Ikka on elus selliseid õhtuid, kus sa ei pea kiirustama. Või siis valid kahe võimaluse vahel, aga otsustad hoopis kolmanda kasuks.
Ühel sellisel õhtul sõitsime Rakverest Võsule. Tee ääres näitas viit Esku kabeli suunas ja me otsustasime nimetatud sakraalehitist lähemalt silmitseda.
Saatus või mitte, aga kabel on tänaseni nägemata. Küll nägime muud. Metsateed, millel me kabeli poole pööramise paika otsisime. Atja küla, kuhu lõpuks jõudsime.
Kui sai selgeks, et olime õigest paigast mööda kihutasime, helistasin ühele tundliku meelega sõbrale, kelle isakodu seal lähedal. "Teeots on tõesti märkamatu," lausus ta. "Aga kui seal kinni pidada ja autouks lahti teha, võib tunda surnuaia lõhna."
Teinekord teame, mõtlesime, ning sõitsime hoopis Ilumäe kabeli/kiriku suunas. Küllap oli tunne, et sel päeval lihtsalt ei saa ilma läbi.
Kirikaia ees seisis terve rivi autosid, hoones põlesid tuled. Iga tulija kutsuti lahkelt sisse. Lauldi, paluti, oldi rõõmsad. Vägisi kipitas keelel küsimus, et kas mul lubataks ka mõni luuletus lugeda, aga ei julenud. Nii lahkusimegi ilma, et oleksime kellelegi isegi nägemist öelnud.
Siiski - meile joosti järele, kutsuti edaspidi taas tulema. Nii saime ka oma "nägemist" ära öelda.
Kui sõitma hakkasime, sähvatas teeäärses rohus musta kassi siluett. Vist ei pea mitu korda oletama, kellega tegemist oli.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment