Vene ajal irvitati käibelause üle, et jälle käidi kusagil kogemusi vahetamas. Sest kogemus on oma iseloomult ju selline, et vahetada seda ei saa. Igaüks peab ikka ise kogema.
Nüüd, kus ma juba hea hulk aastaid maailma kogenud olen, tahaks ma kogetut üha rohkem edasi anda. Tütrele ja pojale näiteks. Rääkida, mida ma tundsin nõukogude ajal Aseris koolis käies, sügisõhtuti aias õunte kukkumist kuulates, ülikooli ajal esimest korda veinist veidi uimane olles. Üle diskosaali põranda kedagi tantsima võtma sammudes. Kuumaõhupalliga lennates. Oma isa turvakodus külastades.
Kogemusi on tohutult. Nagu ka teeotsi, mille kohta ma tean, kuhu nad viivad. Seda ka Eesti kaardi mõttes. Olen olnud kõigis Eesti linnades ja tublis sajas külas veel takkapihta.
See, et kogemusi edasi anda ei saa, teeb kurvaks. Elad ja elad, aga ükskord on su töö ja vaev kuulutatud tühiseks ja vaimunärimiseks. Justkui elanuks ma mitte teistele, vaid pelgalt iseendale.
Võibolla aga ongi mõistlik hoopis iseendale elada. Ning kui teised tahavad su künnivagu vaatama tulla, siis las nad tulevad. Kui ei, künna ikka edasi. Ning õhtuti istu tugitooli, võta kann õlut ja ole endaga rahul. Loota, et teised seda sinu eest teeksid, on asjatu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment