Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Reede

Sõidame Viljandimaale, Viiratsi valda, Everti perekonnakalmistule. Kevad ulatub parasjagu hingeni, nii on hea kalmule sõita.
Perenaine võtab meid lahkelt vastu, juhatab majja, mis ehitati asjutisena aastal 1870. Ajutised asjad on teadupärast ühed kõige igavesemad. Igavesi asju unustame aga tihtipeale ajada. Ometi on igavik siinsamas kõrval, nii poole kilomeetri kaugusel, 1937. aastal istutatud elupuude taga. Seal see Evertite suguvõsa kalmistu asubki. Rohkem kui 40 matust. "Peaksime rohkem järjepidevusele mõtlema," lausub perenaine Kadri, istudes kaheharulise kase all oma abikaasa Jüri kõrval. Ja mõtlebki, hoides oma isatalu, mis Evertite käes juba aastast 1702.
Mõnikümmend kilomeetrit kaugemal tegeleb igavese ja ajutise teemaga Maire Sala, kes on ilmalik matusekõneleja, pärjategija, isikliku külmkambri omanik, tavandiuurija, rahvaluulepreemia laureaat ja lisaks veel ka Halliste kalmistu haldaja. Ehk kalmistukultuuri edendaja, nagu ta ise ütleb.
Vihma hakkab tibutama. Me läheme kalmistu kabelisse, teeme uksed lahti, tõmbame pingi uste lävepaku joonele ja räägime.
Pikne kärgatab korduvalt ja kabel kõmab talle vastu.
Siis äike lõpeb. Pika allee lõpus, kalmistu värava taga, ilmub nähtavale maalehe fotograaf Sven Arbet.

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Neljapäev

Neljapäev. Sõidan Rakverre tegema intervjuud sealse teatrijuhi Joonas Tartuga. Mõnus õhtupoolik. Istume teatri rõdul, teises nurgas ajab oma jutte peanäitejuht Üllar Saaremäe. All pargis kopsivad töömehed, valmistudes Noor-Eesti etenduseks.
Kõneleme sellest, kui kerge või raske on Rakveres kultuuri luua. Kaardil püsida. Rakvere võib rahul olla. Nad on kaardil. Olemas. Rohkem kui mitmed teised maakonnakeskused.
Oli hea õhtupoolik mõelda ka oma olemisele. Kaardil ja selle kõrval. Istusime Art Cafe´s ja kuulasime, kuidas linnavalitsus oma (avalikul?) istungil üritab viia kokku arengukava, üldplaneeringut ja eelarvet.
Siis läksime "Toatüdrukuid" vaatama. Jubedusjudinad jooksid mööda selga. Liiga kergelt käib see üleminek minu teiseks minaks. Tagasitulek on seevastu raske, kui mitte võimatu.
Meie saime tagasi tulla. Öö laskus ja metsad joonistasid silmapiirile sakke.
Foto: ARVI KRIIS

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Kolmapäev

Kolmapäev. Läks polkaks. Sel päeval läheb nädalalehe toimetuses alati polkaks. Mul oli ka lugu pooleli. Lõpuni kirjutamine eeldas intervjuud Tartu Ülikooli rektori Alar Karisega.
Joosin TÜ Tallinna esindusse, kuivatasin higipiisad laubalt ja astusin rektori kabinetti.
Kõnelesime.
Jooksin tagasi toimetusse. Kuivatasin higipiisad, asusin kirjutama.
Sättisin loo enda arvates hästi paika, aga nädal aega hiljem saatis Alar Karis Maalehele terve arvamusloo oma seisukohtadest. Jääb kaks võimalust: kas ma sain oma looga hästi hakkama või otse vastupidi.
Igatahes on aga selge, et Alar Karise mõte viia TÜ ja EMÜ leivad ühte kappi nõelas maamehi valusalt. Nagu spordiühingute Kalev ja Jõud omaaegne liitmine. Või Maalehe ja Eesti Ekspressi ühte aktsiaseltsi koondumine.
Minu arvamus neist asjust? See siin on avalik koht. Hoian oma mõtted pigem enda teada. Aga aitäh siiski, et lugesite.

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Teisipäev

Teisipäev. Sõidan Haljala kooli endise direktori Henn Altmäe matustele. Töö peab vähemalt sel päeval ootama, sest aeg on vaja vahel maha võtta. Siis, kui lahkub direktor, su esimene tööandja, lahke sõnaga mees.
Niisugust matust polnud mu silmad veel näinud. Inimesed, lilled, inimesed, lilled. Pärjad treppidel. Paarkümmend minutit järjekorda, et korraks kirstu juures seisatuda ja saali minna.
Kõik toolid saalis on juba istujaid täis. Aknaääri palistavad seisjad. Püüan inimesi lugeda, 350 juures läheb segamini.
Lauri Samolberg alustab, räägib vaiksel, mõõdetud häälel. Aastad ja emotsioonid lendavad. Küsitakse, kas keegi tahab sõna võtta. Mul on väike kõnetekst põuetaskus, astun lähemale. Kahtlen, kas öelda või mitte. Sest mul pole seda ametit, mis õigustaks mu etteastet. Olen lihtsalt üks tema kunagisi alluvaid.
Siiski, olen Hennu poja Tiidu hea tuttav. Lähen, loen oma luuletuse, lausun mõned mõtted. Räägin pigem elust kui Hennust. Aga mõtlen Hennule. Nagu me kõik sel päeval.
Foto: ARVI KRIIS

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Esmaspäev

Esmaspäev. Intervjuu haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga. Kuna mul pole aimugi, et minister kavatseb mind vastustega isiklikult kostitada, olen riides nagu vana kraaka. Särtsakas noortepoest ostetud T-särk, lontis teksad, lubatust pikemate varrukatega kampsun. Ja soeng ka nagu ta on.
Mõtlesin siis vähemalt soenguga tegeleda. Läksin kella kolmeks juuksuri juurde, seal oli järjekord. Ootasin. 20 minutit enne nelja, kui järjekorda olin jäänud veel ainult mina, tõusin ja lahkusin. Järjekord sai sellega otsa.
Minister möödus minust fuajees asjalikult. Loomulikult ei tundnud ta ära inimest, kes pidanuks olema soliidse Maalehe soliidne ajakirjanik, aga…
Aaviksoo oli siiski väga viisakas. Rääkisime sellest, et pigem vähem, aga paremini. Ja et ülikoolidel on voli ise otsustada.
Vihjasin vaikselt, et näe, ma kah kuue samba vahelt omal ajal läbi käinud. Tema ei vihjanud. Jah, eks ma teadsin seda isegi. See ongi ministri ja ajakirjaniku vahe.

Pean Põrgupõhjaga aru

Ma olen keegi, aga ma ei kuulu endale.
Kuulun peaaegu kõigile, vähemalt neile, kes minu kohta midagi arvavad. Ühesõnaga, kui viitsid arvata, oled minu kaasomanik.
Samas ei saa ükski mind endale hoida, sest tuleb järgmine, kes arvab rohkem või räigemalt ja võtab mu endale.
See kõik on ebameeldiv, aga vajalik. Sest tänu arvajatele olen ma üldse olemas.
Vähemalt nende silmis, kes vaatavad ja kuulavad.
Mida rohkem minust arvatakse, seda suuremaks ma muutun.
Mõnikord paisun ma nii suureks, et võõrandun iseendast ja hakkan elama kaksikelu. Üks osa minust on teie, teine mu enda jaoks.
Seda enda oma ma teile ei anna, mitte ei vihjagi.
Ülejäänu osas võite mind kasvõi Põrgupõhja Jürkaks pidada.

Kevaded mõnikord veel viibivad

Kevadet, seda õiget, veel pole. Aga nohu on. Hiilis ligi, kui ma proovisin, kas on juba piisavalt soe.
Soe oli küll, aga külm oli ka. Selline, mis talvest jäänud ja väikeste hangede taga konutas.
Ei, ma ei heida midagi ette. Igaüks peabki olema seal, kus ta tahab, ja kujul, mis talle meeldib. Mis ei tähenda, et see kuju, mis meil on, alati meile meeldiks.
Nüüd ei saa ma tervisejooksu harrastada. Kepikõndi ka mitte. Treeningpäevik, mida hoogsalt alustasin ja vahelduva eduga pidasin, lihtsalt ootab, pliiats kõrval.
Pliiatsi kohta küll valetasin pisut. Pliiats mitte ei oota, vaid on alatasa kadunud. Ilmub välja ja kaob jälle.
Mitteharrastamisel on siiski positiivne külg ka. Särke ei pea nii palju pesema. Kulub vähem vett, elektrit, pesupulbrit. Ja särgid kuluvad ka vähem.
Täna mõtlesin siiski, et lähen. Kasvõi nohuga riskides.
Ei tea siiski veel. Õhus on nagu kevadet, aga see võib olla ka meie tahe ja kujutlus.
Foto: ARVI KRIIS