Ma teadsin küll, millega see lõpeb, aga riskisin ometi. Mu kodupaigas Aseris peeti perepäeva ja kohale kutsuti ka kadunud poeg.
Muidugi oli lõbus pidu. Ansamblid vahetusid laval nagu jõuka mehe pulmas. Siis jõudis järg Pihlapoegade kätte. Nende päris õigete ja omade kätte.
Raivo Pihlak suudab ikka ja võtta jälle kätte kitarri ja laulda NEID laule. No tavalisi laule muidugi, aga kui sa oled nende järgi poisikesena tantsinud, kõlavad nad hoopis teisiti.
Hetk pärast seda, kui Raivo viimast korda käega üle keelte tõmbas, hakkasime minema. Jah, pidu jätkus tuleneelamise, ilutulestiku ja järgmise ansambliga, aga need polnud enam minu jaoks.
Rannu mäele jõudes hakkasin nutma. Kurat neid Eestimaa õhtuid võtku!
Vihmapiisad sapsatasid vastu esiklaasi. Kusagil Tüükri kurvide taga kössitas öö.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment