Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Teisipäev

Teisipäev. Sõidan Haljala kooli endise direktori Henn Altmäe matustele. Töö peab vähemalt sel päeval ootama, sest aeg on vaja vahel maha võtta. Siis, kui lahkub direktor, su esimene tööandja, lahke sõnaga mees.
Niisugust matust polnud mu silmad veel näinud. Inimesed, lilled, inimesed, lilled. Pärjad treppidel. Paarkümmend minutit järjekorda, et korraks kirstu juures seisatuda ja saali minna.
Kõik toolid saalis on juba istujaid täis. Aknaääri palistavad seisjad. Püüan inimesi lugeda, 350 juures läheb segamini.
Lauri Samolberg alustab, räägib vaiksel, mõõdetud häälel. Aastad ja emotsioonid lendavad. Küsitakse, kas keegi tahab sõna võtta. Mul on väike kõnetekst põuetaskus, astun lähemale. Kahtlen, kas öelda või mitte. Sest mul pole seda ametit, mis õigustaks mu etteastet. Olen lihtsalt üks tema kunagisi alluvaid.
Siiski, olen Hennu poja Tiidu hea tuttav. Lähen, loen oma luuletuse, lausun mõned mõtted. Räägin pigem elust kui Hennust. Aga mõtlen Hennule. Nagu me kõik sel päeval.
Foto: ARVI KRIIS