Friday, May 28, 2010

Ootamatu kabaree

Te kindlasti olete juba tüdinud sellest, et mees muudkui kiidab ja kiidab ennast. Palun siis, ärge edasi lugege. Sest ma võin iseendast kõneledes kergesti libastuda, ehk isegi kukkuda. Aga nii tahaks teile öelda, et teinekord tuleb juhus ja mähib sind otsekui pehmesse salli.
Ütleme nii, et mind kutsuti üllatusesinejaks. Üllatuseks selles mõttes, et tuleb tundmatu inimene ja jääbki tundmatuks.
Ometi olin ma enne Cabaret Interruptuse nimelisele üritusele minemist endast parasjagu väljas. No ikka värisesin kohe.
Cabaret´is tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi minna. Andis kodusema tunde, sadakond sokkideta inimest. Kõik vabad ja vahetud, välja arvatud loomulikult mina, kes ma muretsesin enda pärast ja mu abikaasa, kes muretses minu pärast.
Pärast seda, kui õhtu tähed olid esinenud ja taanlasest trummar andnud vapustava etenduse, saabus minu kord.
Kumma/ilmselt minu/kätel on kummelilõhna...südamaa sügist süda täis/, alustasin. Värin läks üle. Lugesin aplausini. Siis teine luuletus, ka aplausini.
Kõndisime mööda tühje tänavaid. See oli tehtud. Viibe sellele, mis oli kusagil tulevikus. Ja mida mina vaid korraks puutusin.
Pildi tegi MARKO KIVIMÄE

Emadepäeva hommik kirikus

Juhtus imeline asi. Mind kutsuti. Ma olin seda oodanud, et keegi kutsub ja ütleb: "Sulev, tule loe õige ka üks luuletus!"
Jõudsin ära oodata. Jürgen Rooste helistas ja kutsuski. "Tule loe Vabaduse väljakul luulepuu juures paar salmi, et kutsuda rahvast festivalile Headread!"
Oli hirmus vihmane ja tuuline päev. Ikka väga vihmane ja väga tuuline. Otsisin välja kaheksa luuletust ja panin nende mõtteliseks pealkirjaks "Neli vihmalaulu Vabaduse platsil".
Ei saanud neist vihmalauludest asja. Vihm oli selleks liiga vägev. "Küllap järgmine kord!" lohutasid korraldajad. Järgmine kord tuli pühapäeval, emadepäeval. Panin valge pluusi selga, võtsin salmid pihku ja abikaasa käekõrvale ning läksin Niguliste kirikusse. Karl Martin Sinijärv juba ootas, et saaks mehi üksteise järel kappaltari ette kutsuda.
Lugesin kaheksa luuletust oma laste emale tänuks ja oma ema mälestuseks. Need oli lihtsad salmid, hoopis teistmoodi kui neil luuletajatel, kes kilomeetripikkuseid lugusid kokku keerutavad.
Aitäh võimaluse eest, luulemehed!
Pilt: Anti Kuus

Mingem üles Vargamäele!

Armastan Vargamäed juba lapsest peale. Umbes sest ajast, kui Albu vallamaja juurde oma pehme põhjaga sussi ära kaotasin ja hiljem uuesti üles leidsin.
See kuju mõjus mulle nii, et sellest igal kuul vähemalt korra mööda sõites ei unusta ma seda kunagi kaeda. Kujutan ette, miks kirjanik selle avamisele ei tulnud. Vähe oli sellest tema jaoks ja teiselt poolt liiga palju.
Võibolla otsis kirjanik tõepoolest tõde, võibolla oli aga sisemiselt väga edev ja auahne, mine võta kinni!
Enda kohta ei oska ma samuti öelda, kas olen edev ja auahne või otsin midagi hoopis suuremat. Igatahes avasime me fotograaf Anti Kuusiga Vargamäel kuulatava fotonäituse. Minge ja kuulake siis! Aega on veel mõni nädal juunikuud!
Ülevalpool näete Anti Kuusi imeilusat fotot.