"Maalehe toimetaja Sulev Oll on üks “nooremaid” kirjanike liidu liikmeid," kirjutab Jürgen Rooste mõni päev peale luulekogu "Sõnad iseeneses" esitlust. "Just nüüd ilmus ta kolmas luulekogu “suurtele inimestele”, seni kindlasti parim. Esinejana on ta aga lavasuurune ja suuremgi!"
Edasi läheb Rooste nii: „Kui keegi ei peaks olema kursis kaasaegse eesti luulega (mis oleks muidugi igati kahetsus- ja haletsusväärne), siis võiks ja peaks vist alustama Olli värskeima koguga.
Ta juhatab oma värsiga elusa keele juurde, on saatjaks nagu üks hää Vergilius korralikus põrgus, aga jätab meid raamatu lõpuks selle keelepimeda servale üksi turnima. Kas me jääme ellu?
Nimelt teeb Sulev Oll tööd keele algmaterjali enesega, sellega, millest enne midagi polnud: nagu kooliõpilane võtab ta truult ette sõna, ja vaatab ja paljastab, mis sõna enese taga seisab (“Piir”, “Vaht”, “Hing” jne).
Võiks vast arvata, et suures plaanis ongi praeguses eesti luules kaks koolkonda – elu- ja keelekesksed kirjutajad. Oll paistaks esmalt keelt taga ajavat, aga kui teda lugeda, siis tuleb välja miski vanasõnaline kude, päriselu ennast puudutav keelendus. Miski, mis meenutab Hando Runneli häid täpseltütlemisi-salvamisi.
Karl Martin Sinijärv on Olli kohta öelnud, et päris tihti kohtab me luules hääd sõnaseadjat, aga palju harvem toda, kes seda ka ette kanda ja kuulajale üle anda suudab. Tõesti, laval on ta kuju, viimane romantik, kelle mantli vari võib heljuda ka Indrek Hirve kohal. Luuletus “Kari” karjub ise enese järele:
Kari / on püsivaim, / mõnikord isegi meeldivaim / kooselamise vorm, / tuleb tunnistada. // Abielud / jõuavad ju tihti / karile. (lk 18)
Meenub see vanasõnalisem osa Runnelist, meenub vanapaganlik-suumanlik lihtsus, see fotograafijälg, et tänaval tabatu ongi pilt, et keeles endas sisalduv ongi luule.
Mingeid muid võimlemisharjutusi ja endast välja minemisi polegi vaja.
Kui see nüüd liita Jüri Arraku ikoonikäekirjaga, ta selge, ilmamõtestava laadiga, mis vahepääl kujunduses domineerima hakkab, siis ongi meil miskit algset: keelelist-kärgset-olemuslikku.
Et tänapäeva luule astub sageli raamatust välja ja püünele, siis soovitan soojasti tõsta värsid raamatukaante vahelt enesele pähe ja siis tabada mõnd põrandaalust kabareed või külaraamatukogu, kus Oll parajasti tähena särada otsustab. Seda tasub näha. Seda tasub lugeda."
Head sõbrad, kas minagi saaksin midagi muud öelda?
No comments:
Post a Comment