taad.
Umbes nõnda laulus mu vanaema Emilie Wilhelmine Elm, sündinud Truber, siis, kui ta veel lauda jaksas. Roosiaiaga oli muidugi raskem. Ega tavalises aias omal ajal neid üle viie-kuue känta polnud, nõukogude inimene polnud ju mingi mõisnik ega vanaema aadlipreili.
Vanaema oli lausa vaenelaps, kui mitte arvessse võtta tema vanaema, kes väikest Miilit kasvatas ja õigele teele suunas.
Kurat, kui vanaema oleks elus olnud, no oleksin võtnud ta enda ja Teaga kaasa Kadrioru roosiaeda. Palju see 109-aastane memm oleks ikka söönud-joonud ja seisuruumi võtnud.
Pealegi, ega vanusepiiri polnud. Leida Rammo oli kohal vaatamata sünniaastale 1924. ja Kihnu Virve, teadagi, ei vanane kunagi.
Aga hea oli 20. augustil selles roosaias ikka. Olin seal LP Sulev Oll abikaasaga.   

Mitu korda ebaõnnestunud jäätisekokteil

Sõbrad tulid külla. Rõõm missugune! Vaatasime ringi siin ja seal, siis otsustasime Haapsallu sõita. Veetsime tõeliselt mõnusa päeva. Välja arvatud see jäätisekokteil.
Kõndisime, lobisesime, käisime Anni kohvikus, krõbistasime mõnuga sealset sööki. Jõime kohvi, mina, patune, ka karastusjooke. Kuni jõudsime selle kohvikuni.
Ühesõnaga, oli kena suvepäev. Liikusime mööda promenaadi, imetlesime kuursaali, möödusime ravilast, kõndisime veel mööda mereäärt. Eks jalad hakanud juba väsima. Ning kurk tegi paar klunksatust, mõeldes jäätisekokteilile.
No oligi tee ääres üks kohvik. Ei taha solvata, kõik kena. Mere ääres, istu lausa terrassil ja lase jahedal maiusel makku voolata.
Oi, kurat. Tagasi tahtis see maius maost hüpata. Sõber Tiit hüppas koguni püsti, et kokteili ümbersegamist nõuda.
Segati kõvasti. Vurr tootas, kokteil lahjenes. Selle joogi nimeks võinuks panna ka Haapsalu valge daam või mis iganes, aga üks õudne lurr ta igatahes oli. Põhiliselt piim. Ja mida lohkem segati, seda enam ta rasvavaba piima meenutas.
Tiit läks poodi. Ostis jäätist. Mangokonservi. Veel miskit. Segas ja vahustas. Vat see kokteil rahustas!
Pildil: meie sel õnnetus kohvikus.
Pildi autor: TIIT

Kuidas leida uusi vanu onupoegi

Augustikuus sai teoks midagi, millest olen ammu unistanud. Nimelt toimus Tea emapoolsete sugulaste kokkutulek. Ning selle üheks naelaks oli kohtumine aastate tagant.
Nimelt oli Tea ema Helle noore tüdrukuna käinud oma onu August Allaste matusel. Onu suri noorelt, noorim laps Mart, kahenädalane, ristiti oma isa kirstu juures.
Sealt peale Helle ja onulapsed enam ei kohtunud. Polnud kedagi, kes nad kokku viinuks.
Nüüd, läbi geni.com-i, õnnestus mul Helle onu-poolsed sugulased taas üles leida. Neid on palju, kuid onulapsi endid on järel vaid üks, Mart.Sellesama Mardiga aga Helle kohtuski. Esimest korda pärast aastat 1949. Ajalooline hetk leidis aset Venevere seltsimaja trepil.
Ajalugu sai taas grammikese tagasi-suunas keerata. Valetan, kui ütlen, et ma pole selle hetke üle uhke.

Löö vastu plekki akna taga, vihm!

Suvi on ju olnud soe ja kuiv. Ainult mõnedel öödel on sadanud nii et. No ladinal, nagu Ladina-Ameerikas. Lugesin kord sealset lugu sellest, et sadas nii palju, et aeg muutis oma tähendust. Et kirikukell lõi, järelikult oli pühapäev, aga see võis olla ka veel eelmine pühapäev. Või siis järgmine.
Vot niimoodi on meil sadanud. Kallanud, valanud, ladistanud. Kõu on kõmisenud, pikne sõitnud oma sähviva vankriga üle taeva.
Meie oleme olnud vait. Lihtsalt oodanud. Ei teagi mida. Kas seda, et veel tugevamini põristama hakkaks. Või et juba üle jääks. Mõlemas on oma võlu.
Ükskord on muidugi üle jäänud. Oleme uinunud. Alati on hea uinuda, kui miski on möödas.
Kunagi pole hea uinuda, kui miski on veel ees.

Suvi uue heleda ülikonnaga

Üle pika aja oli niisugune suvi nagu üks suvi peab olema. Kuumus kõrvetas nii, et muru kuivas ära. Käes on augusti lõpp, aga ma olen kogu suve jooksul vaid neli korda muru niitnud. Omalaadne rekord.
Ühesõnaga suvi. Päike paistab. Ujumas võib käia. Ning igasugustel üritustel.
Igasugustel üritustel aga igasuguse väljanägemisega ei käi. Järelikult tuleks soetada midagi sellist, millega kaaskodanike tundlikku moetaju ei häiriks.
Läksime kauplusse ja ostsime heleda ülikonna. See oli üllatavalt lihtne arvestades nn eeltingimusi: keskmine tüsedus, kõrged õlad ja mitte eriti suur valmidus ülikonda kanda.
Nüüd olen siiski väga rahul. Ei nurisegi, et varsti kukub juba 50. Käin koos abikaasaga ürituselt üritusele, kuumema ilmaga võtan pintsaku seljast, et Hiina nõgesest tehtud valge pluus välja paistaks ja olen rahul.
Rahul muidugi seni, kuni saabub sügis, külm võtab oma embusse heinakõrred ning koputab varaöösiti akna taga.

Klõpsud ajaloo tarvis

Nii. Nüüd on siis sellega ühel pool. Ma olen Eesti kultuuripärandis. Pildiga ja puha.
Algas aga kõik sellest, et saabus kiri. Et kas te oleksite nõus end üles võtma laskma kultuuriloolise arhiivi tarvis. "Kirjanik ja tema keskkond". Teadupärast on mind ka ametlikult kirjanike sekka arvatud, aga nii hiljaaegu, et üles võtta pole veel jõutud.
Olgu siis peale. Kuhu seista? Kuidas? Seisa, kus sulle kõige olulisem tundub! Nüüd, sõbrad, võtke palun aeg maha ning mõelge, kus teie laseksite end ajaloo tarvis üles võtta? Ütlen ette, et see polegi niisama lihtne.
Kodu Aseris on küll alles, aga teiste kätes. Muidu oleks männi all mõnus istuda. Seal, kus isagi armastas istuda ja maasse kaevatud raudteevagonetis läikivat veesilma vaadata.

Koolimaja? Ei ole see kohalik põhikool enam see, mis ta keskkooli ajal oli. Pealegi, ega ma pole kunagi armastanud koolis käia. Kuigi ma õppisin hästi. Lõputunnistuse keskmine 4,88 - kui keegi tahab võrrelda.
Järgmisena tuleb pähe isa lapsepõlvekodu peaaegu unustatud Urtja külas. Aga mina ju ei elanud seal!
Siis võtsin läbi praeguse elukoha võimalused. Keila juga. Aga ei ole mu luuletused seal sündinud. Liiga saksikuvõitu talupojast ja töölisest pärit poeedile, kellele vanemad lisasid pisut ka teenistuja verd.
Türisalu pank: vägev looduse monument, aga üleval pildistades näeb taustaks ainult merd ja alt vaid paekivipaljandit. Seega oleks vaja kohta, mille võiks pildi põhjal ilma minuta ära tunda.
Nii tuligi pähe Maarja kabeli vare minu kodukihelkonnas Viru-Nigulas. Tehtud! Pildistajad olid nõus Viru-Nigulasse sõitma. Ja minu abikaasa Tea ka pildi peale lubama. Ilma Teata ma ei tahtnud.
Sõitsime siis Viru-Nigulasse, laenutasime sealt tooli, mille on istunud kohalik kirikuõpetaja Aleksander Alver, kes sõja ajal koos oma teenija, minu isa tädi Lonnyga Rootsi põgenes ning sättisime end kabeli juurde paika. Kätte võtsin isa lauliku, millele oli alus pandud 70 aastat tagasi, pildistamiskohast umbes kilomeetri kaugusel.
See oli unustamatu päev. Kibuvits lõhnas, tuul puhus, fotoaparaat klõpsus. Aitäh, elu!

Foto: Alar Madisson

Kerge tuhaga, aga ikkagi ehe

Hea, kui sul on kõiksugu tuttavaid. Eriti huvitavad on muidugi need kampsuniga, sest nende sisemus on vaba. Kui mitte muust, siis eelarvamustest vähemalt. Ning väikekodanlikust saastast. Muud saasta võivad aga nemadki külge koguda.
Seetõttu on vahel hea üks mehine saun teha. Seekord tegime hoopis omalaadse sauna. Kõigepealt lõke liivale. Siis kivid tulle. Auk maasse. Telk augu kohale. Kivid sisse. Kuum vesi kõrvale. Uks kinni. Vihad välkuma.
Kurat, miski nagu mattis hinge. Tuhk, pakkus peremees. Nano-osakesed.
Mõned osakesed elu jooksul kannatab inimene aga ära. Põrgukuumuse samuti. Õnneks suudab keegi telgi ukse avada. Leegime kui jeekimid mere poole.
Sahh! teeb meri, kui kuumad kehad temasse viskuvad.
Muidugi on hea olla. Muidugi on tunne, et see maailm loodi ikka sinu jaoks. Pärast laulame, kes kuidas oskab. Lõkkest aga tõuseb suitsu üha peenema joana.

Kuidas kahest sõnast kasvab suur lugu

Õige mitu aastat tagasi sõnastas mu abikaasa Tea lasteaia tarvis õppeaasta teemasid ning märksõnu. Kirjutas paberile ka "Hooli ja hoia!"
Istusin hiljem sama laua taha ning nähes sõnu, hakkasin neid mõttes kordama või isegi korrutama. Et hooli ja hoia, hoia ja hooli. Ning et imetle maailma mõlemaid pooli. Nõnda valmis ootamatult luuletus. Sama ootamatult tulid ka teised luuletused ning kõige krooniks ka veel luulekogu "Hea tuju kuju".
Siis leidis mu "Hoolimise laulu" helilooja Juhan Trump. Lõi sellele viisi ning trükkis ka raamatusse. See ilmus aastal 2011 ning sai nime, arvake ära, "Hoia ja hooli".
Edasi leidsid selle laulu koorid ning aastaks 2013 oli hoolimise lugu jõudnud juba nii kaugele, et kõlas Harjumaa laulu- ja tantsupeol Keilas. Mart Jürisalu oli teinud seks puhuks orkestriseade. Ning Juhan Trump ise juhatas ühendkoore. Kõigele lisaks oli see kogu peo teema- või tunnuslauluks ning leidis ettekandmist peale "Isamaa ilu hoieldes" ning enne "Põhjamaad" ja "Kodumaad".
Seega - olge ettevaatlikud enne, kui midagi paberile panema või seda korrutama hakkate. Video on aadressil http://www.youtube.com/watch?v=wc3ve1qaB7k

Väike pealelõuna kukeseentega

Mõnikord pole muud, kui sõida lihtsalt suunas, kuspool ilm tundub rohkem lahti olevat. Siis, tüdinud ühtlasest kiirusest, aeglusta ja pööra hoopis tundmatule teele.
Kui seda mööda mõned kilomeetrid edasi oled logistanud, peatu korraks ja vaata, kus saaksid mõnusalt seisma jääda, ringutada, kopsutäie värsket tõmmata ning ehk isegi vett visata. Muidugi võid ka pisut kaugemale kiigata. Kasvõi kakskümmend meetrit.
Seal, põdrapabulate vahel, on nad nagu õide puhkenud. Säravkollased, üksikuna ning lausa ringidena.
Algul sa ei usu, siis nagu hakkad end veenma, võrreldes varem juhtunut sellega, mis praegu sünnib,võibolla ka sellega, mida arvasid kunagi juhtuvat. No, seejärel on hetk kaaslasega aru pidada, vahendid valida. Pakiruumist seal (otsekui juhuslikult) ootavad väikesed plastmassist ämbrikesed võtta, kus varem oli Rakvere grill-liha, siis veel küünekäärid ja -viil ning ongi sobiv varustus valmis.
Heledate kingade ja pükstega on puhtal samblal nõnda mõnus käia, peaasi, et kukeseeneseid käsi pükstesse ei pühiks.
Ei saa salata, hing hõiskas. Mitte saagi, vaid selle ootamatu ilu pärast. Muidugi sõime ka kaks tegu kukeseenekastet ning ühe salati takkapihta. Näitust ju iga päev seentest ei tee!

Pilt: Wikimedia Commons

Mõni hetk tunnet, et oled maailma parim

Kujutate ette, et saabub üks suvaline teisipäev, millal saate maaleht.ee-s lugeda sellist artiklit. Täieliku üllatusena sealjuures! Sõnad selles kõlasid nii:

"Maalehel on rõõm teatada, et meie vanemtoimetaja Sulev Oll sai koos Õhtulehe uudistejuhi Jaan Väljaotsaga Oivalise Ajakirjanduse preemia. Maaleht soovib Sulevile palju õnne ja kriitilist meelt tekstide lehekõlbulikuks toimetamisel!"

Oivalise ajakirjanduse aastapreemia eesmärk on esile tõsta lugusid, mis vaatlevad ühiskondlikke probleeme, algatavad nende üle arutelu ja mõjutavad positiivselt probleemi lahendamist.

Erinevalt eelmisest aastast väärtustati tänavu toimetajate tööd, mida kõrvaltvaatajad ei pruugi näha. “Lugeja märkab toimetaja tööd tavaliselt siis, kui see töö on tegemata,” sõnas preemia ellukutsuja Hans H. Luik. “Kuid tihti aitab just toimetaja töö ajakirjanikul särada, anda loole konteksti, lisada fakte ning võrdlusi.”

Sulev Oll on Maalehes töötanud nii vanemtoimetajana kui ka ajakirjanikuna – kokku üle kümne aasta. Maalehe peatoimetaja Aivar Viidiku sõnul on tegu osava kirjamehega, kes tunneb sügavuti mitmeid teemasid ning toimetajana oskab väärtustada ka ajakirjaniku püüdlusi.

“Meie lugejale on Sulev vahel olemas ainult nimena lehe ülaservas, kuid toimetuses näeme tema igapäevast tööd ning teame hästi, et see on mahukas ja südamega tehtud töö,” sõnas ta.

Sulev Oll ise ütleb, et kui võrrelda toimetajatööd spordiga, siis tunneb ta end nagu mängiv treener, kes ise väljakul olles jagab samal ajal teistele nõuandeid.

“Kui võidame, tõstame esile mängijaid, kui kaotame, tuleb treeneril ka vastutus võtta ja silmad maha lüüa. Õnneks on Maalehes kogenud tegijad, kes on aastaid kokkumängu harjutanud,” lausus ta. “Raskeks teeb selle töö isikliku ja ühiskondliku läbipõimumine: ajakirjanikelt ootame ühiskonnakriitikat, nad ise on aga pigem hella südame ning tundliku loomuga, mida vanemtoimetajal oma töös iga päev ka arvestada tuleb.”

Varasematel aastatel on oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarik ja Tuuli Jõesaar.

Kandidaate oli tänavu seitse. Žürii, kuhu kuulusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar (esimees), Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, otsustas valida kaks võitjat.

Kaht erinevat maailma igatsedes

Seisin ühel ööl õues. Aeg kulges vaikides, kui mõni maanteel kihutanud auto välja arvatud.
Mõtlesin, et miks küll satub selliseid hetki nii harva. Põhiliselt vaid siis, kui sa miskipärast magada ei saa. Võiks ju olla, et magad päeval, õhtul aga ärkad ja lihtsalt lähed naudid ööd, tema niisket hämarust.
Muidugi tulevad kõiksugu mõtted kallale. Et sellistes öödes armastavad luusida ka vargad ning pätid. Ning need, kellel on plaan mingi varasem valgust kartev ettevõtmine lõpule viia. Näiteks minna ja oma vimmamehe autol rehvid läbi torgata. Või esiklaas kiviga sisse visata.
Õnneks tuli meelde, et väga palju vimmamehi mul ei tohiks olla. Proovin ikka kõigiga kenasti läbi saada, mõned üleküpsenud vanatädid välja arvata, kes selgelt pooldavad kunagise korra naasmist ja peavad end üleval nii, nagu oleks kogu ülejäänud maailm välja mõeldud vaid nende isikliku tarbe rahuldamiseks.
On isegi üks tädi, keda ma ei tereta. Lihtsalt kardan, et sellest terest saab moodustada meie vahele liini, mida mööda temast õhkuv sapp minuni jõuab. Võimalusel lähen isegi mööda teist teed, sest tal on otsekui sahk ees, et kõik südamlik jõuga minema lükata.
Kui hea, kui oleks vähemalt kaks maailma. Ühes elaksid pätid, vargad, lontrused, kättemaksjad, diktatuuri igatsejad, solvajad, sapipritsijad, teises aga meie, kes me ei soovi muud, kui rahus oma teed käia, oma väikest elu elada. Kujutan ette, kui hea oleks meil ja kui halb neil.
Hiljuti pidin oma garaazile siiski veel teise luku panema. Esimese võtme suutsid vargad kaasa viia, no sellesse teise maailma. Koos motorolleriga. Kui tema või nemad elaks teises ühiskonnas, lõppeks lukkude müük aga otsekohe.
Mis aga kahe maailma mõtte veelgi helgemaks teeb - vaimset seina kurjade vanamuttide vastu ei peaks iga päev üha uuesti ehitama!

Kuidas ma Kalamajas kogemata kokapoisiks olin

Elu on muidugi üllatusi täis.Nii täis, et võid isegi mõne üllatuse otsa komistada, kukkuda ja kui mitte nina veriseks toksata, siis vähemalt käed mustaks teha.
Mina sain nädalavahetusel käed korralikult mustaks. Selles on süüdi Tea ja Agnes. Eriti just Agnes, kes peab Kalamaja-kandis kunstistuudiot Maru Karu. Õpetab lapsi joonistama ja meisterdama ning head halvast eristama. Kusjuures see viimane on ikka kõige tähtsam.
Vot seesama Agnes korjas kusagilt üles mõttes hakata Kalamaja päevadel kohvikut pidama. Ning tõmbas Tea ka kaasa. Ning kui Tea juba kaasas oli, ei sobinud mul ka kõrvaltvaatajaks jääda.
Otsime hulga roogitud räime, mune, soola, muretsesime tohutu malmpanni, tegime lõkke, tassisime õue laua ning ehitasime plankudest pingud, lõime muna lahti, panime panni tulele...
No kujutate ette küll, kui palju askeldamist.
Siis hakkasid inimesed tulema. Ühekaupa, kahekaupa, hulgakaupa. Tulised räimed läksid lausa nagu tulised räimed. Mõni kausist, mõni pannilt. Õhtul, kui olime praadimisest oimetud, arvutasime, et olime müünud ühe räimeleiva iga 45-50 sekundi tagant. Niiviisi neli tundi järjest.
Muidugi oli see mul viimane kord niisuguse hullusega tegeleda. kive kohale kanda, plankusid neile asetada, lõkkease teha, lõke põlema saada, parajaid halge lüüa, parajat lõket hoida, inimesi lähemale hüüda, neid oma lobeda lobaga lõbustada.
Särgi higistasin korduvalt läbi, soola ostsime lausa ilmaasjata...
Agnes oli väga rahul, Tea oli väga rahul, elegantne praadija-naine nõndasamuti. Eks mina ka, aga no ega ma järgmisel aastal küll kaasa löö. Või kui, siis tulen kohale ning hakkan tuliseid räimi ja mõnusaid pannileibasid ostma ning sööma.   
Unustasin muidugi mustika-pohlakisselli, mille peale limpsati keelt ka pool tundi pärast seda, kui kauss tühjaks oli saanud....

Amandus ja Janno

Läksime Muuseumiööle. Viimastel aastatel ei saa lihtsalt enam teisiti. Otsustasime Paldiski ning Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi kasuks.
Õigesti tegime, võib tagantjärele tõdeda. Taas leidsime Amanduse ning Janno. Amandus on muidugi see imetlusväärne kunstnik, kes mahtus korraga ära nii maailma kui ka sellesse imeväikesesse suvemajja Paldiskis. No täitsa nukumaja kohe!

Janno on aga minu kunagine kursusekaaslane Janno Laar, põline Paldiski poiss. Elas seal isegi siis, kui linna oli muust maailmast raudkardinaga lahutatud. Ning elab ka nüüd.

Küsisin Janno käest, et miks ometi. Ning sain vastuse, et süüdi olevat seesama Amandus. Nii suur mees, et kuigi suri juba aastal 1929, hoiab noort Laari ikka veel oma ringis.

Miks noort Laari, Janno on ka juba 50 piirist üle? Sest on veel üks tuntud Paldiski-Laar, Janno isa Hans, kelle sulest on muu hulgas ilmunud ka Adamsoni elu käsitlev raamat “Pirnipuu, pronks ja marmor”. Nii et mitmenda põlve sõltuvus.

Janno ise on endiselt tagasihoidlik. Aga ta polegi muuseumis giid. Tema hoiab seda päris mälu, millesse mahuvad ka aastad, mil praeguses muuseumihoones elas Adamsoni tütar Corinna ning ka need aastad, kui hoone lagunes nii kiiresti, et tundus isegi päriselt ära lagunevat. Aga ei lagunenud. Novembrist 2010 on ta külastajatele avatud. Ning muuseumiööl oli rahvast tulvil.    

Raja kõrval, aga õnnelik ikkagi

Käisin SEB Maijooksul. No mitte osalemas, see oli siiski puhtalt naiste üritus. Mina viibisin seal kui abikaasa autojuht ning sõbralik kaasaelaja.
Abikaasa oli väga tubli, tehes 7 km kõnni läbi 55 minutiga. Lisan, et sellele eelnes 2,5 km soojendust ning sama palju lõõgastust. Põhjus: auto sai parkida Pirita Selveri juurde, tee äär oli umbes sinnani autosid täis.
Pärast jooksu räägiti, et tegemist oli Ida-Euroopa suurima naistele suunatud üritusega. Nüüd olen minagi selle rekordi kaaomanik, sest kuidas naine sinna oleks saanud, kui ma poleks viinud!
Võibolla kuulusin minagi varem nende kilda, kes väitsid, et metsa all on ruumi küllalt, mine jookse, sörgi või kõnni! Miks peaks seda tegema ühes kohas ja ühel ajal? Nüüd ma enam nii ei mõtle. Hulgas on hoogu. Mitmekesi on minekut.
Ka Tea lubab järgmisel aastal platsis olla ning võimalusel oma mitteametlikku tulemust parandada. Raske saab muidugi olema, sest ilm oli tänavu käimiseks tõesti hea ning meeleolu veel parem.
Muidugi oli ka neid, kes lõpujoone ületasid, surm käekõrval, aga enamus tõesti naeris, lustis, lehvitas omadele ja võõrastele. Ning Ivo Linnale, kes naisi starditornis teele saatis.
Mina lehvitasin ka. Mõnele tuttavale, aga eriti Teale, kes kihutas, pats tuules. Jõudu kõigile!  

25 aastat hiljem

25 aastat hiljem oleme me jälle roheliste rattaretke stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“ Oleme Kuido ja mina.
Meie esimese retke kaaslased, Kuido vanaisa Heinrich ja minu isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo Saaver on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.
Valetan, kui ütlen, et pisar ei tiku silma. 25 aastat ikkagi hetkest, kui tundus, et rahvas võtab tõesti võimu. Et kui meie lubame, siis tehakse Virumaa põu lahti ja võetakse sealt fosforiit välja, kui ei luba, siis ei.

Rahvas, näis, sai sealjuures väga lihtsalt võimule tulla. Tuleme kokku, tõstame käed, võtame üksteisel sõrmedest, laulame koos. Kõiki tahaks emmata, sest siin me ju oleme, vennad ja õed! Hoiame oma maad hellalt süles ja maa hoiab meid!

Juba murrabki end rinnast huultele legendiks saanud laul. „Hetkeks mõttesse kui jään / südames on mul üks hääl / tahaks tõusta õhku kui lind /näha ülalt kodu, Sind.“

Ning nüüd kõik koos!

„On Virumaa virulaste hoida. / On Virumaa virulaste kaitsta./ On Viru laste Virumaa see. / Sulle kodu laulame.“

Siiski võin oma pisara endale, silmanurka kuivama jätta. Aasta on 2013 ja nüüd ei nuteta enam. Ei hoita kätest kinni ka, mõned armunud välja arvata.

Jah, tulime kokku ka fosforiidi pärast ka, aga roheliste rattaretk iseenesest on ju ka päris mõnus ettevõtmine, tärkava kevade tervitamine.

Foto: TOOMAS UUDEBERG

25 aastat tagasi

On aasta 1988. Me võtame kodupaigas Aseris leistangid pihku ja rivistume pildi tegemiseks, et rattaretkele „Kuidas elad, Virumaa?“ minek ajaloo tarvis alles jätta.
Meid on viis. Paremal mina, seljas Tartu-päevilt pärit kollane särk kirjaga „Ei fosforiidile!“.
Minu kõrval Elmo, kellest saab õige pea roheliste rattaretkede hirm oma erksalt kiiskava kostüümi ning kõikjal kaikuva raudteepasunaga.

Pildi keskel seisab Kuido, nagu ette aimates, et temast saab retkede üks legende, tõeline ja ametlik rattarüütel, kes läbi sõitnud kõik (loe veelkord: kõik) retked, sealjuures alati kõiki oma kraami ise kaasa vedades.

Kuido kõrval on tema vanaisa Heinrich, looduskaitseaatega mees, kes tahab kindlasti minna andma oma häält fosforiidi kaevandamise vastu.

Vasakul seisab minu isa Kalev, hingelt loodusemees ja puude istutaja, aga ka spordimees, kellega koos matkamisest kujuneb ka vägev võistlus perekonna esiratturi tiitlile.

Tuletan meelde, et mina olen sel ajal 24 ja sõidan rattal „Ukraina“, isa on 64 ja tema kasutada on ETK kaubamärgi all nn kodanlusel ajal müüdud riistapuu, millel kahjuks pole enam „rootsi õhk kummides“.

25 aastat hiljem oleme me jälle stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“

Oleme Kuido ja mina. Vanaisa Heinrich ja isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.

Mõned hirmud siiski

Põhimõtteliselt peaks olema aeg, kus suured hirmud on ikka ja veel meist kaugemal. Maavärinad ja muu seesugune. Ometi miski siiski närib:
-aastad lisanduvad, aga teadmine maailma olemuse suhtes mitte
-inimesed on sinu kõrval, aga igaüks elab ikka oma mõtte ja tõega
-teed teistele liiga isegi siis, kui seda ei taha
-nõrgem kipub maailmas kaotajaks jääma, olgu või teele jooksnud koer
-asjad, mis on juba käeulatuses, libisevad vaikselt määramatusse
-õnn on valus siis, kui teda oodata, aga ka siis, kui ta kaugeneb
-enamasti on õnn valus isegi siis, kui ta parajasti kohal viibib
-teed, teed ja ikkagi jõuad liiga vähe
-kohas, kus sa võiksid peatuda, teed ikka mõne rutaka sammu ja lahkud siis
-soovib keegi midagi, muretsed
-ei soovi keegi midagi, muretsed ikkagi
-igatsed päikest, aga kiiremini käies kipud higistama
-igatsed kevadet, aga igal hommikul lindudega koos ärgata ei taha
-oled suurem viriseja, kui sa ise sooviks.

Kui lapsed on suured

Midagi pole teha, tuleb tunnistada, et nemad, Berit ja Johan Markus, on juba tragimad ja terasemad kui see minevikupõlvkond, keda me oleme harjunud nimetama sõnaga "meie". Nüüd, peale seda, kui Johan Markus tuli Eesti meistriks 2 km murdmaajooksus, on meil peres meistrite ning mittemeistrite osakaal võrdne. Nemad on, meie mitte.
Aga meie oleme see-eest Eesti meistrid heameele tundmises. Tänavu on saanud ikka mehiselt karjuda nii väljaku kui ka raja ääres.
Siin nad on, meie lapsed:

Esimene suplus tehtud!

Teeme Ära on üks tore ettevõtmine. Rahvast saab kokku parasjagu nii palju, et igaüks märkab vaid seda, palju tema ise teeb. Teisi ei märka.

Hiljem on aga hea palli mängida ning isegi meres ujumas käia. Tõsi, ujumas käimine on igaühe enda vaba valik. Johan Markus igatahes käis.

Võibolla oli pisut vara, aga mida tähendab vara, kui on kevad, kui on niisugune tunne, et kaugus on siinsamas, siruta käsi välja, halvim, mis juhtuda võib, on see, et käsi saab märjaks,

parim aga see, et sa haarad millelgi sabast, millelgi niisugusel,

mida sa oled ehk aimanud, mingil üldisel moel ette kujutanud, 

aga millest pole tõelist pilti, millest ei saa lugeda ühestki raamatust, mõni luuleraamat ehk välja arvata, mida ei näidata

telekaski või kui näidatakse, siis algavad need saated siis, kui meid koduski pole, kui me oleme otsimas seda, millest segatakse kokku seesama maailm, mis ootab rannas, ootab kevadel, juba siis, kui viimased lumelaigud kokku tõmbuvad, pilgutab kutsuvalt silma, öeldes, et vaadake ette, ükskord on juba hilja, ükskord ei tahagi te enam ujuma minna, eriti just siis, kui pole üldsegi veel ujumise aeg, kui pole üldsegi veel mingisugune aeg, vaid lihtsalt selle aja ootus, mis on lubanud tulla siis, kui on tõesti õige aeg merre ujuma minna.

Pilt, tõsi, on minevikust.

Kui oodata ja olla

Ootame, et algaks vihm, tuleks kohinal, trambiks plekk-katusel niisuguse jõuga,

et muud polegi, vaid vihm,

tema tulek, olek, minek,

ning meie, kes ootame,

et ometi juhtuks midagi,

mis puhastaks –

olgu või vastu enese tahet;

paneks ootama,

et see tuleb uuesti,

taas ja taas, nõnda, et ainuüksi

tema tuleku kohin

paneks meid nutma

neidsamu piisku,
mille toob kaasa vihm,
mida väga on oodatud
Foto: ARVI KRIIS                            .

Kehvem tervis, vähem sõda

Kahjuks ei saa ma kuidagi kinnitada, et olen rahumeelne inimene. Teinekord hakkan isegi karjuma. Enamasti küll vaid mõttes. Näiteks liiklusummikus. Või siis poesabas. Ühesõnaga siis, kui tundub, et tegu on kellegi kuritahtliku tegevusega – olgu siis pooliku liikluslahenduse või kassapidajate pealt kokku hoidmisega.
Küll võin öelda, et olen rahupooldaja. Võibolla seepärast, et mu isa nägi Porkuni all 20-aastasena piisavalt omavanuste poiste laipu. Võibolla seepärast, et ma ise polnud koolipoisina suurem asi rusikavõitleja ja võitlusvaimu oli ka vähevõitu.
Nii kujuneski mul mõttes plaan: tuleb kulla koolivend, rusikad rullis või kinganina löögiks suunatud, mina aga pakun talle võimalust, et teeme hoopis viktoriini. Kümme küsimust, valdkonnaks varia. Kujutasin ette, kui vihaseks jõujuurikas siis veel läheb.
Viktoriinidel olen edaspidi osalenud küll. Enamasti on seal niisugused inimesed, kes püssi ega mõõka ilma suurema vajaduseta kätte ei võtaks. Küll teavad nad peast, mitu protsenti Eesti noormeestest on kõlblikud püssi alla minema.
Vähe on neid, väga vähe. Iga aastaga vähem. Teiselt poolt vaadates aga – mida vähem on sõjaväeteenistuseks kõlblikke, seda väiksemaks kahanevad armeed, kuni viimane vennike on juba nii vilets, et sõdu pole maailmas enam võimalik pidadagi.
Saan aru, et see teooria ei kõlba kusagile. Sest närvilisi, lausa sõjakaid inimesi, saab ühiskonda üha rohkem. Automaate käristatakse koolides, kinodes, kaubanduskeskustes – me pole saanud maailmalt meieväärilist au, kuulsust või siis seda kõige väiksemat, mõistmist. Oleme tegelikult kõikide peale vihased, kasvatus lihtsalt katab selle virila naeratuse maskiga.
Seega – sõdadel on määratud jääda. Lihtsalt need, kes püssi juures rahulikuks ei mõista jääda, tuleb armeest eemale hoida. Nii saame muidugi kummalise tulemuse, et need, kes tahaksid pauku ja verd, seda ei saa, kes aga ei taha, on selleks sunnitud.

Uus nurk kaugeltnurgameestele

Käisin Turbas emakeelest vestmas. Emakeeles muidugi.
Rääkisin kohaliku kooli lastele ka niisuguse loo:

"Veidi vaeva pidin küll nägema, aga tegin nurgad endale selgeks ja näen nüüd elu uue nurga alt.
Kolmnurkade hulka kuuluvad märgid viisakate WCde ustel.
Nelinurksesse ruumi armastati vanasti lapsi nurka panna.
Viisnurgad ehk tähed ehivad mitmete riikide lippe ning sõjavarustust.
Peale selle on veel nurgad, kust tulevad kaugelt-nurga mehed.
Nemad tulevad kõiksugustest maanurkadest.
Linnadel nurki pole. Mõnel suuremal on vaid kuldne ring."

Kolm kukkumist sõpruse nimel

Saime sõbraga kokku. Mõtlesime teha midagi mehist. Sporti või midagi niisugust.
Valisime suusatamise. Et no et lumine mets, oravad ja kitsed. Ning tuule tuhin kõrvades.
Tuul tuhises kõvasti, sest rada oli hirmlibe. Kannatasin, kannatasin, aga siis tõusis suusanina sisselõigatud raja servale. Sellest piisas. Prantsatasin selili, nii et müts peast lendas. Kurat, kui ikka sada kilo maaga kokku saab, pole see kuigi meeltülendav sündmus.
Ajasin ennast oiates püsti. Otsisin mütsi üles ja tõmbasin pähe.
Edaspidi oskasin juba sahka sõitmisest lugu pidada. Aga kiirus kiskus ikka liiga suureks. Hõissaa!! Tere tulemast tagasi, noorus! Ning siis - kõmaki selili! Hoog kiskus seljast jope, rebis kampsunit ning katkus särki. Viimased meetrid libisesin lausa paljal seljal.
Õnneks oli rada tõesti sile. Õrntriibuliseks selja sain, aga nahk jäi terveks.
Nüüd olin juba ettevaatus ise. Hämaraks kiskus ka juba. Võtsin kurvi nagu vana mees. Siis teist. Kolmandaks oli hoog juba liiga kiire ja viis mu hange servale. Servalt raksatasin maa poole tagasi. Jäin pikaks mõtlema, kas ikka oli neid trussikuid jalas väga vaja või mitte.
Siis mulle aitas. Võtsin suusad jalas ja jätkasin sörkides. Imeilus matk. Sõbraga koos.

Kui ma oleksin vana, I

Poja kool ehk Vanalinna Hariduskolleegium korraldas omaloominguvõistluse. Teemaks "Kui ma oleksin noor", "Kui ma oleksin vana". Kirjutasin selle tarvis kolmeosalise loo, aga ei julenud ära saata. Sest kirjutasin 2/3 sellest inimeste nimel, kes selleks nõusolekut ei andnud.
Siin see lugu on:

Kalev Oll, vanaisa:
Ma olen küll juba surnud, aga ometi pole ma elust kadunud. Mu poeg Sulev mõtleb minust tihti. Alles mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta oma rutakate sammudega tuli kalmistule, süütas kaks küünalt, minu ja mu abikaasa, oma ema tarvis, ning läks siis.
Lootsin, et poeg tuleb minu sarnane, aga nii ei läinud. Ta armastas pigem raamatuid kui loodust, pigem spordilehte kui sporti ennast.
Ka tervis oli tal vilets. Alatihti nägime teda vaid läbi haiglaakna valgete linade vahel voodis lebamas, silmad kurbusest suured.
Vahel tundus, et temast ei saagi suurt meest. Et ta jääbki valgeks ja kõhnaks, et tema rohelised silmad näevad mitte kirevat elu, vaid kahevärvilist igavikku.
Ei, ta tuli siiski oma haigusest ja nõrkusest välja. Lõpetas ülikooli nii, et auväärne aula rõkatas tema nime kajast. Pärast teist korda veel, kaugõppes. Ega vaja poleks olnud, aga juba oli see tema viis endale tunnustust hankida.
Soovisin ikka, et tema tulemus oleks cum laude. Ega ma päris täpselt selle tähendust teadnud, ise olin ma saanud seitse klassi külakoolis käia ja siis neli aastat nõukogudeaegset kaugõpet veel otsa.
Jah, Sulev saigi selle cum laude, aga miski polnud nagu ikka päris see. Mis see „see“ olnuks, ei osanud ma surmatunnilgi öelda.
Ometi läksin ma sellest ilmast tundega, et kõik on üldistes joontes hästi. Et poeg ja tema pere armastavad mind. Et enne minekut viidi mind veel sauna, kuhu ma alati nii väga igatsesin.
Loomulikult ei tahtnud ma lõpetada hooldekodus ning hoolealusena. Aga ma kannatasin ära. Elasin 84-aastaseks ning seega kauem, kui palju neist, kellega me kodukülas paljajalu jooksime. Ning neist, kellega koos me Krivasoost taganesime.
Ma tahtsin olla võitja. Kui mitmeid kordi ma seda jooksurajal olingi. Kahju ainult, et ma ei jõudnud ära oodata, kuidas mu pojapoeg Johan Markus autasustamispoodiumile tõusis. Tal on kindlasti minu head päkad!

Kui ma oleksin vana, II

Sulev Oll, isa:
Elan ja tunnen elust rõõmu. Ehkki mõlemal pool mind on mure. Mure selle pärast, et ma ei saanud oma vanadusnõtra isa nii palju aidata, kui oleksin soovinud.
Me polnud enam need, kes me olime aastaid olnud. Isa oli äkki väike ja väeti, hoopiski mitte see tugev ja julge mees, keda olin lapsena tundnud.
Isa kadus tükkhaaval ning sellega koos kasvasin ma suuremaks. Ma pistsin talle vahel toitu suhu, sidusin saapapaelad ning juhatasin õiget teed.
Ta oli leplik. Ning mina proovisin temaga leplik olla.
Käisime koos surnuaial. Mitte et see oleks kuidagi uus või ainulaadne komme olnud. Olime ikka käinud kalmistul, kastnud begooniaid ning kõndinud niisama. Vaadanud, kes juba mulla all. Ning oletanud, kuidas lesk üksinda hakkama saab.
Mõnikord ununesin ma oma isa varju. Ning oma poja varju, kes nõudis oma tragi loomuse tõttu üsna suurt tähelepanu. Raske on olla tegelikult see keskmine noore ja vana vahel ning seada endale ülesanne elada nii, et sinust tingimusteta lugu peetaks, tunnustavalt õlale patsutataks. Nüüd tean, et lugupidamist ei saagi ära teenida. See kas on, või seda pole.
Kes küsib, saab minult ka vastuse, et elada tuleb ikkagi iseenda elu. Kui teistele meeldib, tulevad kaasa, kui ei, teevad oma asju.
Huvitav on olla huvitava inimesega. Loodan, et mu poeg saab ükskord paremini minu huvidest, eelistustest ning põikpäisest eetikast, mis koosneb sovetinostalgiaga segatud rahvuslusest, maausuga seotud kristlusest ning ajaloo emotsionaal-esteetilises võtmes tajumise soovist.
Kindlasti kõneleme ühel päeval ka nagu mees mehega. Mina pakun siis talle mehelikkuse alusena välja selle, et mees on see, kes julgeb oma tundeid näidata, mitte see, kes suudab need alla suruda.

Kui ma oleksin vana, III

Johan Markus Oll, poeg:
Mäletan oma vanaisa hästi. Ta tegi hommikuks mannaputru ja kisselli. Kindlasti on see mu üks lemmiktoite. Võib-olla ka seepärast, et vanaisa enam pole. Et on vaid tema sõnad, mida isa aeg-ajalt kasutab.
Isa on alati kas pigem nukker või pigem närviline. Ei võta asju lihtsalt, vaid teeb neist mingi keerulise ja valusa küsimuse, millel on vaid kaks vastust. Kas must või valge. Ning vastus on ikka tema hinnangul valge, kuigi meeleolu võib olla must.

Samas ei saa ma väita, et isa ei naeraks. Või nalja ei teeks. Aga nali ei jää pinnale. Ikka ujub välja kurbus, mille ta segab kokku ära müüdud kodust, mille ehitas mu vanaisa ja kus isa väiksena elas, ning siis veel tõdemusest, et paremad ajad on juba möödas.

Vahel võtab ta riiulist mõne Tammsaare raamatu. Ning Albu vallamajast mööda sõites aeglustab ta käiku mitte ainult seepärast, et seal on lubatud sõita vaid 50 kilomeetrit tunnis.

Mõnikord tundub mulle, et isa on pärit hoopis teisest ajast, isegi veel kaugemast, kui elas vanaisa. Sest vanaisa oli rõõmus, kinnitas puuhalu kruustangide vahele, et saaksin sellest juppe saagida. Või pani puud pliidi alla ja ootas, kuni ma ärkasin, et koos tikku tõmmata.

Jah, isa tuleb ka hea meelega välja, et lumekindlust ehitada või mere äärde jalutama minna, aga tihti näib, nagu tahaks ta tegelikult midagi muud. Lebada diivanil ja kuulata, kuidas aeg mööda voolab. Vähemalt ütleb ta ise nii.

Mõnikord mõtlen ma sellest, et kuidas käitun siis, kui ise kunagi isa olen. Olen lubav, mitte keelav, nagu on olnud minu isa.

Võib-olla aga mõtlen ses suhtes ümber. Mitugi asja, mida isa on kirjeldanud, on ju tõeks läinud. On siis tõesti maailmas mingid nähtamatud reeglid ja saladused, mida teavad ainult täiskasvanud?

Enne nimekaimud, nüüd juba sugulased

Elu ongi selleks, et imesid juhtuks. No näiteks on otsustanud keegi panna kellelegi teisele sama nime, mis sul juba on. Saaremaal pandi poisi nimeks Sulev Oll, see mees on kahjuks küll juba Tornimäe surnuial. Kosel, palun väga, pandi ka poisile nimeks Sulev Oll. Aasta enne kui mulle.
Mina ise olegi siis see (seni) viimane Sulev Oll, kuigi inimese loomus on ju selline, et igaüks tahab ennast esimeseks pidada. Kasvõi mõttes.

Nüüd saime Kose Sulev Olliga kokku. Luuleõhtul, piinlik öeldagi. Mina lugesin, tema kuulas. Abikaasa töötab tal kohalikus raamatukogus, tema selle kohtumise vahendas, olen kindel.

Hakkasime omavahel rääkima. "Kus sa ka pärit oled?" küsisin.

"Viru-Nigulast!"

Nutt tikkus vägisi kurku. Viru-Nigula on ju minu kihelkond! Vähemalt oli seni olnud.

Veidi geni.ee-s lappamist ja selgus, et tema, Sulev Olli, vanaisa Arnold oli minu isa Kalevi (sünninimi Arnold) lellepoeg. Ühesõnaga, kui te tahate üllatusi, kammige minevikus!

Venekeelne kõne kauge maa taha

Ütleme nii, et ma pole eriline tehnikalemb. Jah, autoga sõidan, aga olen enamasti ses suhtes natuke pelglik. Telefoniga helistan, aga rohkemaks viitsimist pole, isegi sõnumi toksimine tundub juba liiga pingutav. Aga nüüd on mul Skype! Peatoimetaja soovitas, rangelt.
Mul on ka Gruusias sugulasi. Minu vanaema Liina Johanna Olli õde kolis omal ajal, tsaariajal, Peterburi ja abiellus seal ühe vene mehega. Nende tütar Veera abiellus aga pesueht grusiiniga (georgialasega?) ning kolis Georgiasse. No sinna mägedesse.
Veera on juba lahkunud, aga kolm tema last: Cisana, Temuri ja Vassiko, on aga endiselt alles. Ning Eesti-sugulastest huvitatud.
Ühel hommikul helises Skype. Toru otsas, ei, mingit toru loomulikult polnud, arvuti taga istus sugulane! Zdravstvui, Sulev!
Jutlesime pool tundi. Nüüdseks oleme teise korragi rääkinud. Lubanud, et enam sugulased teineteist skaibist ei kaota. Ning võimalusel sõidame külla ka.  

Noor sammumeister tõstab pead

Sõitsin nädalavahetusel kaks korda Lasnamäele ja tagasi. Värisedes läksin ja rõõmustledes tulin.

Nimelt peeti sealses kergejõustikuhallis Eesti A- ja B-klassi noorte talvised meistrivõistlused kergejõustikus. Johan Markus Oll oli ka startijate rivis. Nagu klassikud ütlevad, maatööga tugevaks kasvanud. Loe: vabas looduses niisama ringi joostes sitkust kogunud.

Laupäeval astus ta 800 m rajale, A-klassis. Kokku 20 poissi kolmes jooksus. JM kõige kõvemas, õnneks. Sitke vend, võin kõrvalt öelda. Üllatas kui mitte ennast, siis teisi. Pressis end Eesti meistrivõistlustel kolmandaks, 2.05.27. Äärepealt oleks teisekski saanud, 7 sajandikku jäi lahutama.

Poisid tõusid poodiumile, tehti pilti. Vägev!

Pühapäeval oli 2000 meetrit. 12 poissi ühes stardis. Veniti algul viis ringi nii, et oli karta üksteise jalgadesse koperdamist. Siis kergitasid tugevamad jalga pisut krapsakamalt, JM teiste hulgas. Viimases kurvis olid kolm paremat peaaegu ühel joonel, lõpujoonel samuti. 0,3 sekundit lahutas esimest kolmandast, Johan Markus oli kolmas. Neljas mees jõudis pärale alles 15 sekundi pärast.

Jälle poodium, jälle pilt!
Õhtul lonksasime lumehangede vahel tibakese vahuveini, valgest pudelist. Öösel ärkasin mitu korda mõttega: mis nüüd edasi saab?