Kui kohal on su õpetaja

Minu koolielus on olnud mitmeid õpetajaid, keda jätkus rohkemaks kui nendeks 11 aastaks, mille ma Aseri Keskkoolis veetsin. Üks neist on Valentina Lille, klassijuhataja kahel esimesel kooliaastal. Ta oli ja on kena, naiselik, loomulik. Teda kohates käib ikka jõnks hingest läbi.
Siis Gerda Rausi. Samuti klassijuhataja ja emakeele õpetaja. Mäletan hetke, kui ta palus mul lõigu oma kirjandist klassi ees ette lugeda. Võibolla oli see hetk see, mis kestab siiani. Et olen endale ja oma perele leiva kogu senise elu jooksul sõnade abil lauale saanud tuua. Olgu Lüganuse kalmistu liiv Teile, Gerda, kerge!
Lea Karja, ajalooõpetaja, kes oleks mulle andnud oma õpetajamantli, kui ma vaid oleks tulnud ja selle vastu võtnud. Hirmsasti vaeva pidin ma nägema, et ajaloos nelja asemel viis saada. Ilmselt võisin ma lõpuks kogu klassi ajaloos välja kutsuda ja neid võita. Siis sain viie. Ja sain Tartu Ülikooli sisse. Aitäh, Teile, Lea!
Ning lõpuks Reet Aule. Oma vaiksel moel oskas ta libistada üle õpetaja laua mulle Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju olemata olla".
Nüüd tuli Reet ja palus minult autogrammi. Vist jõudsime korraks ühele pulgale. Õpetaja hoolivus, tema südameheadus, sai korraks õpilase tänutundega tasakaalu. Viibi, palun, hetk!
Hetke viivitas Sven Arbet.