Õigupoolest on see, mida me armastame, vaikus. Muu on lihtsalt võrdlus sellega.
Ometi tüdime aeg-ajalt sellest vaikusest, lõhestame ta jutu või muusikaga. Paneme raadio mängima. Või teleka.
Muidugi võime ka kontserdile minna. Ainult et mida vanemaks jääme, seda suurem on meie hirm pettuda. Tunda, et seda me oleme juba kuulnud, selle emotsiooni saanud. Et raha on raisatud, aga tuju pole paremaks läinud. Või siis nukramaks, mis on suure osa emotsioonide eesmärk.
Sel õhtul võtsime aga vabalt ja sõitsime Pärnusse. Oli niisugune suvi, kus sa ei saa aru, kas suvi on sinus või sina suves. Valgus võbeles jõel ja jahid sildusid.
Sealsamas mängiti muusikat. Hingega.
Hea oli. Lihtsalt olla ja vaadata, kuidas päike kaob ajutise lava taha ja siis veidi madalamal uuesti välja ilmub. Vaadata seda, kuidas paarid istuvad, ühine minevik selja taga või siis ühine tulevik ees.
Oleksin tahtnud olla helilooja ja panna aluse muusikatsüklile "Eestimaa õhtud". Aga ma ei saanud seda teha. Esiteks ei tunne ma nootigi. ja teiseks ei teadnud ma, et järgmistel õhtutel hakkan ma tundma sama vajadust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment