See igavene Baskin

Käisin kinos, et vaadata filmi Eino Baskinist.
Mitu inimest on Eestis, kellest tehtud portreefilmi rahvas vaatama läheks? Teie vaikimisest sain aru, et vähe.
Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnust üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.
Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. "See igavene Baskin!"
On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.
Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ja veel rida rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.
Ita Ever on muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekord paaridest, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.
Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda kasvõi ainult neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla "omal ajal" või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.
Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah, vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval - peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka.
Isa omakorda silitab poega ka mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga noh, võrreldes ikka minuga... Või umbes nii.
Kindlasti pole see aga arvete klaarimise film. Pigem on ta "kunstiline linateos" teemal "me kõik jääme vanaks", mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.
Kaamera käib ikka mööda kortse ja korratuid hambaid nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks kui praegune hetk.
Kaameratöö ongi selle filmi üks meistriteoseid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.
Kaadrid lõigatakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis "võtmise järjekorras" üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.
Millest ta välja lõigatakse? Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks rohkem abikaasa olla. "Liiga suur vanusevahe!" ütleb ta, viidates abielule Veeraga.
See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.