Wednesday, December 30, 2009

Kuidas kirjutada kuldpulmadeks luuletust

Täna on tähtis päev – minu abikaasa vanematel saab 50 aastat abiellumisest. Tähtis päev muidugi, kuigi elus pole ehk läinud kõik päris nii, kui algul sinisilmselt loodeti, ollakse siiski koos. Hoolitakse, toetatakse, tegutsetakse, tehakse plaane. Ning täna tullakse koos Tallinnasse, et restoranis pidulikult einestada.
Sel puhul on muidugi paslik üks luuletus. Istusin laua taha ka mõtlesin nii:

Mille järgi
me tunneme ära sügise?
Et lehed on kuldsed
ja kartul.
Ning päike ujub taevas
nagu suur kullalaev.
Ning mida madalamalt ta liigub
seda enam näib
ta kuldsena.

Ei, see "kartul", ehkki kuldne, näis kuidagi lihtviisilisena. Abikaasa vanemad on küll maainimesed, aga ikkagi...
Proovisin siis nõndamoodi:

Tule proovi
kullaproovi.
Tule kuula, kuidas
aegade hääl
hüüab nagu lõoke
Vargamäe väljade kohal.

Mindud on kaua.
Kas olete kohal?

"Kohale jõudmine" pole jällegi see. Kas 50 aastat kõndimist tähendab kohale jõudmist? Ei, paber ja pliiats kätte ning edasi!

Ajal, mil ma ei tundnud veel ennastki
hakkasin tundma sind,
silda üle aegade vee.

Kõik, mis tehtud,
on tee.

Päralejõudmine Päike.

Jälle see päralejõudmine. Kuhu küll? Võibolla on lahendus hoopis tulemises?

Mida sa tood sealt
kust tihti ei tulda?

Hõbedat, kulda
päikest ja kuud.

Kas lootsid muud?

Jah, aga liiga lakooniline. Inimesed pole harjunud kohe hõbeda ja kulla peale minema. Prooviks siis selle "kuuga" midagi leebemat.

Silmapiiri sinisest kannust
vala mu kätele
aegade arutut vett.

Siis saan võtta
Kuu ülevalt kõrgelt
me akna taha.

Kui tahad.

Olgu. Kui nii palju juba proovitud sai. Las olla siis üks proov veel. Lihtsalt niisama olemisest.

Elu omapäi
kellakägu vist jäi
kukkuma seinal sulakulda.

Käiakse, aga tihti ei tulda
paika, kus Päike teeb teistpidi kaare

Iga hetk on seal aare.

Palju õnne!

Monday, December 14, 2009

Head vana aasta lõppu, Jõud!

Käisin Jõhvis Eestimaa Spordiliidu Jõud aastalõpupeol. Aasta lõpuni on küll veel pisut aega, aga suuremad jõuga tehtavad tööd peaksid ka spordimeestel tehtud olema. Nii tuldigi Jõhvi uude spordihoonesse ja lennutati vahuveinidelt korgid.
Kohal oli 11 maakondliku liidu esindused ja Tallinna kontori töötajad. Viimaseid on täpselt 2,5. Spordiliidu peasekretär Tarmo Volt, peaspetsialist Matti Reimann ja 0,5 nõunikut Ants Saar. Seega mingist priiskamisest rääkida ei saa.
Pidu polnud ka miski priiskamine, ehkki sealiha ja hapukapsad olid tõesti laual. Osamaksu eest sealjuures. Heeringas ning täidetud munad ka, kes soovib menüüd täpsustada.
Jagati auhindu aasta parimale sporditöötajale, omavalitsuse sporditöötajale, noortetreenerile, piirkondlikule spordisündmusele, üleriigilisele spordisündmusele. Õigemini küll viimaste korraldajatele.
Vene kaunitarid lasid eeskava raames laulu ning trampisid sinna juurde ka pisut tantsu. Idamaised võitlejad lõid palja käega puruks paar Eststeini katusekivi. Ning peotantsijad võlusid välja peomeeleolu.
Õige meeleolu lõi muidugi ansambel Pärgament, külameeste punt selle parimas mõttes. "Kus lauldi ja tantsiti, sinna veri vedas Rooberti...." Ja Ida-Viru maavanem Riho Breivel ise mängib selles pundis! Ansambel kutsuti isegi kaks korda tagasi!
Õhtu värvika lõpu eest hoolitses olümpiavõitja Jaak Uudmäe, rääkides Tallinna sõitvas bussis kolm krehvtist anekdooti. Millist? Ehhee, ei ütle.

Savina Yannatouga mägede tuultes

Sain vihje, et 11. detsembril esineb Nukuteatris festivali Ariel külaline, imeline kreeka lauljatar, ECM-i maailmamuusika staar Savina Yannatou koos oma ansambliga Primavera en Salonico. Ja veel vihjati, et esitamisele tulevad vahemereäärsed traditsioonilised meloodiad väga huvitavas ja maitsekas seades.
Oli küll nii. Muusika voolas nõnda, et pane vaid silmad kinni ja juba hellitab sind mägede tuul. Ta tuleb hommiku eel, jahe ning lõhnav, silitab jaheda käega üle su selja ja läheb siis. Purskub mägede tagant merele, kiikab korraks valgesse purjekasse ning kaob siis.
Hommik jääb. See sinine hommik, mil maailma hääled kõmavad hoopis teistmoodi. Kitsal, pisut tolmaval teel, tuleb noor naine. Ta armastab kedagi. Meie ei tea seda, aga tema teab. Ning see teadmine tuleb tüdruku ees.
Võibolla on see tüdruk Savina Yannatou ise (pildi tegi Sokrates Nicoglou). Võibolla keegi teine Vahemere iludus, kelle süda on lootust nii pilgeni täis, et osa loksub tema jalajälgedessegi.
Meisse loksus ka. Parasjagu, et paar päeva pisut mõtlikum olla. Aitäh, kutsuja!

Kirjanikega kringlit söömas

Kringel on iseenesest üks kõver ja mõnus asi. Soolane kringel on mõnus seepärast, et ta on soolane ja kosutab ihu, magus kringel on mõnus seepärast, et ta on magus ja kosutab hinge.
Eriti mõnus on muidugi kringlit süüa koos kirjanikega. Ühes ruumis, see tähendab. Sest minu ja kirjanike vahel on pisuke sein.
TEA kirjastuse lastekirjanduse osakond kutsus küll meid kõiki (kõrval on tükike kutsest), aga teised olid kirjanikud, mina ühe raamatu autorist ajakirjanik.
Kohal olid niisugused nimed, et pahatahtlik oleks ühe hoobiga võinud hävitada vähemalt pool Eesti lastekirjanduse elavast ajaloost.
Tuli Heljo Mänd, siis Ira Lember. Aimee Beekman. Aino Pervik. Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm. Jaan Rannap, Harri Jõgisalu. Helle Laas. Rein Põder.
TEA lastekirjanduse lõkkel tuld all hoidev Olivia Saar pidas sütitava kõne sellest, mis on juba olnud ja sellest, mis veel tuleb. Kergitas saladuskatet, ühesõnaga.
Ja muidugi olid platsis kunstnikud. Iginoor Silvi Väljal. Ülle Meister. Viive Noor. Milvi Torim. Reti Saks. Priit Rea. Valdek Alber. Ja teised. Tõsine summ ja sumin.
Nii me neid kringleid seal siis sõime. Soolast ja magusat. Lõpuks lonksasime, va kuripatt, ka pisut konjakit ja kohvi ning hammustasime magusat kombut peale. Siis läksime laiali, kingiraamat kaenla all.
Minul oli kaenla all ka tükike lapsepõlve. Ja uskumatu tunne, et elus võib minna nii, nagu iialgi ei usuks. Aga kui ei usu, ei lähe ka.

Thursday, December 3, 2009

Sõpradega Kuressaare linnuses

28. novembril kell kaks astusin üles Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaalis rippuva Eesti raamatuillustraatorite grupinäituse “Talverõõm ja jõuluvalgus” keskel. Kutsus mind Saaremaa Muuseum, täpsemalt Raul Salumäe seepärast, et väljapaneku hulgas on näha pildikesi ja luuleridu ka minu “Hea tuju kuju”st.
Ütlesin saarlastele sissejuhatavas teates nii: "Olen käinud Koguvas ja Kudjapel, olen jalutanud Vilsandil ja Vahasel, olen kõndinud Karjal, Kaarmas ja Kihelkonnal, olen põiganud Pöidesse ja Pihtlasse. Olen näinud Valjala maalinna ja Maasilinna laeva. "Nüüd on mul rõõm näga teid, kes te minu pisut lüürilisi ja pisut kargeid luuletusi kuulama tulete."
Tulijaid eriti palju polnud. Kahjuks. Aga parajasti niipalju oli, et polnud piinlik ette astuda ja oma ridu lugeda. Aitäh kõigile, kes tulid! Aitäh muusikutele, kes pärastlõuna mõnusaks ja meeldejäävaks muutsid!
Pildi, milles mu ärevus väga hästi kajastub, tegi mu sõber Tõnu Sepp.

Wednesday, December 2, 2009

Tänan, 11 C!

Rääkisin Kuressaare Gümnaasiumi 11 C klassis endast ning oma luuletustest. Muidugi oli hingevärin ka sees. Õnneks läks vist korda. Sest Kristi Kandima kirjutas asjast kooli ajalehes nii:
On reede ning kirjanduse tunni alguses on õpilaste seas palju sagimist. Kõik on vei­dike ärevil, kuna seekordne tund ei ole tavaline. Nimelt 27. novembril külastas meie kirjanduse tundi Maalehe ajakirjanik ning luuletaja Su­lev Oll.
Kohe alguses kus­tutab luuletaja klassis tuled ning süütab küünla, tekita­des klassis hubasema oleku. Luuletaja räägib sellest, kui­das ta napilt telerisse ei pää­senud, millest üks luulekogu tekib, kuidas ta oma esime­se täiskasvanutele mõeldud luulekogu avaldas ning loeb meile luuletusi oma kogust „Öö mõte on kuus“.
Tüüpi­line viimase tunni elevus on kadunud ning kogu klass on vajunud luule lummusesse. Oll räägib oma luuletustest väga avameelselt ning rää­gib ka iga luuletuse juurde jutu, millest see räägib või inspireeritud on.
Siis võ­tab luuletaja ette ühest läbi­paistvast kaustast ühe pata­ka A4 valgeid pabereid ning sõnab, et need on tema uu­simad luuletused. Need on lausa nii värsked, et kirja­niku sõnul loeb ta neid esi­mest korda ette. Ta lisab, et nendest peaks ilmuma luu­lekogu aastal 2010 ning meie oleme esimesed, kes neid kuulevad.
Tõesti tekib mee­litatud tunne. Eesti üks tun­nustatud luuletajatest loeb meile, ühele väiksele klassi­le keset kirjanduse tundi esi­mest korda ette veel kuul­mata, avaldamata luuletusi. Eks see ole mõndaviisi aja­looline hetk.
Luuletustes on vahvat sõnamängu ning pa­neb imestama, kui geniaal­selt lihtsalt need tehtud on. Veel enne tunni lõppu loeb Oll meile ette oma võidu­luuletuse, millega ta Kalju Lepiku luulekonkursi see­gi aasta ära võitis. Neid ridu kuulates ei teki kellelegi pä­he küsimus, et miks.
Luule­taja loeb oma viimased read, aeglaselt langetab lehe, klass plaksutab ning ongi tund lä­bi. Väga kiiresti kuidagi..

Null-klassist alates EPAs

Maaülikool palus mul kirjutada, mida üks Tartu Ülikooli lõpetanu maameestest arvas. Arvasin küll. Umbes nii:
Õieti poleks mul mingit õigustki Maaülikoolist kõnelda. Mu kõrvad ei kuulnud lapsepõlves linnulaulu, vaid tehase ööpäevaringset ragisemist.
Veel pole mul õigust Maaülikoolist kõnelda, sest ma ei õppinud Tartus mitte agronoomiat, vaid ajalugu. Ka spordiühinguks pole mul olnud mitte “Jõud”, vaid “Kalev”.Sel hetkel aga, kui ma nägin pealt vilistlaste kojutulekut, tundsin, et ma tahan teile kirjutada, öelda, kui suured, tõsised ja vägevad te olete. Sadu ülikondades mehi, hääl kui kõuekõmin. Sadu väärikaid naisi, maa sool ridikülides kaasas. Kui hea, et te olemeas olete, see tohutu vägi. Läbi maalt lahkumiste, läbi koolide kinnipaneku, läbi postkontorite kinnipaneku, läbi kõige kinnipaneku, mida saab üldse kinni panna, olete teie ja meie alles. Pidage vastu, tehke tööd, andke tööd. Andke ka tuld. Ka jaaniõhtul ja jõuluõhtul. Tules heliseb meie ajaloo hääl. Ning leegi vabisevast varjust vaatavad vanemate hinged. Just teil on kohustus neid mõlemaid hoida. Sest te olete maale, meie emale, kõige lähemal. Linnas on selleks liiga valge.
Ütlen teile puhtast südamest: mu nina pole enam püsti. Kui TRÜsse tulles võibolla libastusin korraks rajale “meie ja teie”, siis nüüd pole seda enam ammugi. Pealegi kappate te ülikoolina nii pikkade sammudega ja lööte üles niisuguseid paleesid (kaasa arvatud seesama peoplats, spordipalee), et vaata ja imesta.
Jah, ma imestangi. Nagu ma imestan ka oma lellepoega, teie vilistlast Lembit Metsist, kellega me koos kooliteed alustasime. Tema EPA-s null-kursusel ja mina Aseri Keskkoolis null-klassis.
Lembit, kes lõpetas mehhaniseerimise punaste kaantega diplomiga, oleks võinud minna teaduse teed – selline pakkumine talle tehti. Aga ta läks põllule. Tema armastatuim pilt lapsepõlvest oli ju see, kuidas ader mullakamarat ümber pöörab.

Sel sügisel küsisin lellepojalt, kas tal kombainihooaeg pole vahele jäänud. Õnneks ei ole. Ja kuidas sa jätaksidki, kui sa juba rohkem kui 40 aastat oled sügiseti kasvõi korraks kombainirooli istunud. Mis see on? Küsige Tammsaarelt! Ja kui viimane juba lahkunud peaks olema, vastan ise – see on armastus.
Tunnen hästi veel üht EPAkat ja näen teda maad armastamas. See on minu omaaegne pinginaaber Tiit Kaasik, diplomeeritud agronoom. Võibolla ta ei armastagi isiklikult niivõrd nisu, porgandit või värsket kurki, küll armastab ta maad. Meie esivanemate jalajälgedega paika. Ta ei löö isegi kingakontsa kõvasti vastu maad, nii suur on tema austus ja armastus.
Nii et meil on ühised sõbrad, maaülikoolikad. Veart sõbrad!